kolmapäev, 23. november 2011

Parem jäägu süüdlane karistuseta, kui et karistada saab süütu. Voltaire (François-Marie Arouet) (1694-1778) oli prantsuse filosoof ja kirjanik.

Viimasel ajal olen ma aina enam veendunud, et mulle meeldib see Voltaire ütlus ja ma eelistan tihti selliselt ka käituda. Ma ei arva, et alati on karistamine ja süüdlase väljaselgitamine kindlasti vajalik. Rohkem usun ma andestamisse ja hea sõna jõusse. Eriti, mis puutub õrnas eas noortesse inimestesse.
Puberteetikutel on eriliselt arenenud just õiglustunne. Nad näevad maailma must-valgena ning ei tunnista mingeid halle toone. Küllap olin isegi samas eas selline kompromissitu: kes ei ole minu poolt on minu vastu. Nüüd aga meeldib mulle kuulata ära vastaspoole argumendid, natuke mõelda ja esitada omapoolseid vastuväiteid. Ning huvitav küll, ma ei ootagi, et oponent minuga nõustuks.... pigem soovin argumenteerida, saades ise targemaks(vaidluses selgub ju tõde).
Ma ei nõustu sinu arvamusega, kuid võitlen surmani, et sul oleks õigus oma arvamus välja öelda ( Voltaire).      
Karistamine ei paranda süüdlast. Pigem tekib kibestumine ning kahepalgelisus , sest   /--/ inimesed pole kunagi päris need, kelleks sa neid pead.(“Kärbeste Jumal” Sir Willam Gerald Golding, oli inglise kirjanik).
Minu arust on kahepalgeline inimene väga ohtlik ja isiklikult mina eelistan inimesi, kes on ausad ja ütlevad, seda mida mõtlevad. Kahepalgeliste inimestega ma ei suhtle. Ausatega aga küll.Tõsi vahel on tõde valus kuulata.
Ning kui tulla tagasi õrnas eas inimesehakatiste juurde, siis nende ausus on jalustrabav, kui sind muidugi usaldatakse. Kõige tähtsam ongi inimsuhetes usaldus. Kui keegi on minu usaldust kord kuritarvitanud, mind reetnud,  ei suuda ma enam talle andestada. Miski pole enam nii nagu oli. Ma ei saa enam olla aus selle inimesega. Pean olema kahtlustav ja võtan sisse kaitseseisundi, kui olen sunnitud taolise eksemplariga suhtlema. Aga tavaliselt väldin neid tegelasi. 
Ainult viiel inimesel on sel puhul siiski mõne aja pärast loota andestust minult. Need on mu lapsed ja lapselapsed, sest emad on paraku sellised. Isegi nii koleda asja, nagu reetmine, suudavad nad oma järeltulijatele andestada. Selle kohta öeldakse tingimusteta armastus.
 Armastades kedagi sügavalt, saad jõudu. Olles ise sügavalt armastatud, saad julgust.   Laozi (eKr600-eKr501) .
Tuli selline segane postitus. Ent need on teemad, millest praegu enam mõtlen.
Lisan siia lingi lapsevanematele mõtlemiseks:http://www.naine24.ee/643886/lapsele-laksu-andes-havitad-ta-emotsionaalselt/   
  

kolmapäev, 2. november 2011

Memento mori! Meenuta surma! (pea meeles, et oled surelik)

Täna on hingedepäev. Käisin neljal kalmistul ning süütasin küünlad minu jaoks oluliste olnud inimeste kalmudel. Kutsusin ka Laura kaasa, kes mind vapralt aitas kalmude korrastamisel ja küünalde süütamisel. Süütasin küünla ka aknal, et armsad kadunud tuleksid meile külla.
Mulle meeldib jalutada kalmistuvaikuses ja mõelda nende inimeste elude peale, kelle nimesid saab lugeda epitaafidelt. Olid nad surres valmis ületama Styxsi?  Ning mööduma Kerberosest ja jõudma Hadese riiki?Või tabas vikatimees neid ootamatult ja ebaõiglaselt? Ning nad jäid siia meie keskele ja ei oska nüüd teed leida paradiisi väravateni Püha Peetruse juurde?
Selles rahus ja vaikuses on hea mõlgutada omi mõtteid ja mõelda tähtsate asjade üle. Üldiselt ei tunne ma mingit hirmu ega võõristust viibides paigas kuhu kõik inimlapsed kord jõuavad.
Täna mõelgem sellele, et igaüks elaks talle antud lühikese viivu  nii hästi, et saabunud kord Anubise poolt juhituna  Osirise kohtu ette, ei oleks kaaluvihile asetatud süda(südametunnistus) raskem kui teisel kaaluvihil olev udusulg. Sest keegi ei tea, mis meid tegelikult ootab teispoolsuses.
Lisan siia lingi , mis räägib lähemalt hingedepäevast ja hingeajast... Loe siit.http://3b.team5.net.ee/hingedepaev.htm

Nii tavatsesin ma oma väikestele lastele rääkida surmast....

Kutse on tulnud-
ja ma olen valmis oma rännakuks...
Minnes võtab ta tule ja süütab taevasse tähe...
Rabindranath Tagore.
 
Ja neile alati meeldis mõte, et armas lahkunu on taevas tähena ja me võime teda õhtuti ja öösiti seal kõrgel näha ja tervitada.

reede, 30. september 2011

Historia est magistra vitae.Ajalugu on elu õpetaja. Cicero ( 106-43 eKr) Rooma poliitik, kõnemees, kirjanik ja filosoof.

Eile käisin koos Rõuge kooli 5. ja 7. klassi õpilaste ja õpetajate Maia ja Maiuga Vastseliina Piiskopilinnuses õppekäigul.
 Vastu võeti meid vahvasti: giidid olid riietatud keskaegsetesse kostüümidesse ja nende jutt oli nii huvitav ja põnev, et isegi need õpilased, kel tähelepanelikkusest tavaliselt puudu on, kuulasid põnevusega. Kiidan giidide oskust lastepäraselt ajaloost jutustada ja nende oskust keskaja vastu  huvi äratada.
Muidugi on kogu Vastseliina Piiskopilinnus muutunud tundmatuseni, sellest ajast kui mina seal viimati käisin(umbes neli aastat tagasi). Ümbrus on hooldatud, endine Piiri kõrts muudetud külalistemajaks, kus on  esitletud ülevaatlikult  kohalikku ajalugu.
Lisan siia lingi , kust saab piiskopilinnuse kohta veel rohkem infot, keda huvitab  http://www.vastseliina.ee/linnus/index.php
Soovitan võimaluse korral seda kohta kindlasti külastada.

esmaspäev, 26. september 2011

Targad õpivad lollidelt palju rohkem kui lollid tarkadelt. Cato Vanem (Marcus Porcius Cato), eKr234-eKr149 oli rooma riigimees

No nii, tänase päeva algul kohtusin eriti lolli, alaväärsuskompleksi põdeva ja ennasttäis mehepojaga.  Cato sõnad sobivad siia hästi, sest õppisin temalt üsna palju. Näiteks seda, et ma peaksin olema kannatlikum ja andestavam. Ning veel seda, et veel suurem loll kui see, kes kõike teab, on see, kes temaga vaidleb. Vaat, see vaidlemine minu poolt oleks pidanud ära jääma, oleks pidanud tema rumalad pretensioonid ära kuulama ning oma teed minema. Aga ei, ma olin ise ka loll, ei kuulanud ainult, vaid hakkasin vastu. Aga nagu on öelnud Oscar Wilde, iirlane, oma surematus teoses "Leedi Windemeri lehvik" kogemus on nimetus, mille igaüks annab oma vigadele. See ebameeldiv seik  on minu kogemus, ehk viga, mille tegin.
Milles siis asi oli? Üks nn "autojuht" tegi tagasipöörde(ohtlik manööver) veendumata, et tee on vaba ja ma vaevalt sain pidurdatud, et talle mitte otsa sõita. Ei usu, et ta mind ei näinud, ma sõidan suure autoga(VW Sharan) , pigem oli ta ülbe või tähelepanematu. Samas kohas on ennegi toimunud liiklusõnnetus, kus juhi tagasipöörde tõttu hukkus inimene, mootorrattur. Pealegi sõitis üks hooletu tagasipöörde tegija mu autole eelmisel talvel küljelt sisse. Õnn oli, et mul oli suur auto,  pääsesin kergelt. Ausalt öelda ma ei julgegi vist enam tänaval väikese autoga sõita, sest suures on nagu tankis, vähemalt ei saa nii kergelt viga.
Seega oli mul põhjusi rahulolematuseks  küllaga. Niisiis andsin oma pahameelest teada lühikese signaaliga. Ja kujutage ette, selle mehepoja hinge see signaal  ei mahtunud:  mingi naine julgeb talle märku anda tema ebakompetentsusest.Ta sõitis mulle koju järele ja asus mulle loengut pidama, kuidas mina olen ülima õigluse tagaajaja ja välismaal see nii küll ei ole, ja temal oli täielik õigus nii sõita(sic!).Ja , et mina olevat tahtnud temast üle sõita. Siin tegingi lolli vea: selle asemel, et lasta ta mõttetu loba ühest kõrvast sisse ja teisest välja ütlesin talle, miks ma nii käitusin. Minu meelest ohustas ta oma käitumisega mind ja teisi liiklejaid(minu taga sõitis üks jeep, mis pidi ka äkkpidurduse tegema), tekitas liiklusohtliku olukorra ja ma reageerisin just nii nagu paremaks pidasin. No seepeale teatas see tola, et üleüldse olen mina loll, pole välismaal sõitnud, seal sõidavad kõik nii ja bla-bla-bla.... jne. Ja siis ütlesin ma talle: nii nagu auto nii mees( ta sõitis mingi väikese prantslasega) ja sellist solvangut(mulle tundub, et seepärast tal vist mingi alaväärtukompleks ongi)ta muidugi välja ei kannatanud. Kahetsen isegi öeldut, aga ta ise viis mind selle ütluseni.Ta teatas mulle, et võiksin alla võtta(sic!). Siis sain aru, et loll jääb lolliks ja lõpetasin vaidlemise. Ega ma muidu tast lahti ei saanud, kui lubasin koera lahti lasta ja politsei kutsuda. Ähvardusega, et ta keerab koeral kaela kahekorra, lontsis mees oma autoni, kus istus tema naine vist.
Väga ebameeldiv kogemus. Ja väga ebameeldiv inimene. Kirjutasin selle siia, et juhtum selja taha jätta ja teisi liiklejaid hoiatada: tänavail liigub igasuguseid hulle, kes arvavad, et neile on kõik lubatud ja nemad on teistest peajagu üle. Minu õppetund on olla kannatlikum ja andestada ning pidada oma mõtted endale.
Panen siia mõned videod YouTubest ennasttäis autojuhtidest.
No peale video vaatamist peaks olema selge, miks on eriti ohtlik tagasipööre ja vasakpööre ning üllatav mõnikord isegi parempööre. Ja miks juht peab neid sooritades veenduma, et ta ei sega teisi liiklejaid.

neljapäev, 25. august 2011

Te märkate, et saate vanemaks, kui küünlad maksavad rohkem kui tort.Bob Hope(1903-2003) Ameerika koomik.

No nii, pool sajandit on siis ära elatud. Tegelikult on nii, et ma ei tunne veel mingit vanadust. Hing ju ei vanane. Aga nüüd lähemalt minu meeldivast sündimise päevast.
Kõigepealt väike meenutus. Juba 20 aastat on minu sünnipäeval kõikjal sinimustvalged lehvimas. Nimelt on mul au olnud sündida päeval, kui eestlased taas oma riigi tagasi said. See on muidugi väga meeldiv. 20 aastat tagasi, minu 30. sünnipäeval olin Leedus Poola piiri ääres ja ootasin Poola saamist 3 km piirijärjekorras. Minu armsad reisikaaslased olid mulle korraldanud meeldiva sünnipäevapeo koos šampuste ja lilledega ning me veetsime lõbusalt aega oma bussi kõrval aasal. Korraga levis ärev uudis, et kohe tulevad vene tankid, piirid suletakse ja Poolat (ehk vabadust) näeme nagu oma kõrvu. Pikk rodu(3 km) sõidukeid hakkas imekiiresti liikuma ja levis teade, et poola piirivalvurid lasevad kõik Leedust tulijad piiritsooni sisse, ehk siis vabasse maailma. Meie buss pani ka minema ilma meieta ja nii haarasime kõik oma asjad (šampused, lilled, toidud jne) ning panime padavai järele. See jooks jääb surmatunnini meelde. Tundus nagu jookseksin elu ja surma eest. Oli kohutavalt raske, väheke svipsis olles, kõigi nende asjadega joosta 3 km, aga kohale me saime ja lasti piiritsooni ka. Pidu käis bussis edasi tantsiti ja tehti nalja.See oli vist kaitsereaktsioon hirmu vastu, aga olime ikka väga ülemeelikud:lärm ja bussi kõikumine oli kaugele näha. Arutati sedagi, et kas tulla Eestisse tagasi kui siin jälle diktatuur kehtestatakse. Mina koos Ainiga poleks tulnud.See oli ühine otsus. Natuke muret tegid tütreke ja emad, kes oleks maha jäänud, aga mõtlesime siis, et küll nemadki välja nõuame. Õnneks  selgus varsti, et Eesti on vaba iseseisev riik ja raske küsimus kadus.Naasime nädala pärast juba vabasse Eesti vabariiki. See juhtus kõik 20 aastat tagasi.
Aga tagasi minu selle sünnipäeva hommiku juurde. Niisiis jõime kohvi, olin saanud just oma kallitelt õnnitlused, kui telefon helises ja noormees küsis kuidas ta saab mulle lilled kätte toimetada. Mis siis ikka, seletasin ning 5 min pärast oligi mul hiigelsuur roosikimp käes aga kaarti polnud. Nuputasime, mis me nuputasime, aga välja ei mõelnud kellelt. See selgus alles keskpäeval, kui minu ainus armas sõbranna ülikoolipäevilt, Tiina, mulle helistas ja süütu häälega küsis, kas lilled käes. Aitäh talle, need on hästi kaunid valged roosid ning seisavad praegugi mul toas ja neid on väga palju. See oli meeldiv üllatus, mis tõsi küll, oleks peaaegu perekriisi esile kutsunud. Edasi oli minu päev saladuslik, sest Ainil oli midagi kavas ja kell 16 selgus, et sellel juubelil kohtume oma sõpradega ekspromt:kõik said teada sünnipäevast umbes 1 tund ette ja see oli väga armas, et kõik ka kohale ilmusid. Alustasime pidu Ränduri pubis õhtut süües ning veini mekkides, hiljem läksime lokaali Mõisaait. Oli väga tore õhtu ning kui koju läbi pimeda linna läksime, tundsin end taas nagu kahekümneaastasena, käsikäes poisiga koju minnes. Oma abikaasa tundus ka niiii noor ja armas nagu toona, armu või uuesti.
Aitäh Laurale, Karlile, Mallele, Urmasele, Valevile, Terjele, Evele, Ivarile ja Hillile ning kõige suurem tänu Ainile.Teiega oli lõbus ja tore.See oli üks parimatest sünnipäevadest, mis mul olnud on. On, mida 20 aasta pärast meenutada.
Suvi ongi jälle lõppenud ning käin taas tööl. Kurvaks teeb mind see, et oma armsa Pikakannu kooliga olin sunnitud hüvasti jätma,sest 3. kooliastmes liideti klassid kolmekaupa ja mina pedagoogina ei pea õigeks selles kooliastmes kolmekaupa klasside liitmist. See ei ole enam haridus, mis sealt saadakse. Tõin oma lapsed sealt ära(Kreutzwaldi gümnaasiumi) ning lõpetsin ka oma suhted  selle õppeasutusega. Kahju. On see ju mu ema kool ja tema on ikka väga kurb kooli hääbumise pärast. See eest on mul aega sel aastal rohkem tegelda iseendaga ja lihtsalt puhata. See on tore. Ja muidugi on mul ju alles Rõuge kool, kus on imearmsad ja väga tublid lapsed ja väga sõbralikud, toetavad ja toredad kolleegid.

neljapäev, 4. august 2011

Homo homini lupus est (inimene on inimesele hunt). Titus Maccius Plautus(224-184 a eKr), Vana Rooma komöödiakirjanik

Täna tahaksin oma mõtteid jagada Norra viimase aja suurima massimõrvari tegude ja isiku kohta. Ega mul veel täit selgust toimunu tagamaade ja põhjuste kohta pole ja vaevalt, et kellelgi üldse on. Me võime vaid aimata, mis motiivid ja mõtted tegelikult olid Anders Behring Breivikil.
Ühes oma eelmises postituses olen juba põgusalt rääkinud sellest, et algul ei saadud üldse Norras ega mujal Euroopas  aru, mis tegelikult Norras toimub. Oslos valitsushoonete ees toimunud plahvatuses kahtlustati islamiusulisi, nagu alati, kes olid ka varmalt nõus teo omaks tunnistama. Aga kui mõrvar oli jõudnud Oslost 35 km kaugusel olevale saarele(politseivormis sic!) ja seal laagris olevaid lapsi tulistama hakkas, alles siis saadi aru, et tulistaja on üks meie seast. SEE oli SUUR ŠOKK Norrale ja kogu Lääne ühiskonnale. Norrakate unises heaoluühiskonnas ei suudetud mõista, kuidas heal järjel, hea hariduse ja kasvatuse saanud nende sarnane inimene võis midagi nii koletut korda saata. Vapustusest toibutakse siiani ning küllap kestab see veel aastaid. Ausalt öeldes ei saa ka mina aru, miks ta just lapsi tulistas.
Võib olla on põhjus Breiviki lapsepõlves. Vanemad lahutasid ja poiss kasvas ilma oma bioloogilise isata, koolis võidi teda ahistada vms.Võib olla on mees vaimselt haige ja kogu juhtunu on lihtsalt ühe vaimuhaige mehe tegu. Pole võimatu, et ta ongi veendunud paremäärmuslik rahvuslane..... Ma ei tea.
Küll arvan, et me ei saa päriselt teada mitte kunagi päris põhjustest, vähemalt mitte siis, kui ta ise ei ütle. Ja isegi siis võib ta valetada.
Ma arvan, et ta ei ole vaimselt nii haige, et ei teadnud mida teeb. Ta teadis ja tegutses eesmärgile jõudmiseks sihipäraselt. Tema hilisemad avaldused: revolutsiooni algatamine, Norra valitsuse tagasi astumise nõudmine ja enese Norra sõjaväe juhatajaks määramise nõudmised, panevad õlgu kehitama ja hulluse kasuks otsustama. Millegipärast ei usu ma, et ta seda tõsiselt mõtles. Kõik need Jaapani psühhiaatri, erilise mitte moslemipärase liha, erilise riietuse nõudmised jne (vt.Breiviki nõudmised)  on veidrad ja hullule omased. Ainult kaks nõudmist: avalik kohtuprotsess ja enese mitte süüdi tunnistamine, viitavad tõsistele vaimsetele hälvetele: nartssisismile ehk äärmuslikule eneseimetlusele ja kindlasti ka Aspergeri sündroomile ehk indiviid on äärmiselt tark, aga võimetu kaasa tundma kaasinimese valule ja kannatustele. Kui ta ikka hull ei ole, siis manipuleerib temaga keegi, ta pole üksi. Ta on ju öelnud, et taolisi sündmusi tuleb veel ja tal on kaasosalisi.Uudis tuli ka selle kohta, et vahendeid pommi tegemiseks ja muuks aitas tal muretseda keegi välismaal. Keegi, kes on palju ohtlikum kui Breivik. Vägisi kisub vandenõuks. On ju Breivik ise deklareerinud, et ta on ühe Templirüütlite ordu rakukese liige(vaata videot ülal) ja plahvatusi tuleb veel. Vandenõuteoreetikud on esitanud teooriaid massooonide(vabamüürlaste) ülemaailmsest vandenõust. Ma ei tahaks uskuda. Aga võim inimeste ja ühiskondade üle, kogu maailma üle -see ahvatleb. On vaid tarvis rahvale hirmu sisendada ja hirmuga on ju ennegi rahvaid ja riike valitsetud.
Rohkem kardan ma, et moslemid võivad mingi vastulöögi anda. Ma pole näinud hukkunud laste nimekirja. Mul on kahtlused, et selles nimekirjas on rohkem moslemi usku laste nimesid, kui põlisnorrakaid. Loodan, et see nimekiri ikka avaldatakse nagu lubati. See võib kaasa tuua uue vägivallalaine (võib olla seepärast seda ei näidatagi).Kindlasti on suur küsimärk, miks politsei nii hilja kohale jõudis. Võidakse teha järeldusi, et see oli meelega nii. Mina seda aga ei usu, lihtsalt ei usutud taolise teo võimalikkusse. Võibolla arvati, et keegi teeb nalja?. Igatahes on see väga kurioossne, et Norra taolisel rikkal riigil pole politseil kopterit ega mootorpaati.
Mis puutub massimõrvari karistamisse, siis mina olen surmanuhtluse vastu. Surm on meie kõigi karistus, mille saame juba sündides. Sellega ei saa karistada, see oleks liialt kerge ja lihtne mõrtsukale. Mina arvan, et eriti julm karistus oleks eluaegne vangistus, kasvõi hullumajas. Et ta enam kunagi vabadusse ei saaks. See oleks piinavam kui surm. Isegi siis, kui ta istuks mugavas kongis ja tema olemine tuleks rahval kinni maksta. Mina maksaksin küll temalt vabaduse lootuse äravõtmise eest. Teadmise eest, et ta ei saa enam kunagi vabana minna kuhu igatseb. Inimese ühest peamisest õigusest ilmajätmine oleks talle õiglane karistus. Sest: "Parim kättemaks on mitte muutuda tema sarnaseks" on öelnud Marcus Antonius, Rooma imperaator. Ma arvan, et tal oli õigus. Me ei muutu mõrvariks nagu tema, me EI TAPA teda. Ja kui me seda teeksime, mille poolest me temast siis erineksime, paremad oleksime? Ma olen veendunud surmanuhtluse vastane.
Südamest loodan, et midagi taolist enam ei juhtuks, ei siin armsal Eestimaal, ega kusagil mujal. Kindel ma aga selles ei ole. Ma pigem kaldun arvama, et sõda on väga tõenäoline lausa möödapääsmatu.Ma ei usu eri rahvaste rahumeelsesse kooseksiteerimisse, nn multikultuuridesse. Me oleme liialt erinevad. Ja usu ning võimu pärast on maailmas läbi aegade liigagi tihti ja palju tapetud.............

laupäev, 23. juuli 2011

Usk viib üpris kergesti fanatismini. Sellepärast ongi kõik usud nii palju verd valanud. Erich Maria Remarque, 1898-1970 oli saksa kirjanik. (“Triumfikaar”, 1946)

Tsiteerin oma lemmikkirjanikku, sest ta on tabanud naelapea pihta. Täna hommikused uudised annavad teada, et islamiklounid, kes eile vastutuse Oslo plahvatuse korraldamises enesele võtsid ei olegi midagi korraldanud (võib olla) vaid ehivad end võõraste sulgedega. Tapjaks osutus hoopis Norra ärimees(väetiseäri) 32 aastat vana paremäärmuslik rahvuslane ja kristlane. Olevat vihanud sotsiaaldemokraate, kes lubavad immigrante Norrasse. Minna lastelaagrisse tapma? No tule taevas appi! Milles need lapsed süüdi on!Kas tõesti selles, et paljud neist ei olnud norrakad sünnilt vaid immigrandid või nende järeltulijad??? Ma ei saa aru..... Loodan siiski selgusele jõuda.Ei tahaks ikka uskuda, et mees üksi tegutses ja ei tahaks uskuda, et tegu on massoonide vandenõuga..... kindlasti kirjutan veel sel teemal, kogun infot.....




See, kes tahab saatust läbi näha, peab selle üle elama. Jostein Gaarder, 1952- on norra kirjanik.(“Mängukaartide saladus”, 1990)

Lisaks tahan öelda, et näibki moslemite kättemaks Osama tapmise eest toimuma hakkavat:(Loodame, et neil ei ole tuumarelva.
Kuigi vahel on mul tõsiseid raskusi, et mitte uskuda igasuguseid vandenõusid alates vabamüürlaste võimuihast kuni Obama vajadusest õigustada sõdimist nafta pärast islamimaades. Mõtlen selle üle, kogun infot  ja kindlasti kujundan oma lõpliku arvamuse, millest kirjutan ka selles blogis.
Minu sügav kaastunne Norrale ja norralastele, kes jätsid mulle rahuliku ja sõbraliku põhjamaalase mulje seal viibides. Kindlasti ei olnud nad eile Oslos toimunut ära teeninud.

reede, 15. juuli 2011

Selleks käiaksegi välismaal, et tunda kui palju on koduses elus seda hubast, harjunut, turvalist, kui magus on tegelikult meie igapäevane leib. Emil Tode (Tõnu Õnnepalu), 1962- on eesti kirjanik (“Flandria päevik”, 2007)

6. juulil asusime teele Tallinna poole. Sõiduvahend pilgeni täis lapsi(3) ja täiskasvanud(ikka 3) ning kohutav hunnik pagasit. Tallinnas jätsime noorima tütre Laura koos sõbrannnaga vanema tütre Christel Tiina hoolde ning kiirustasime sadamasse. Kell viis oli check in ja kella 17. 30 olime õnnelikult oma kajuti üles leidnud. Reisiseltskond koosnes neljast matkasellist: mina, õde Külly, abikaasa Ain ja poeg Karl. Suundusime kõigepealt laevaga Victoria Stockholmi ning sealt edasi oli reisisihiks Norra Hedmarki rajoon Kvikne mägiküla. Selles külas elavad ja töötavad juba mitu aastat minu ristipoeg Alari ja tema elukaaslane Kristi. Veel on seal aeg ajalt tööl ka minu teine õepoeg Aivar.
Stockholmis laevalt maha tulles sattusime ummikusse ning veetsime seal tubli tunni. Sealt pääsedes ootas meid 750 km sihtpunktini. Teel peatusime Rootsis ning käisime huvitavas kaubanduskeskuses, mille nimi oli Cupolen, sest see ehitis nägi välja nagu hiigelsuur kuppel. Sealt jäi veel 550 km Kvikneni. Kui olime jõudnud üles Norra mägedesse, õnnestus meil näha imelist vaatepilti: keset teed jalutasid ehtsad põhjapõdrad. Ning lisaks sellele, et nad olid põhjapõdrad, nägid nad ka erilised välja: üks oli roosakas valge ja teine hall suurte tumedate täppidega. Kahjuks võttis meil fotoaparaadi leidmine pakkide seast kaua aega. Sel ajal lahkusid aga põdrad ja meil ei jäänudki ühki fotomeenutust nähtust. Väga, väga kahju!
Meie selle reisi motoks oli küll "tark ei torma" aga sel puhul oleks vist ikka pidanud natuke tormama, ehk oleks siis meil tore foto erilistest põhjapõtradest!
Kohale jõudes ootas meid pererahvas meeldiva õhtusöögiga ( norra lõhe mmaitsev) ning veetsime õhtu nautides põhjamaa valget ööd. Norras nimelt suvel pimedaks ei lähegi, on ainult kerge hämarus. Paigutasime oma kola meile antud tuppa ja läksime tudule. Maja nägi välja selline:

Järgmisel päeval, kui võõrustajad töölt saabusid( kell 13 umbes) asusime teele Trondheimi, mis asub 125 km kaugusel Kviknest.Tee sinna oli kurve, tõuse ja languseid täis. Madala maa inimesele üpris ekstreemne sõit. Trondheimis oli kavas külastada Trondheimi peaväljakut ja turuplatsi: torvetit ning linna peakatedraali, kuhu maetud ja kus on kroonitud Norra kuningaid. Katedraal, mida norrakad kutsuvad Nidarosi toomkirikuks(Nidarosdomen) oli imeline romaani-gooti stiilis ehitis, kaunistatud rohkete skulptuuride ja vitraažakendega. Kuningad ja teised tähtsad isikud olid maetud ümber kiriku paiknevale surnuaiale. Kuningate hauad polnud teistest uhkemad ja nii ei leidnud neid kergesti üles. Pilt katedralist ja Küllyst, Aivarist, Ainist ning Karlist on üleval. Lisan siia mõne video youtubest, sest endal ei olnud fotokat kaasas( unustasin koju: haugi mälu, mis teha).



Turg oli käsitööturg ning hinnad kaupadel üüratud.Turuplats on ühtlasi linna peaväljak ning seda ehib hiiglaslik sammas, mille otsas linna asutaja Olaf Tryggvassoni(püha Olaf Norra kaitsepühak) kuju, loodud skulptor Wilhelm Rasmusseni poolt. See kuju on ühtlasi suur päikesekell.

Turu kõrval oli kaubanduskeskus, milles oli väga palju rahvast  (Aasia, Aafrika ja Euroopa päritolu) ja mis väga väsitas, seal olemist ma eriti ei nautinud. Noorem rahvas aga kammis innukalt shoppe ja tegi ostusid, sest riidekraam on sealpool tunduvalt odavam kui Eestis. Meie käisime samal ajal toidupoes, kus hinnad olid Eestiga võrreldes kahekordsed. Maksta sai SEB deebetkaardiga igal pool(väga mugav).
Koju tagasi jõudes grillisime ja nautisime taas imelist õhtuvalgust.
Ja saabuski laupäev, mil pidime merele minema kala püüdma. Teele asusime varakult (kell 5 äratus), sest pidime sõitma 150km kaugusele ja ületama 2x praamiga merd. Paadi saime ühe Alari tuttava kaudu ühelt saarelt. Paadis oli seade, mis näitas kus kohas kalaparved ujuvad. Aivaril on väikepaatide kapteni paberid ja tal on ka endal paat, seega ei olnud hirmu merele sõitmise ees. Ilm oli algul udune, aga hiljem, kui udu hajus, tuli päike välja ja  oli lausa palav. Igatahes kõrbesin ma järjekordselt näost ärä. Kalapüük Norra merest on suur elamus, sest kala ei tule mitte ühe kaupa, vaid ikka hulgi õnge otsa. Ainil õnnestus püüda 3 või 4 kilone tundmatu kala, mis oli selle päeva suurim saak. Kala ise oli väga maitsev, valge lihaga, nagu koha. Alaril õnnestus kätte saada  2 või 3 kilone tursk, mis oli minu üllatuseks väga suure peaga. Pildid lisan hiljem, sest osad neist jäid veel Alari arvutisse. Lisan siia ühe (nalja)video



Nagu näha kala ikka oli.:D:D
Merel olime kella 9- 17 ja see oli üks vahva päev. Koju jõudes olime surmväsinud aga õnnelikud.
Järgmisel päeval viisid Kristi, Aivar ja Alari meid mägedesse Indotaleni järvele kala püüdma. Sinna üles läksime otseteed(20 km), kui oleks ringiga läinud, siis oleks autole tee ohutum olnud aga pikem(50 km) ja kindlasti igavam. Aga meie valisime norrakate tee. Sellel teel sõitmiseks peaks olema autol nelikvedu, ent meie vanake VW Sharan on kaheveoline ja ka võimsus jätab soovida(66 kw kõigest). Peale selle oli meid autos seitse mitte eriti kerget inimest. Tee tõuseb peaaegu püstloodi mõnes kohas ning Alari sai sõita ainult esimese käiguga. Õnneks oli seda teeosa vähe, aga juba oli oht, et mootor kuumeneb üle. Avasime aknad ja panime ventilaatorid täisvõimsusel tööle. Sellel teel muid käike vaja pole kui esimene ja teine. Ain seal rooli ei kippunud, Alari sõitis nagu vana mäestikuhunt.Tagasi tulles aga said pidurid sellist kuumust ja vatti, et suitsesid (suits tuli rattakoobastest ja oli silmaga näha) ja kõrbelõhna oli veel järgmine päevgi auto ümber tunda. Igatahes oli see sõit sinna ja tagasi väga ekstreemne. Tee ise oli nii kitsas, et 2 autot sellel sõitma ei mahtunud. Meie õnneks ei tulnud ühtegi autot vastu. Pildil olev teelõik oli ikka väga lauge võrreldes mõne teise kohaga. Neid järske lõike pildistada ei saanud, sest pidistamine oli viimane asi, mis seal sõites meeles oli. Elu on armas igaleühele.
Indotalenist püüdsime forelle. Ainil sel päeval ei vedanud, Alari ja Aivar said aga ühest jõest siiski kõhutäie forelle.Päeva suurim saak õnnestus Aivaril välja tõmmata- umbes 1,5 kilone forell.

Õhtul suitsetasime püütud kalu ja nautisime Eesti õllega jällegi mõnusat valget ööd.
Järgmisel päeval pidid võõrustajad tööle minema ja meie otsustasime külastada 50 km kaugusel asuvat Tynseti linna, mis on väiksem kui Võru.
Seal asub Norra suurim tõukekelk. Alari rääkis, et üks teine Norra linn tegi endale ka sellise puuskulptuuri ja suurema kui Tynsetis. Selle peale tegi Tynset uue kelgu ja suurema kui tolles teises linnas. Seega käib naabrile ära tegemine ka norraka iseloomu juurde. Polegi naabrist parem olemine ainult eestlasele omane. Tynsetis kohtasin sõbralikku Norra trolli ja loobusin oma põhimõttest mitte pildile ronida ning lasin end sõbraliku trolli embuses üles võtta.

Tynsetist naasnud, olid Alari, Aivar ja Kristi töölt tagasi ning meid viidi vaatama 358 aastast Kvikne puukirikut. See on säilinud tänaseni nii nagu ta kunagi ehitati. Ka sisustus on sama.Kiriku hooldaja on Alari sõber Sondra, kes on mees nagu orkester:peale kiriku hooldamise tegeleb veel autoremondi ja muuga. Sondra rääkis, et kirik on ehitatud ilma naelu kasutamata, puupunnidega. Kirik nägi seest välja väga eriline. Toolide väliskülgedel olid peremärgid ning seinad oli kaunistatud geomeetriliste maalingutega. Laes rippusid purjekad ja seintel tähtsate meeste ja naiste pildid. Kirik on igal pühapäeval kasutusel.Nagu kõikjal Norras, maetakse surnud kohe kiriku ümber ja surnuaiad on kaetud muruga, mida siis surnu-aiavaht hooldab. Muidugi pannakse hauasamba ette lilli, aga platsid on kõigil peale surma ühtemoodi.






Ja oligi selleks korraks meie reis otsas. Hommikul kell 4 alustasime tagasi- sõitu ja ja järgmisel päeval olimegi Võrus. Jõudsime veel ilusasti Sõmerpalu motokrossile. Reis oli elamusterohke, suured tänud õepoegadele Aivarile, Alarile ja Kristile mõnusa vastuvõtu ja huvitavate päevade eest.

kolmapäev, 22. juuni 2011

Kui lapsed pole sind kunagi vihanud, siis pole sa kunagi lapsevanem olnud. Bette Dawis (1908-1989) Ameerika filminäitlejanna.

Alustasin oma tänast sissekannet sellise lausega, sest praegu tunnen, et see lause käib väga minu ja minu vanema tütre hetke suhete kohta . Nii väga kui ma tahaks, et me saaksime hästi läbi, ei õnnestu see alati. Ette tuleb tülisid tühiste asjade pärast. Hiljem olen õnnetu ning ega temagi õnnelik pole. Muuseas, see on vist geenides, sest ega minu suhted oma emaga kah alati pilvitud pole. Igatahes püüan end kasvatada ja edaspidi võtta oma vanemat tütart nii nagu ta on. Ja tegelikult on ta ju tubli : tal on kaks imetoredat last ja armastav abikaasa ning tundub, et ta on oma eluga rahul. Ainult, et minu ja tema arusaamad õnnelikust elust on väga erinevad........... Olen otsustanud mitte enam oma arvamust välja öelda, isegi kui ta küsib. Sest lapsed ei kuula kunagi oma vanemaid, aga neile meeldib neid matkida.........Võib-olla.......
Nüüd vahepeal juhtunust. Vahepeal algas SUVEVAHEAEG ja PUHKUS. Minu viimased päevad on olnud kiired ja töised. Täiendav õppetöö, eksam ja osalemine Pikakannu lõpupeol võtsid oma aja. Rõõmus meel on selle üle, et kõik minu õpilased lõpetasid põhikooli. Mõnel oli suuri raskusi aga lõpp hea, kõik hea. Ühiskonnaõpetuse eksamil sain lõpuks viie välja panna. JESS!!! Olen õpilasi selleks eksamiks ettevalmistanud alates 2006. a., kui see eksam tuli ning siiani pole õnnestunud viit kirjutada. On olnud küll mitu õpilast viie piiril (üks punkt puudu) aga puhast viit pole olnud. Nüüd oli. JESS! Hea meel oli ka, et üks muidu looder poiss võttis eksamil end kokku ja tegi töö neljale!!! Millise arvamusloo ta kirjutas!! Tore on olla õpetaja kui sul on sellised toredad õpilased, kes vahel ka üllatusi teevad.
Nüüd saan natuke jaani pidada ning siis algab 2010.a. majandusaruande koostamine. See on vastik töö ja väga aeganõudev.Sellega pean ühelepoole saama 5. juuliks, sest 6. juulil sõidame Aini, Karli ja Külliga Norrasse kala püüdma.
Homme on Võidupüha ja Laura marsib kodutütrena Tartus Kaitseliidu paraadil, seega olen mina TV ees kell 11.25, sest ka üks minu kolleg on seal kaitseliitlasena.
Mõnusat Võidupüha ja suurt ning uhket jaanituld kõigile blogi lugejatele!

teisipäev, 7. juuni 2011

Tean ainult seda, et ma midagi ei tea. (Sokrates, Kreeka filosoof)

Ei ole juba mõni aeg siia oma muljeid kirjutanud, täna on siis lõpuks hetk enesele ning kirjutan mõned read.
Eelmisel nädalal käisin Rõuge kooli 7. klassi lastega ekskursioonil Tartus. Sattusin esimest korda liikluslinnakusse Uue Antslas ja Võrtsjärvele kalepurjekaga sõitma.
Nüüd kõigest lähemalt. Reis algas 2. juunil kell 7. Kell 8 olime liikluslinnakus. See on tore koht lastele ja lapsemeelsetele. Vanast kolhoosilaudast on tehtud linnatänav valgusfooride, ülekäigu radade, politseijaoskonna, autoremondiboksi, kindlustuse kontori, discoklubi, autokino ja kartseriga. Linnas võib liikuda jalgsi ja autoga. On väikeste laste autod ja suurte inimeste autod. Sõit autodega on kallis ja seda saab teha vähe aega. See on ainus miinus. Sõit ise aga  on ütlemata lõbus ning õpetab tänaval liiklema. Lastelt küsiti ka liiklusmärkide tähendusi. Huvitav ja põnev koht. Otsustasin kindlasti naasta laste ja lapselastega. Lisan siia lingi, kust saab vaadata videot liikluslinnakust (TV 3-lt) liikluslinnak.

Edasi viis tee Tartusse ja muidugi tahtsid kõik lapsed Lõunakeskusse. Tegin minagi mõned ostud lastele, lapselapsele ja endale. Peale ostlemist käisid lapsed 4D kinos. Neil oli seal nii lõbus, et paljud otsustasid osta lisaseansse.
Kostis kilkeid ja karjeid. Õpetajate osaks jäi laste kotte valvata.
Edasi läksime Eesti Rahva Muuseumi. Ekskursioon oli väheke igavavõitu, sest giid juhtus meile  selline, kel oli mõningane aktsent. Seetõttu oli lastel raske jälgida tema jutustust. Aga esemed, mida näha sai, olid seda väärt, et sinna sisse astuda. Lubati näiteks ronida parsile rehetoas ja istuda muistsete eestlaste puukõval sängil jne.
Siis suundusime Võrtsjärve äärde Eesti Maaülikooli Limnoloogia Keskusse. Kõigepealt suundusime kalepurjekaga sõitma. Pilt kalepurjekast Paula
 Ja link, kust näeb Võrtsjärve  kalepurjeka Paula sõsara Liisu valmimise lugu ja vette laskmist. Liisuga saab sõita Viljandi järvel
http://www.kaleselts.ee/videod/

Võrtsjärvel oli iseloomulikuks ja põliseks kalapüügiviisiks läbi aegade kale. Kale oli algselt laia suudmega(1,2 x 3,6 m) ja 3,6 m pikkune purjusteta võrkkott. Vaata kale joonist siit. Võrgu silmade suurus oli 5-4 cm. suudme alumiste nurkade külge kinnitati umbes 8 kg raskused kivid.


Võrkkotti veeti väikese nelinurkse purjega varustatud paadiga allatuult triivides. Üks veoköitest kinnitati paadi ahtri, teine vööri külge. Püüdjaid oli tavaliselt kaks. Kumbki neist hoidis käes võrgu külge kinnitatud peenikest tundenööri, mis signaliseeris kala võrku sattumisest. Siis tõsteti võrkkott kiiresti üles, kala tõsteti välja ja seejärel lasti uuesti tagasi. Paat triivis pärituult seni kuni jõuti kalda lähedale. Siis tõmmati võrkkott paati ja aerutati paat vastu tuult(sageli 6-8 km) üles ja seejärel hakati uuesti kaletama.

Kaletamine algsel viisil oli füüsiliselt väga raske töö. Selle hõlbustamiseks muudeti 1930-ndatel aastatel põhjalikult kalepüügi varustust. Kale varustati 3-4 m pikkuse pujusega ja 4-5 m pikkuste tiibadega - võrkkotist sai kalemõrd. Ülemise selise külge kinnitati korgist pullud ja alumise külge kivid või ketid. Kalemõrd varustati 1,2-1,3 m pikkuste ja 30 cm laiuste juhtlaudadega, mis kinnitati tiivaotste lähedale selliselt, et nad asetsesid vees liikudes poolviltu ja tõmbasid kaletiivad laiali. Need muudatused tõstsid kalepüügi efektiivsust tuntavalt.
Ühe viimase elusoleva paadimeistri Väino Leiaru juhendamisel 2005. aastal valminud kalepaat "Paula" on ainukene omasuguste seas ning pakub vanalaevandus- ja kalastushuvilistele sõite Võrtsjärvel.

Purjekas "Paula" ehk ühemastiline kalepaat on 12,6 meetrit pikk, masti kõrguseks 15 meetrit, tal on kaks kolmnurkset purje - masti küljes suur põhipuri ja selle ees väike kliiverpuri. Ta on madala süvisega ja randumisel ja madala vee puhul ülestõstetav svert ulatub vaid meetri ja kahekümne sentimeetri jagu veepinnast allapoole. Kale kahvelpurjed võimaldavad tal purjetada tuulega kuni 45 kraadise nurga alla risti.
Purjeka kapten oli muhe mees ja tegi natuke siivutuid nalju, mis lastele eritiei meeldinud. Tegelikult ei meeldinud mullegi. Ma ei ole nimelt kahemõtteliste naljade suurim austaja. Aga kapten laevas, jumal taevas ja tuli leppida. Sõit oli vahva aga randusime olude sunnil hoopis teises sadamas, sest meie lahkumise sadamasse oli vahepeal üks teine paat koha sisse võtnud. Seega tuli ette võtta umbes kilomeetrine rännak Limnoloogia Keskusse tagasi. Giid järvemuuseumis oli väga hea ja oskas huvitavalt ning kaasakiskuvalt rääkida kõigist kaladest, kes neil akvaariumides olid. Tüdrukuid eriti kalade jutud ei tõmmanud, aga poistel silm säras ja kõrv kuulas.Koju jõudsime õhtul kell 20. Sain palju targemaks ja olen tagantjärele õnnelik, et nõustusin kaasa minema. Ja muidugi olid lapsed nunnud ja head, ei ühtegi pahandust, kõik olid väga toredad ja armsad teekaaslased.

teisipäev, 31. mai 2011

"Kuigi ümbrus on sama, elab igagüks meist erinevas maailmas." (A. Schopenhauer)

Niisiis oli laupäeval 28. mail OLEREX Eesti rallikrossi meistrivõistluste 2. etapp Missos. Olime kohal: mina, Ain ja Karl.
Päev oli külm, sest puhus vinge tuul. Aga võistlus ise oli haarav. Division 1 klassis tuli esimesele kohale Seto Colin McRae(kommentaatori antud tiitel) Pait Reiman.
B- finaalis pistsid rinda teised Võru mehed: Joosep Narusk ja Priit Rebane. Selles heitluses jäi peale Priit Rebane. A- finaalis Rebasel aga nõnda hästi ei läinud. Tal oli kokkupõrge kiluvargaga (lätlasega) ning rajalt väljasõit tõi suure ajalise kaotuse, kokkuvõttes tubli 3. koht. Lisan siia lingi kõigi tulemustega, neile keda huvitab:http://www.ringrada.ee/wordpress/wp-content/uploads/2011/05/division1_28052011.pdf.
Lisan mõned pildid ka.




Järgmine etapp toimub 09.07. Põltsamaal. Kohtumiseni.

neljapäev, 26. mai 2011

Võidusõit on nagu seks — kõik mehed arvavad, et on selles head.(James Douglas Muir) "Jay" Leno, 1950- on ameerika koomik ja saatejuht

Eelmisel nädalavahetusel käisime Aini ja Karliga kahel rallikrossi üritusel. 21. 05 sõitsime Laitsesse vaatama Olerexi EV meistrivõistluse I etappi rallikrossis.
Hoidsime pöialt kolmele Võru mehele: Joosep Naruskile, Priit Rebasele ja Pait Reimanile. Eelsõidud olid väga huvitavad, oli ka puksimisi, muna tegemist ning isegi katus tuli finaalsõidus. Joosepil tuli võistlus katkestada, sest tehnika ütles üles. Sellest on väga kahju, alustas ta väga hästi. Ma ei teagi, mis see on, kas mehhaanikute lohakus, kuri saatus või veel miski muu, igatahes poisil ei vea. Loodame, et Missos 28. 05 sõit õnnestub. Priidul tuli sammuti viimases ajasõidus katkestada- tehniliste probleemide tõttu. Kõige edukam Võru mees oli aga Võru kuningas(nii ütles kommentaator), kes võitis oma klassi võistluse. Oli ka naljamehi, näiteks keegi Truu, kes jalutas rajal, öeldi, et saab mõned punktid?????. Mulle meeldis, et sellel võistlusel ei võitnud rahamehed(kallite autode omanikud) vaid sõitjad. Keegi vanadest võidusõitjatest(ei mäleta kahjuks kes)on öelnud, et sõitjal peab lisaks rahale  midagi ka kahe kõrva vahel olema. Ja nii ongi. Ei võida mitte rahakott, vaid kiirus, julgus ja osavus ning õige strateegia. Karl tegi lõbusõitu vana-autoga( 20. saj alguse autoga). Keda huvitab, lisan lingi tulemuste juurde.
Õhtul aga hakkasime sõitma Lätimaale, Bauska linna, kus Musa rallikompleksis  toimusid Euroopa meistrivõistlused autokrossis.
Kohale jõudsime hilja õhtul. Pidu käis leedukate ja eestlaste laagris. Oli väga pime, kui end magama seadsime. Hommikul oli karm äratus pool kaheksa. Koputas parklamees ja palus auto tee pealt eest ajada. Olime öösel parkinud läbisõidu teele. Unesegasena panime asjad kokku ja Ain liigutas auto teise kohta. Meil polnud latte ning seetõttu pidime minema neid hankima Bauskasse. Leidsimegi SEB automaadi ja saime oma latid. Tagasi sõites jäime ilma 2 latist(öösel oli parklasse sõit tasuta) parklasse sõites. No mõistus pole enda teha, kes keelas öösel need latid juba automaadist kaasa võtta.:D:D  Otsisime autole hea koha, sõime hommikust ning lehvitasime tuttavatele Võrust. Peagi läksime aga Musa kompleksi, sest tahtsime saada häid kohti tribüünil. Kohad saime priimad. Võistlus oli huvitasv ja põnev. Lisan siia mõned videod:

Ja artikli lingi, kust saab lugeda osavõtjate ja tulemuste kohta. Bauska EM

Koju hakkasime sõitma õhtul kell 19. Olime rahul, rõõmsad ja väljapuhanud.Ja meie Ainiga päikesekõrvetatud nagu vähid, näos olid öökulli prillid... :D:D Karl aga polnud üldse põlenud???Koju jõudes määrisime end hapukoorega( Christel, ma tean,et ei tohi), aga see ei aidanud.
 Kokku läbisime nädalavahetusega 1000 km, aga see polnud väsitav, sest meile meeldib väga rallikross.

Sellel nädalal oleme kohal Missos laupäeval, 28.05. Seal toimub EV rallikrossi meistrivõistluste II etapp.

Kel huvi tekkis, siis Misso rallikrossirajal näeme. Tulge kaasa elama.

pühapäev, 15. mai 2011

Edu tähendab liikumist ühelt ebaõnnelt teisele, kaotamata entusiasmi. (Sir) Winston (Leonard Spencer) Churchill (1874-1965) oli briti riigitegelane

Eile oli siis järjekordne Eurovisiooni lauluvõistlus, vist 56, kui ma õigesti mäletan. Meie peres oli üks tõeline Eesti laulu fänn, üks kahtleja ning ülejäänud kahel oli suhteliselt ükskõik. Ain ja Karl olid sunnitud koos meiega saadet vaatama, aga neil oli täiesti savi, minul olid suured kahtlused ja Laura oli tulihingeline  Eesti ja Rootsi laulude pooldaja. Täpsustuseks pean ütlema järgmist: see on laulude, mitte lauljate võistlus. Hinnatakse laulu ja see oli minuarvates keskmine. Rohkem suunatud teismeliste maitsele. Ning veel ülistas see praegu niiiii ebapopularset USA d ja võis tunduda väikekodanliku lömitamisena USA ja glamuuri ees.:D:D Loomulikult on ka esitaja karismaatilisus oluline. Eriti tuli see välja eelmisel ja üleeelmisel aastal. Olid ju need Saksa ja Norra( eriti Norra) laulukesed suhteliselt lihtsakoelised noortelaulukesed, aga lauljad olid väga võluvad ja oma olekult siirad ja vabad. See siirus, vabadus ja ausus võitis rahva südame. Tänavusel võistlusel olid Eestil ja  Rootsil ka laulukesed, aga esitajad olid keskpärased (Rootsil oli väheke ilusam poiss ja uhkem show, sellest ka kõrgem koht). Eesti laul oli minu arvates selline kokku klopsitud edulaul iga hinna eest. Getter on armas lapsuke, aga tal pole kogemuse raasugi. Ma ei saagi aru, miks Eestist alati saadetakse neid verisulis lauljaid? Tegijad lauljad vist ei pea seda võistlust piisavalt tähtsaks ja sellel esinemist väärikaks? Tol korral, kui Eesti võitis, olid meil kogenud tegijad ja siis polnud laulul nii suurt tähtsust. Lauljad nautisid oma esinemist, mida ei saanud Getteri esinemise kohta öelda. Piiga oli krampis ja kartis seda lava jms. Ei olnud loomulik. Ja see saigi saatuslikuks. Tegelikult pole ju midagi hullu nagu Heidi Purga Postimehes ütles, me saime ju finaali, see on isegi juba saavutus.
Võitja laul Aserbaidzaan oli igati väärt oma kohta. Esitajad oli väga tasemel. Muuseas see laul oli rootslaste kirjutatud?!



Minu vahepealsest elust suurt midagi kirjutada pole. Dolce vitat veel ei naudi, pigem on praegu selline Tammsaarelik periood: teen tööd ehk tuleb siis ka armastus( mina seda ei usu!) Igatahes tuleb vastu pidada veel nädalake, sest 21. mail lähme Lätimaale Bauskasse rallikrossile ning seal on taas ilus, lõbus ja põnev, ühesõnaga dolce vita. Kahju on, et samal ajal on ka Laitses Eesti rallikrossi hooaja avasõit, mida ma nüüd ei näegi. See on kurb..
Üks hea asi on veel.... VARSTI ON SUVEVAHEAEG!!!!!!

esmaspäev, 2. mai 2011

Tagantjärele oleme kõik targad, aga uskuge mind, elus ei lähe kunagi nii, nagu nois naiivsetes muinasjuttudes, kus inimesel pole muud muret kui hoolega jälgida endeid. (“Lolita ”, 1955) Vladimir Nabokov (1899-1977) oli vene päritolu ameerika kirjanik ja kriitik

Täna hommikul kell 7 kuulasin  kohvi juues raadiost USA presidendi Barak Obama erakorralist kõnet ameerika rahvale. Kõne sisuks oli maailma esiterroristi Osama bin Ladeni tapmine USA erivägede poolt Pakistanis. Päeva jooksul lisandus uudiseid veelgi: tabatu DNA olevat  tapetu õe DNA näidistega identne. Seega langes ära minu lootus, et tabatu on teisik. Osama bin Ladeni laibast tehtud pildid arvatakse olevat aga osav võltsing.

Surnukeha maeti kuhugi tundmatusse maailmamere ääretusse(arvatavasti Araabia merre) kõigi moslemimaailma kommete kohaselt: surnukeha pesid moslemi mehed ja see mässiti valge lina sisse ning maeti enne järgmist palvust. Kõige sellega loodavad ameeriklased vältida moslemite esiterroristi hauale kogunemist. Õhtul lisandusid videod USA Kapitooliumil pidutsenud rahvahulgast, kes skandeerisid joovastuses"USA, USA". Selline võidupidu oli minu arust lausa mõnitus islamimaadele ja hästi see ei lõpe. Kurikuulus Wikileaks aga andis juba 25. aprillil enne Osama bin Ladeni tapmist teada, et väidetavalt on terroristidel Euroopasse toodud tuumarelv, mis pannakse plahvatama kui esiterrorist tabatakse.
Kõik need uudised tõid meelde mitme ennustaja: baba Vanga, Pavel Globa jt ütlused. Nimelt on kuulsaim neist baba Vanga ennustanud, et 2010 a algab III maaimasõda ja see saab alguse tavalise sõjana. Novembris 2010 ründas Põhja-Korea oma naabrit Lõuna-Koread ning see konflikt kestab ja pole lahenenud. Võib ainult hullemaks minna, sest Martti Ahtissaari (Soome poliitik) , kes külastas Põhja-Koread hiljuti, väidab, et selles riigis surevad inimesed nagu kärbsed nälga ja kiiresti peab sinna abi andma. Aga riigil ON tuumarelv. Vanga ütles, et 2011.a. hävitavad radioaktiivsed sademed põhjapoolkeral kogu flora ja fauna. Põhjapoolkera- see on ju Euroopa ja USA! Pakistanil, kus Abbottabadi linnas Osama tapeti ON ka tuumapomm ja sellel riigil on kana kitkuda naabriga Indiaga, kellel ON ka tuumarelv. Pakistan on moslemi riik ja mängib topeltmängu väites, et ei teadnud Osama bin Ladeni kindlusmajast oma riigis midagi. No ma arvan,et teadsid küll ja valetavad nagu kole. Miks? Pole raske arvata, Pakistan ON terroristidega mestis. Järeldused tehku igaüks ise.
Ma arvan, et kättemaks ei jää tulemata ning küsimus on, kui ulatuslik see on ja kas terroristidel ON tuumapomm või pole. Igaljuhul on väga ärevad ajad.
Kõigele sellele lisandub hoiatus päikese erakordsest aktiivsusest ja võimsad protuberantsid, mis pidid kogu elektrivarustuse maapealt kaotama ja maajad ning Nibiru ja Nostradamus, kes on ennustanud suure asteroidiga kokkupõrget 2012. a.
No ma ei tea.... Nii ei tule vist minu dolce vitast midagi välja.... LOL
Nüüd natuke rõõmsamatest asjadest. Käisin reedel 30. aprillil Tallinnas. Rõuge kooliga muusikali "Libahunt" vaatamas. Peaosalised:Tiina -Liisi Koikson, Mari- Hanna-Liina Võsa ja Margus -Arno Tamm mängisid ja laulsid väga hästi. Mulle meeldisid eriti kostüümid(Grete "Stitch"Laus) ja tegelikult oli ka lavakujundus (H. Volmer) asjalik ning lavastuselgi (N.Kuningas) polnud viga. Et tükk oli noortele, siis pidigi kogu sümboolika lihtne,arusaadav ja mustvalge olema. Meeldis, et tegevus ei seostunud ühegi kindla ajalooperioodiga. Natuke häiris mind muusika( Tiit Kikas, Jaagup Kreem), see ei olnud minu arvates eriti õnnestunud. Maitse asi, muidugi. Lisan siia minu arvates ühe ilusama laulu sellest lavastusest. Lastele meeldis aga väga. Eriti meeldis neile aga Nukuteatri nukumuuseum, mis oli  väga põnevaks tehtud. Sealt ei saanud neid välja ja mõni oleks etenduse ajalgi seal olnud. Pettumuse valmistas mulle tervishoiumuuseum, kus olid pahurad giidid ja vanamoodne lahendus.

Lapsed (5. ja 6. klass) olid armsad ning käitusid viisakalt. Nendega sai nalja ka: nimelt üritasid poisid külastada Balti jaama juures olevat tasulist tualetti, mille uks aga ei avanenud(avanes ainult 10 cm), ent raha võttis küll. Tegevust jätkus poistel tervelt veerand tunniks ja seda poiste parve ümber WC oli naljakas jälgida, niivõrd hõivatud olid nad oma tegevusest. Olgu öeldud, et vajadust WC külastada vist kellelgi otseselt polnud. Asi pakkus lihtsalt huvi.
Veel jalutasime mööda Tallinna vanalinna ja mina rääkisin hästi lühidalt tähtsamatest kohtadest ning muidugi kummitustest. Kõige rohkem tundus neile meeldivat Aleksander Nevski katedraal, kus sain palju küsimustele vastata. Muidugi oli informatsiooni nii noorte inimeste jaoks ühel päeval üleliia ja eks edaspidistel külastustel saab rohkem rääkida ja vaadata.

teisipäev, 26. aprill 2011

Järgne sellele, mida sa armastad... Ära hakka küsima, mida “nemad” väljaspool näha tahaksid. Küsi, mis sul seespool on. Ära järgne oma huvidele, mis muutuvad, vaid sellele, mis sa oled ja mida sa armastad, mis ei saa ega tohi muutuda.Georgie Anne Geyer, ajakirjanik.

Ülestõusmispühadel oli minu elu väga muljeterohke. Neljapäeval pidasime  Tauri sünnipäeva Väimela ujulas. Käisime Terjega ujumas. Oli mõnus. Tore oli jälle näha Valevit, Küllit ja Toomast ning muidugi Taurit ja Sanderit.
Suurel Reedel tuli Christel Tiina oma pesakonnaga vanematekoju külla. Kaasas oli ka prantsuse buldog George ja see tegelane muutus kohe kõigi lemmikuks. No liialdan väheke: Jossu lausa vihkas teda ja Artemon talus kutsikat väärikalt.Lisan siia kaks pilti Carolynist, Oliverist ja Georgest.




 Carolyn ja Oliver olid nunnud nagu alati ja Leino sai end loodetavasti välja puhata. Kodu oli selline mõnus segasumma suvila ning mina tegin kogu aeg süüa, vahel Christel Tiina aitas ka. Laupäeval läksime Piusa ürgoru turismitallu, et kala süüa, aga seal polnud veel hooaeg alanud.Jalutasime siis niisama seal, sest koht on väga kaunis. Koju jõudes tegime mõnusa grillpeo ja nautisime ilusat kevadist õhtut.
Pühapäeva hommikul otsisid lapsed lihavõttejänese jäetud üllatusi ja  Karl Carolyn ja Christel Tiina värvisid mune. Peale kohvi joomist läksime Aini ja Karli ning Lemre töötajate ja sõpradega Smiltelnesse rallikrossile. Minu üllatuseks sai Lätis vabalt maksta Eesti deebetkaardiga(teenustasu oli muidugi üüratu). Ilm oli imekaunis ja soe. Sain JÄLLE päikesepõletuse, nägin välja nagu öökull(päikeseprillid näkku põlenud). Smiltene krossirada on väga hästi tehtud, väga vaatajasõbralik, kõik on nagu peopesal näha.Grillisime raja ääres ja  nautisime rallikrossi, seltskonda ning elasime kaasa Eesti sõitjatele: Boloditsile, Janno Ligurile, Taavi Pindisele ning Andre Kurele. Kõige paremini läkski Liguril, kes sai lõpuks ka poodiumikoha, teise koha. Tagasi jõudes vajusime voodisse. Ja nii olidki seekordsed munapühad möödas. Kahju, et meie riigis ei ole püha ka teine ülestõusmispüha. Oleks saanud veel nii mõndagi huvitavat koos perega ette võtta.

pühapäev, 17. aprill 2011

Kalduvus igavusele — see on kõigi haiguste ja viletsa edu allikas. Charles (Pierre) Baudelaire (1821-1867)

Viimastel nädalatel on mul tõesti nii kiire ja igav olnud, et pikalt need haigused ja vilets edugi käes pole.:D:D
Natuke rõõmsamaks on minu viimaseid nädalaid muutnud kevade saabumine ja muidugi minu õpilased. Ma õpin nendelt päris palju. Reedel näiteks mõtiskles 8. klassi noormees teemal: kui endiselt oleks suurriikidel  kolooniad, siis millised unelmate jalgpalli meeskonnad saaks kokku panna. Kas pole tore mõte? Selliste hetkede pärast tasub olla õpetaja. Ja noorte inimeste keskel tunned ennastki noorena.
Kevadega koos saabub aeg, kui minu enda lapsed väheke kaugenevad kodust ja ma pean neid rohkem usaldama. Püüan end rahustada, et olen olnud küllalt hea ema ja lootma, et nad ei satu mingitesse sekeldustesse.Siiani on nad olnud väga korralikud.

Reedel käisin muusikakoolis, Laura esines ansambliga. Oli väga mõnus kontsert. Peale oma tütre elasin kaasa ka 3 oma õpilasele: Siretile, Reinule ja Toomasele. Kõigil õnnestus esinemine ülihästi. Lisan siia ühe väga armsa vana rokipeeru video. Mulle väga meeldib ka tema kontsert.

Reedel oli ämma sünnipäev. Käisime perega talle õnne soovimas. Oli mõnus õhtu.
Homme taas tööle. Ootan juba pühasid: siis tuleb Christel Tiina Leino ja põngerjatega meile. Pidid oma prantsuse buldogi ka kaasa võtma. Ma ei tea, kuhu me kõik ära mahume ja kuidas Artemon ja Jossu Georgesse suhtuvad. Veel oli kavas Värska spaasse minna ja pühapäeval lähme rallikrossile Smiltelnese Lätti. Seega kirjutan järgmisel nädalal kindlasti.

neljapäev, 7. aprill 2011

Tõega on raske võita, aga valega tuleb kergesti kaotus.

Araablaste vanasõna ütleb: oma viga eitada on kahekordne viga. Loodan, et selles vanasõnas öeldu ei saa saatuslikuks Andrus Veerpalule.
Kui Eesti Suusaliit ja Andrus Veerpalu tiim poleks nii palju hämanud, võib-olla siis ma usuks rohkem  suusataja juttu. Samas olid juba varem meedias vihjed, et Eesti suusatajate seas on keelatud ainete kasutajaid.  Kus suitsu seal tuld.
 Teiselt poolt TAHAN ma VÄGA USKUDA, et  on nii nagu tänasel pressikonverentsil kinnitati. Vaatasin ka "Kahekõnet" - see Mati Alaveri jutt seal ei olnud ka eriti veenev. Samas oli ju mõned aastad tagasi sarnane juhus Kristiina Smiguniga ja see lahenes sportlasele soodsalt. Seega on suured kahtlused ning kõhklused. Eks siis peame ootama, aeg annab arutust.
Ma pole tükk aega bloginud. Polnud lihtsalt midagi öelda. Vahepealne aeg on möödunud üsna üksluiselt: hommikul kooli ja õhtul koju ja nii iga päev. Mitte midagi põnevat. Kirjutan siis kui kevad tõeliselt saabub ja hakkab jälle juhtuma.........

esmaspäev, 21. märts 2011

Ela nii, nagu tuleks sul just praegu eluga hüvasti jätta, nagu oleks sulle edaspidi antud aeg ootamatu kingitus. Marcus Aurelius, Rooma keiser

Kolasin täna tsitaat. comis ja üks sentens pani mind tõsiselt mõtlema. Mis siis, kui täna võibki olla minu viimane elupäev? Olen selleks ikka valmis? Kui ausalt vastan, siis igatahes pole. Saan sel aastal pool sajandit vanaks. Ja alles nüüd, vaadates oma elule tagasi saan aru, et olen tihti lihtsalt eksisteerinud, mitte elanud. Ainult töö, töö, töö ja vahel harva ka natuke rõõmu ja lõbu. Enamus asju, mida tahaksin teha, kõik puha tegemata!!!Kas selline ongi siis minu elu? Ei taha sellist õudset elu nagu Tammsaare teostes: tee tööd küll siis tuleb ka armastus. Mina seda ei usu. Ennem peaks ikka armastus olema ja siis töö? Pigem olen dolce vita (magus elu it.k.) usku. Igatahes olen ma otsustanud edaspidi  (kui elupäevi antakse) rohkem enesele ja oma huvidele ning mis seal salata ka elunautimisele pühenduda.
Tegelikult elasin juba sel suvel dolce vita stiilis. Ei muretsenud mõttetute asjade pärast, mida mina muuta ei saa ning nautisin elu, veetsin aega oma kallitega, mõnulesin päikese käes ning ujusin meres, käisin Kekumsis motokrossi MK etapil jne. Sama kavatsen teha edaspidigi: olla rõõmus, andestav, muretu ning vahel lapsik . Väike kahtlus närib hinge: kas ma ikka pean oma lubadust?
Nüüd natuke vahepealsest elust. Käisime Ainiga minu sõbranna Ruthi 50. sünnipäeval. Oli tore reede(11.03), ainult tantsida ei saanud , sest olin libedaga kukkunud ja jala välja väänanud. Pidu peeti Navi seltsimajas ning oli mõnus taas oma lapsepõlve sõbrannadega kohtuda ja juttu puhuda.
Praegu on koolivaheaeg. Saan natuke vabamalt võtta, kuigi kohustusi on ikka. Stopp! Ma EI muretse ja EI mõtle vähemalt sel nädalal koolile ja tööle üldse. Kavatsen ennast harida erinevat sorti lugemisvara tudeerides. Minu noor sõber Sander alustas oma blogis põnevat lugude sarja sümbolitest, salapärastest kohtadest ja inimestest. Lugeda saab tema blogi sel aadressil thesanders16.blogspot.com. Igatahes innustas see mind ning otsisin  täna mitmete mind huvitavate nähtuste , kohtade ja olendite kohta infot ja kavatsen seda taas teha. Peale selle on mul mitmeid põnevaid raamatuid, millega tahaks ka põhjalikumalt tutvuda. Ja veel tahaks ujuma ka lõpuks jõuda. Olen sel talvel vähe ujumisega tegelnud, kuigi ma väga naudin seda.
Soovin lugejale, kes viitsis minu heietuse lõpuni lugeda dolce vitat ning olge mõistvad, tolerantsed, rõõmsad ja suhtuge kaasinimestesse nagu iseendasse s.o. austuse ja lugupidamisega. Lühidalt: ela ise ja lase teistel elada.

Lisan kaks  teemaga sobivat kerglast videot. Eriti sobiv on see reggae. Unistada ju ikka võib:D:D


laupäev, 5. märts 2011

Kiirus pole iial kedagi tapnud. Järsult seisma jäämine- see võtab sind. Jeremy Clarkson(Top Gear)

Täna oli uskumatult tuuline ilm. Hommikul paistis päike ja tundus, et tuleb imeilus ilm. Selleks ajaks, kui mina olin valmis kodust Loosi jääraja võistlusele sõitma, oli taevas pilvi täis. Sellest hoolimata asusin teele. Karl otsustas sel korral koju jääda. Ta oli eelmisel korral vist liialt külmetunud ning pidas paremaks teist korda mitte riskida. Õhtul kahetses seda. miks sellest räägin kohe.
Niisiis asusin üksi Võrust teele. Jõudes Vastseliina ja Loosi teeristi keerasin Loosi poole. Tee oli poolenisti täis tuisanud ning tekkis väike hirm, et kuidas koju tagasi saab. Kui rajale jõudsin oli 2 eelsõitu juba läbi. Mõlemas eelsõidus läks Ainil väga hästi, oli esimene. Kolmandas eelsõidus õnnestus Priit Rebasel aga Aini üllatada ja ta möödus. Finaalis otsustas Ain kasutada teist taktikat  ja natuke ka rahvale lõbu pakkuda. Ta lasi konkurendi stardis ette ning asus teda jälitama. See taktika oli õige ning sõit lõppes Aini võiduga. Puhta sõiduga kusjuures( ei mingit puksimist).  Valutava põlvega.Tubli, tubli!
Veel tegi rõõmu minu endine õpilane ja Aini noorpõlve sõbra poeg Viitina poiss Indrek Ilves, kes sõitis kindlalt ja võitis noorteklassis esikoha. Huvitav oli ka rallikrossimasinate sõit, mis sõitsid eriliste rehvidega-piigidega( ei tea, kas kirjapilt on õige). Selles klassis sai esikoha Gennadi Pedras. Muidugi oli jäärajal kohal ka vanim ja igakordne sõitja Mati Kuhi.
 Homme siis hommikul valima. Minu eelistuseks on sotsdemid ja valin nende seast naise. Loodan, et ta Riigikogusse saab (tegelikult ma ei usu seda). Arvan, et kindlasti peaks Riigikogus rohkem tegusaid naisi olema, siis muutub ka elu Eestis ilusamaks.

teisipäev, 1. märts 2011

Võitjad ei usu juhusesse. Friedrich Nietzsche, saksa filosoof

Laupäeval oli Hinsal veoautode rallikrossi Eesti meistrivõistluste etapp. Sõitsid ka väikeautode rallikrossi kohalikud mehed, Ain nende seas. Meie Karliga olime jälle kangelastele plaksutamas. Rada oli hea ja plekki mõlgiti ning muna tehti ka. Pealtvaatajatel oli, mida vaadata. Väljas oli taas vanim võistleja Mati Kuhi, kellel õnnestus võita  II koht ja lisaks naeratas talle loosiõnn. Mees võitis Boshwetteri baaris peoõhtu kümnele ning müüs selle imeodavalt kaasvõitlejale maha. Kahju, et Ain ei suutnud piisavalt kiiresti reageerida ja peoõhtu endale osta.
Nüüd aga rallikrossist.Hoidsime pöialt Rõuge mehele Ott Kevvaile. Ott sõitis väga hästi, võites kõik eelsõidud. Finaalsõit aga lõppes ebaõnnestunult. Viimastel ringidel tegi Ott kahjuks vea ja nii sai võidu teda jälitanud mees, keegi Tiinas? täpselt ei mäleta.
Ain kordas täpselt Oti viga, sõites finaalis 6 esimest ringi esimesena ja siis tegi vea, mille muidugi kasutas ära järgmine mees. Kokkuvõttes teine koht. Jälle jäi midagi südamele kripeldama. Aga mis halvasti see uuesti ja järgmisel korral annab Ain endast kõik, et olla parim. Minu jaoks on ta juba praegu parim. Tublilt sõitis tuttavatest taas Mirko Kaunis: esikohad kahes klassis. Järgminre rallikross toimub Loosil 05.03.2011 ja mina olen kindlasti fännina kohal.
Koju jõudes läksime kohe sauna (õde Külli oli sauna kütnud, aitäh) ja istusime 20 minutit 100 kraadises kuumuses. Me olime nimelt ikka päris läbi külmunud küll. Ja siis kohe piduriided selga ning onunaise Kaja 60. juubelile Varese külalistemajja. Kohal oli umbes 60 inimest ja pidu oli lõbus, sai isegi natuke jalga keerutatud. Peol mängis Rõuge mees Alo Pihu. Minu sügav lugupidamine. Nii head pillimeest pole tükk aega kuulanud.
Varese külalistemaja ei jätnud mulle eriti sügavat muljet. Sisekujundus oli eklektiline( eriti õudsed olid valgest sitsist suurte punaste südametega aknakatted) ja ka toit oli Harju keskmine. Igatahes sööma ma sinna vabatahtlikult ei lähe.
Pühapäev kulus puhkamiseks.

Lisan siia naljaka video erilisest autosõidustiilist

laupäev, 19. veebruar 2011

Miks linnud hommikul laulavad? See on võidukas hüüe:" Me elasime veel ühe öö üle." Enid Bagnold, Briti kirjanik

Eile oli Aini sünnipäev. Ta sai sama vanaks nagu mina s. o. üks aasta vähem kui pool sajandit. Tähistasime sündmust  perega Värska spaad külastades. Koju jõudes avastasime, et vahepeal on külalised käinud ning Ainile kaks torti, 3 nelki, ananassi ning muud nänni toonud. Emalt uurisime välja, et salapärased külalised olid Aini ema ja õde koos Ivariga ning õelapsed abikaasadega. Kahju, et meid kodus polnud, ei saanud neid isegi tänada.
Igatahes oli tegu nende tortide ära söömisega. Mõned veel praegugi külmkapis.
Täna pidime minema Kallastesse Karakatitsate showle, aga lõime kartma külma. Asjata. Päeval on päike nii soe, et temperatuur tõuseb päris kõrgele ööga võrreldes. Lastel oli terve eelmine nädal külmapüha. Mina pidin ka reedel helistama tööle ja teatama, et mu auto mootor ütles ülesse. Praegu on see juba korda tehtud ning valmis võitlema esmaspäevase külma ilmaga. Õnneks ei olnud koolis vist liialt palju lapsi. Muidugi peab need koolitükid hiljem järele tegema, aga igatahes on, mida mäletada suure inimesena. Mina mäletan küll oma lapsepõlvest külmapühasid, nii tore oli kodus olla. Keskkooli lõpuaastal oli aga eriti vihane külm aastavahetusel, kui toimus abiturientide lõpuball. Keskkooli aulas oli sooja 6 kraadi, tüdrukud paljaste õlgadega õhtutualettides said kõvasti külmetada. Pidu oli vägev, mängis ansambel Polyphon( või Consiilium ei mäleta kuidas täpselt toda ansamblit tol ajal nimetati) ja Oleg Sõlg (R.I.P.) ise laulis.Peale pidu mindi Tamula järve äärde Koka Mati poole afterpartyle ning kui sealt hommikul Suleviga koju Veski tänavale tulema hakkasime, käisime kortermajades trepikodades varbaid ja käsi soojendamas. Siis ei olnud trepikojad õnneks lukus. Tänapäeval külmuksid varbad küll otsast vist. Koju jõudes, kell 6 hommikul, olid Sulevi jalad (kingad ja peened ballisokid) igatahes nii külmunud, et ta asus kohe pliiti kütma ja jätkas selle tegevusega vähemalt 2 tundi. Külma oli umbes -40 kraadi..........
Praegune külm on tolle külma kõrval poisike. Nii... olengi vana... targutan siin stiilis vanasti oli rohi rohelisem jne. Luban, et püüan edaspidi targutustest hoiduda.
Igatahes on sellise ilmaga maaküte väga tore asi. Tuba on soe ja meel rõõmus hõõgveini mekkides. Soovin õdusaid õhtuid ja sooja tuba kõige kallimatega kõigile minu blogi lugejatele.
Lisan ühe Polyphoni loo ka siia.

esmaspäev, 7. veebruar 2011

Me ei saa kõik olla kangelased, sest keegi peab istuma tee ääres ja plaksutama, kui nad mööda lähevad. Will Rogers, USA humorist

Eile käisime Karli ja Ainiga Loosi rahvarallikrossil. Ain oli tahtmist täis  võita ning meie Karliga läksime talle plaksutama. Peale meie olid kaasa elama tulnud Ivar, Malle ja Urmas. Aitäh neile. Sõidud algasid hästi. Kolmes eelsõidus sai Ain teise koha ning kõik märgid näitasid, et lõppkoht tuleb ka vähemalt kolme hulgas. Aga võta näpust! Lõppsõidus pööras saatusejumalanna Ainile selja, talle sõideti otsa ja nii ta oma koha  kaotas. Väheke tegi meele rõõmsamaks superfinaal, kus Ainil õnnestus saavutada kolmas koht. Ise ta sellega eriti rahule ei jäänud, aga eks varsti saab end veel tõestada(19.02.2011 Missos). Meil raja ääres oli aga väga tore. Elasime innukalt kaasa ja mitte ainult Ainile, vaid ka Tanel Plaksole, Joosep Naruskile ja Mirko Kaunisele. Mirko oligi noortest parim. Rõõmu tegi ka koolivenna Sulev Kiilo võit. Väga lahe oli ralli eakaima osavõtja Mati Kuhi(68) emotsionaalne sõit. Pakuti ka kõhutäidet ning külmarohuks hõõgveinigi. Mulle väga meeldis. Peale rallit pidime minema väiksele dringile Urmase ja Mallega, aga Ain väsis( magas magusasti) ja nii jäi see ainult mõtteks. Eks järgmisel korral teeme teoks. Lisan siia üle-eelmise aasta Misso rahvakrossi video, kus Ainil tuli käia ka poodiumil. Ainil on see kollane Golf väheste kirjadega, kirju on Joosepi oma.

reede, 4. veebruar 2011

Kunagi ei tule niisugust aega, kus kõik oleksid rahul. Mats Traat. (Tants aurukatla ümber)

Ja see M. Traadi ütlus on täiesti õige, vähemalt minu arvates.
Teisipäeval sõitsin hommikul Tallinnasse. Ma vihkan seda linna, mulle ei meeldi see inimmass ja kiirus, suured kaubanduskeskused ja tihe liiklus. Tegelikult meeldib mulle suvine vanalinn, aga ainult siis, kui seal turiste pole, varahommikuti on seal mõnus. Ebameeldivused algasid juba bussis. Bussijuht oli väga tõre ja käitus reisijavaenulikult. Käratas neile, kes tahtsid kliendikaarti kasutada: " Mina ei oska seda uut kaarti kasutada, aga eks ma siis uuurin ja teie oodake!" Mul tekkis kohe mõte, et milles need vaesed kliendid süüdi on, kui sina oma ametit ei oska. Igatahes loobus üks kartlik meespensionär kaardi soodustustest. Järgmises peatuses tuli peale kena keskealine naisterahvas. Bussijuhist onkel tahtis talle väljastada pensionäri piletit. Kui naine(kes nägi väga hea välja) teatas, et ta sooviks ikka täispiletit, käratas onkel "Ma arvasin, et olete pensionär" Ausalt ma oleks selle naise asemel talle kõrvakiilu virutand. Ise nägi onkel välja nagu kokku tõmbunud kuivetund õunapabul.
No vähemalt juhtimisstiil oli sel onklil enam vähem. Mõned täistuledega teiste juhtide pimestamised väljaarvatud.
Tallinnas viibimise põhjus oli koolitus pedas, ups nüüd ju Tallinna Ülikool teine. No, mis ülikool see ka on, kus pole ei arstiteaduskonda, õigusteaduskonda ega usuteaduskonda? Isehakanud teine. Minu jaoks jääb see kool ikka Pedagoogiliseks Instituudiks, punkt. No sel korral oli koolitus parem kui eelmisel sessioonil. Mõnikord oli isegi põnev. Õhtul kohtusin oma ülikooliaegse armsa sõbranna Tiinaga. Saime kokku Viru Keskuse raamatupoe kohvikus ning puhusime mõnusalt juttu reisidest,lastest ja vanematest. Tore oli Tiinaga taas koos ollla. Kahjuks oli aega vähe,sest Tiinat ootas poeg ja mind tütrepere Viimsis. Sõitsin bussiga Viimsisse ja minu tubli väimees Leino  katkestas oma töö ning transportis ämma otse kodu ukse ette. Aitäh talle!Õhtu tütre pool möödus tegusalt kahe lapselapsega tegeldes ja George(4 kuune prantsuse buldog) pahandusi kaedes. Nii ma siis istusin: 5 kuune Oliver ühel käel, mängides Carolyniga  ja vahel veel Georget sügades. Christel Tiina oli teinud väga maitsva seeneprae, ta on ikka minusse. Tubli tüdruk! Öö ei möödunud just kõige paremini, sest Oliveril algas kõrvapõletik ning magasin rahutult.
Hommikul sõitsin marsaga taas loengutele. Teel pidin veel Carolyni rahustama, kes ärgates leidis, et vanaema polegi ja nuttis lohutamatult.
Loengud olid OK ja peale Viru Keskuse raamatupoe ostusid suundusin bussijaama. Ees ootas 4 tundi sõitu. Õhtune bussijuht oli muhe ja lahke, aga tema sõidustiil ajas mulle mitmel korral surmahirmu peale. Nimelt kihutas ta jäite ja lumelörtsisel teel 90 km tunnikiirusega, rääkides samal ajal mobiiltelefoniga. Punane foorituli ei tähendanud mehikesele midagi ning suunda näitas alles siis kui oli ära pööranud. Ma ei räägigi täistuledega teiste pimestamisest, mida sageli juhtus. No igatahes jõudsin ma eluga koju ning Ain tuli mulle bussijaama vastu. Olin õnnelik, et taas turvaliselt end tunda sain. Aini juhtimisstiil on ikka üle kõige! Järgmisel päeval pidin tööle minema, niisiis alustasin õpilaste tööde parandamisega ja tundide ettevalmistamisega ning alles kell 2 öösel läksin magama.
Tore, et järgmine koolitus on alles järgmisel kuul. I hate Tallinn. Lisan siia sobiva video.

pühapäev, 30. jaanuar 2011

Kõigest hoolimata usun siiski, et inimesed on tegelikult südamest head. Anne Frank, Saksa -juudi päevikupidaja"The Diary of a Young Girl" 1944.

Selle nädala kõige suurem vapustus on kahtlemata Eesti oma Wikileaks hr President Ilvese kohta. Lugedes Postimehest, mida see mees on arvanud meie riigi ühe tähtsama ameti kohta, muutusin sõnatuks.  Nõustun, et presidendi amet meie riigis ei ole eriti võimukas. Ometi on see tähtis ja väga hästi makstakse ka palka. Ikkagi esimene mees. Aru ma ei saa, kuidas saab Eesti President öelda, et ta elab vaesuse piiril? Mida peaks ütlema tema rahvas, kelle enamus ei unista isegi keskmisest palgast. Olen õpetaja ja töötan täiskoormusega, ometi ei lähe minu tööaasta isegi ühe pensioniaastana kirja ja töötasu on mul alla riigi keskmist. Mind solvab väga kui hr President arrogantselt vihjab, et tema elab vaesuse piiril. Hr President, kas Sa ikka elad Eestis? Kas Sa tead, kuidas elab Sinu rahvas? Mul ei ole sõnu....... Üks on kindel, hr president Meri ja hr president Rüütel olid tõesti Eesti Presidendid, kogu rahva isad. Praeguse esimese mehe kohta kasutaksin sõnu arrogantne ja egoistlik muulane, igal juhul mitte Eesti President.
Lisan väljavõtte Postimehe artiklist, kus hr Ilves mängib "märtrit"



"Sama allika kohaselt selgitas Ilves lisaks, et ta on juba kaks korda pidanud oma maa teenimise huvides loobuma mugavast elust – esimest korda siis, kui andis ära koha Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse juhina, asumaks suursaadikuks Washingtonis, ning taas, kui nõustus hakkama välisministriks. «Ilves väitis, et ta pole huvitatud siduma end oma riigi nimel kolmandat korda vaesusega sarnaneva eluga, eriti töökoha eest, mil on nii napilt võimu kui Eesti presidendil.»" Lisan siia päevakajalise pildi "vaesuse" teemal.

pühapäev, 23. jaanuar 2011

Igav

Vahel on elu nii nii igav, et polegi midagi öelda. Nagu näiteks eelmine nädal. Kahju hakkab raisatud eluajast, sest seda on vähe, mis mul veel surmani alles on. On siiski üks asi, mille kohta tahan sõna sekka öelda.
Hakatuseks pean ütlema, et ma ei mõista neid inimesi, kes kritiseerivad teisi välimuse pärast, loeb ju ikka inimene ise, tema olemus?Vähemalt nii on ema ja isa mulle õpetanud. Kahju oli meie presidendiprouast, eestlane võib olla ikka teise eestlase vastu väga õel. Aga eks olen minagi eesti sugu, nõnda siis natuke kriitikat ka. Minu arvates polnud need tema kostüümid nii koledad midagi. Mulle isegi meeldisid. Ei meeldinud aga see, et kuninganna oli kenasti klassikaliselt väljapeetult riietunud, presidendiproua aga jalutas ringi, nagu Aafrika riigi esindaja, kirju paabulinnuna. Või nagu Allan Roosileht Star FM hommikuprogrammis ütles, et proua president oli nagu Lady Ga Ga(väga huvitav võrdlus, ka mulle tulid kohe selle laulja ekstravagantsed kostüümid meelde, kui Evelin Ilvest nägin- see pole kompliment!!!), samas, kui kuninganna Silvia jäi endaks. Eks see näita harituse astet.Väheke tagasihoidlikum oleks  kostüümivalik võinud ju olla küll. Tagasihoidlikus kaunistab enam, kui edevus ja arrogantsus.Üks asi kripeldab veel: nii palju tähelepanu pöörati Eesti uudistes kostüümidele ja Rootsi visiidi tegelik eesmärk jäi väga põgusalt kajastatuks. Vist polnudki mingit erilist eesmärki? Oli see ikka riigivisiit?Presidendi paari turismireis Rootsi? Lapsepõlve korteri külastamine ja lihtsa Rootsi naise ehmatamine? Naljakas oli ka presidendi kaitsekõne Evelini kostüümidele. Kas tõesti ei võinud proua ise sõna võtta? Minu arvamus hr presidendist kukkus mitu pügalat allapoole.See ei olnud eriti intelligentne. Parim kättemaks on mitte muutuda nende sarnaseks. Marcus Aurelius Rooma imperaator.
Lõpetuseks midagi rõõmustavat. Otepääl toimunud suusavõistlused oli tõesti toredad. Väga  armas oli, et Eesti publik elas kaasa kõigile sportlastele, mitte ainult eestlastele. Pole need eestlased nii kurjad, egoistid ja kadedad ühti nagu vahel välja lasevad paista!!!

Lisan siia pildiseeria Hollandi kuninganna Beatrix riigivisiidist Eestisse. Evelin on siin lihtsalt võrratu : tagasihoidlikut imeline.

laupäev, 15. jaanuar 2011

Queen

Nägin täna head dokumentaalfilmi lemmikansamblist "Queen"(ETV 2). Targad mehed ja naised (muusikakriitikud ) kõnelesid ning muidugi ansambli elusolevad liikmed ka. Räägiti nende parimast albumist "The Night at the Opera" ning mõjutustest (bändidest), mille tagajärjel niivõrd hea muusika sündis.Kõik esinejad kinnitasid ühest suust, et Freddy Mercury oli geenius ja väga karismaatiline staar ning kõik bändiliikmed olid erakordselt andekad muusikud (kõrgharidusega muuseas). Ma arvan, et ansambli nimi "Queen" on neile väga sobiv ,iseloomustades hästi nende loomingut. Selllist tõelise kire ja kaasaelamisega esitatud muusikat kuuleb mitte liiga tihti. Lisan siia popmuusika ajaloo ühe parima (Freddy) laulu, mis on valitud eelmise sajandi parimaks pop looks, vist Suurbritannias. Esitajaks ansambel "Queen", laulu nimi Bohemian Rapsody. Olen alati lummatud, kui panen klapid pähe ja kuulan seda laulu (sõnad on ka väga head).Kuulan seda lugu tihti ning ei tüdine sellest iial.


esmaspäev, 10. jaanuar 2011

Ivari juubel

Eile käisime Ainiga Ivari 50.juubelil. Pidu toimus Roosisaarel Kuningatalus. Ivar on Aini kälimees(õemees).
Kohale olid tulnud sugulased ja sõbrad ning pidu oli hoogne ja lõbus. Tantsisime ning olime jutuhoos. Käidi saunas. Kõige lõbusam oli aga kojutulek. Otsustasime jalgsi tagasi koju tulla. Oli imeilus talveöö, soe ja vaikne (tõsi, oli tegemist siiski varase hommikuga juba). Lõbutsesime ja möllasime nii nagu teismelised. Uskumatu, et keegi unetutest linnaelanikest ei helistanud politseisse öörahu rikkumise pärast. Kahjuks olid linna lõbustusasutused juba suletud, muidu oleks toimunud kindlasti afterparty. Aitäh Ivarile lustliku peo korraldamise eest, keset  lumist ja pimedat aega on hea vahel lihtsalt vallatu olla.
Kogu tänase päeva puhkasime peoväsimust välja. Homme on jälle tööpäev ning argirutiin tagasi.

neljapäev, 6. jaanuar 2011

Igavene nuhtlus nimega Euro...Jälle virin....

Täna siis loobusin meie ilusast oma Eesti kroonist. Käisin pangas ja vahetasin enamuse eurodeks. Jätsin siiski alles igast eksemplarist vähemalt kaks ning münte ka. Hea lastelastele näidata, milline imekaunis oma raha meil kunagi oli. Pangas(SEB) oli hästi lahke noor turvamees. Mina ei olnud ju elus ühtki mündilugejat oma silmaga näinud. Panin mündid platele vajutasin nuppu alusta .. aga masin ei kõssagi! Ja siis saabus turvamees ning elegantselt liigutas platet üles ja masin alustas lugemist. Tubli mees jälgis veel, et ma kviitungi ka kätte saan ning eemaldus diskreetselt. Siis saabus järgmine takistus: uus raha vastuvõtmise masin oli, aga kust kohast raha sisse panna, ei saa aru. Abiotsivalt vaatasin ringi ja .....kohe oli tubli turvamees jälle platsis!No, mis sa ütled, olin liigutatud....ja tundsin end nagu saja.aastane dementne vanamutt, kes mitte millegagi hakkama ei saa. Aga teenindus oli igatahes 5+.
Peale panka läksin poodlema. Iga kord, kui maksmise aeg kätte jõudis, pidin nagu vana tola(vabandust) oma rahakoti mündisahtlit jõllitama , aga omaette podisedes"jube raha" sain siiski kõigist euromüntidest jagu ja maksed sooritatud. Ei mäleta krooni tuleku ajal sellist raskust müntidest arusaamisel. Aga eks siis olin noorem ja tegemist oli oma Eesti rahaga.
Õhtul käisime Aini ja Karliga Väimelas ujumas, euromündid kilekotiga kaasas, et pileti eest maksta. Oli jälle põhjust kiruda seda vastikut mündiraha......
Lisan siia kahe mehe ennustuse, kas läheb täide või ei !

esmaspäev, 3. jaanuar 2011

Taas hall argipäev....:D

Ja ongi pühad möödas. Eile käisime Hilli pool. Olime Ainiga lubanud teda külastada vähemalt 3 (ja-jah kolm) aastat, aga.... Hea mees, kes lubabki. Igatahes on möödunud 3 aastat Aivari surmast ja alles nüüd leidsime lõpuks aega ( vale puha, oleks ikka leidnud varem ka, ent miski segas). Õhtu oli tore, sai jälle mõtteid vahetatud nagu vanasti.... aga puudus Aivar oma toredate naljadega. Saan alles nüüd aru , kui raske oli minu ja Sulevi sõpradel mulle külla tulla peale tema surma. Ja ausalt öeldes ega ma väga ei tahtnudki neid näha.... liiga valus oli. Alles umbes 2 aasta möödudes olid haavad nii armistunud , et iga mälestuse peale ei tulnudki pisarad . Eks samasugune on ka põhjus, miks Hillit alles nii hilja külastasime, on ikka veel liiga raske ja inimene on nõrk. Hillil on õnneks armsad lapsed ja lapselapsed ümber olnud, nii et loodan, et ta andestab meile.
Ongi kõik , millest tahtsin täna rääkida, väheke kurb ja egoistlik aasta algus, kindlasti läheb edaspidi lustilisemaks.

laupäev, 1. jaanuar 2011

Elu on ilus! (isegi koos euroga)

Aastavahetus on nüüd siis ajalooks saanud. Minu aastavahetus möödus heade sõprade seltsis ja lõppes varasel hommikutunnil taksoga koju jõudes. Taksojuht oli väga muhe mees ning soovitas meile isegi otseteed(umbes 1 km võitu) Maksta sai kroonides.Täna on veel selline laisklemise ja vedelemise päev, aga homme....
No eks seda vaatame, mis mõtted ja teod homme tulevad!

Loodan , et kellegi eilne päev ei näinud välja selline ja tänane hommik polnud ka nende loomade hommiku sarnane!

Head seda aastat kõigile minu blogi lugejaile!

Aasta viimane päev



Loodan ,et tänane õhtu tuleb meil oluliselt lõbusam kui mr Beanil. Lustilist aastavahetust kõigile blogi lugejaile!