Parem jäägu süüdlane karistuseta, kui et karistada saab süütu. Voltaire (François-Marie Arouet) (1694-1778) oli prantsuse filosoof ja kirjanik.

Viimasel ajal olen ma aina enam veendunud, et mulle meeldib see Voltaire ütlus ja ma eelistan tihti selliselt ka käituda. Ma ei arva, et alati on karistamine ja süüdlase väljaselgitamine kindlasti vajalik. Rohkem usun ma andestamisse ja hea sõna jõusse. Eriti, mis puutub õrnas eas noortesse inimestesse.
Puberteetikutel on eriliselt arenenud just õiglustunne. Nad näevad maailma must-valgena ning ei tunnista mingeid halle toone. Küllap olin isegi samas eas selline kompromissitu: kes ei ole minu poolt on minu vastu. Nüüd aga meeldib mulle kuulata ära vastaspoole argumendid, natuke mõelda ja esitada omapoolseid vastuväiteid. Ning huvitav küll, ma ei ootagi, et oponent minuga nõustuks.... pigem soovin argumenteerida, saades ise targemaks(vaidluses selgub ju tõde).
Ma ei nõustu sinu arvamusega, kuid võitlen surmani, et sul oleks õigus oma arvamus välja öelda ( Voltaire).      
Karistamine ei paranda süüdlast. Pigem tekib kibestumine ning kahepalgelisus , sest   /--/ inimesed pole kunagi päris need, kelleks sa neid pead.(“Kärbeste Jumal” Sir Willam Gerald Golding, oli inglise kirjanik).
Minu arust on kahepalgeline inimene väga ohtlik ja isiklikult mina eelistan inimesi, kes on ausad ja ütlevad, seda mida mõtlevad. Kahepalgeliste inimestega ma ei suhtle. Ausatega aga küll.Tõsi vahel on tõde valus kuulata.
Ning kui tulla tagasi õrnas eas inimesehakatiste juurde, siis nende ausus on jalustrabav, kui sind muidugi usaldatakse. Kõige tähtsam ongi inimsuhetes usaldus. Kui keegi on minu usaldust kord kuritarvitanud, mind reetnud,  ei suuda ma enam talle andestada. Miski pole enam nii nagu oli. Ma ei saa enam olla aus selle inimesega. Pean olema kahtlustav ja võtan sisse kaitseseisundi, kui olen sunnitud taolise eksemplariga suhtlema. Aga tavaliselt väldin neid tegelasi. 
Ainult viiel inimesel on sel puhul siiski mõne aja pärast loota andestust minult. Need on mu lapsed ja lapselapsed, sest emad on paraku sellised. Isegi nii koleda asja, nagu reetmine, suudavad nad oma järeltulijatele andestada. Selle kohta öeldakse tingimusteta armastus.
 Armastades kedagi sügavalt, saad jõudu. Olles ise sügavalt armastatud, saad julgust.   Laozi (eKr600-eKr501) .
Tuli selline segane postitus. Ent need on teemad, millest praegu enam mõtlen.
Lisan siia lingi lapsevanematele mõtlemiseks:http://www.naine24.ee/643886/lapsele-laksu-andes-havitad-ta-emotsionaalselt/