No nii, pool sajandit on siis ära elatud. Tegelikult on nii, et ma ei tunne veel mingit vanadust. Hing ju ei vanane. Aga nüüd lähemalt minu meeldivast sündimise päevast.
Kõigepealt väike meenutus. Juba 20 aastat on minu sünnipäeval kõikjal sinimustvalged lehvimas. Nimelt on mul au olnud sündida päeval, kui eestlased taas oma riigi tagasi said. See on muidugi väga meeldiv. 20 aastat tagasi, minu 30. sünnipäeval olin Leedus Poola piiri ääres ja ootasin Poola saamist 3 km piirijärjekorras. Minu armsad reisikaaslased olid mulle korraldanud meeldiva sünnipäevapeo koos šampuste ja lilledega ning me veetsime lõbusalt aega oma bussi kõrval aasal. Korraga levis ärev uudis, et kohe tulevad vene tankid, piirid suletakse ja Poolat (ehk vabadust) näeme nagu oma kõrvu. Pikk rodu(3 km) sõidukeid hakkas imekiiresti liikuma ja levis teade, et poola piirivalvurid lasevad kõik Leedust tulijad piiritsooni sisse, ehk siis vabasse maailma. Meie buss pani ka minema ilma meieta ja nii haarasime kõik oma asjad (šampused, lilled, toidud jne) ning panime padavai järele. See jooks jääb surmatunnini meelde. Tundus nagu jookseksin elu ja surma eest. Oli kohutavalt raske, väheke svipsis olles, kõigi nende asjadega joosta 3 km, aga kohale me saime ja lasti piiritsooni ka. Pidu käis bussis edasi tantsiti ja tehti nalja.See oli vist kaitsereaktsioon hirmu vastu, aga olime ikka väga ülemeelikud:lärm ja bussi kõikumine oli kaugele näha. Arutati sedagi, et kas tulla Eestisse tagasi kui siin jälle diktatuur kehtestatakse. Mina koos Ainiga poleks tulnud.See oli ühine otsus. Natuke muret tegid tütreke ja emad, kes oleks maha jäänud, aga mõtlesime siis, et küll nemadki välja nõuame. Õnneks selgus varsti, et Eesti on vaba iseseisev riik ja raske küsimus kadus.Naasime nädala pärast juba vabasse Eesti vabariiki. See juhtus kõik 20 aastat tagasi.
Aga tagasi minu selle sünnipäeva hommiku juurde. Niisiis jõime kohvi, olin saanud just oma kallitelt õnnitlused, kui telefon helises ja noormees küsis kuidas ta saab mulle lilled kätte toimetada. Mis siis ikka, seletasin ning 5 min pärast oligi mul hiigelsuur roosikimp käes aga kaarti polnud. Nuputasime, mis me nuputasime, aga välja ei mõelnud kellelt. See selgus alles keskpäeval, kui minu ainus armas sõbranna ülikoolipäevilt, Tiina, mulle helistas ja süütu häälega küsis, kas lilled käes. Aitäh talle, need on hästi kaunid valged roosid ning seisavad praegugi mul toas ja neid on väga palju. See oli meeldiv üllatus, mis tõsi küll, oleks peaaegu perekriisi esile kutsunud. Edasi oli minu päev saladuslik, sest Ainil oli midagi kavas ja kell 16 selgus, et sellel juubelil kohtume oma sõpradega ekspromt:kõik said teada sünnipäevast umbes 1 tund ette ja see oli väga armas, et kõik ka kohale ilmusid. Alustasime pidu Ränduri pubis õhtut süües ning veini mekkides, hiljem läksime lokaali Mõisaait. Oli väga tore õhtu ning kui koju läbi pimeda linna läksime, tundsin end taas nagu kahekümneaastasena, käsikäes poisiga koju minnes. Oma abikaasa tundus ka niiii noor ja armas nagu toona, armu või uuesti.
Aitäh Laurale, Karlile, Mallele, Urmasele, Valevile, Terjele, Evele, Ivarile ja Hillile ning kõige suurem tänu Ainile.Teiega oli lõbus ja tore.See oli üks parimatest sünnipäevadest, mis mul olnud on. On, mida 20 aasta pärast meenutada.
Suvi ongi jälle lõppenud ning käin taas tööl. Kurvaks teeb mind see, et oma armsa Pikakannu kooliga olin sunnitud hüvasti jätma,sest 3. kooliastmes liideti klassid kolmekaupa ja mina pedagoogina ei pea õigeks selles kooliastmes kolmekaupa klasside liitmist. See ei ole enam haridus, mis sealt saadakse. Tõin oma lapsed sealt ära(Kreutzwaldi gümnaasiumi) ning lõpetsin ka oma suhted selle õppeasutusega. Kahju. On see ju mu ema kool ja tema on ikka väga kurb kooli hääbumise pärast. See eest on mul aega sel aastal rohkem tegelda iseendaga ja lihtsalt puhata. See on tore. Ja muidugi on mul ju alles Rõuge kool, kus on imearmsad ja väga tublid lapsed ja väga sõbralikud, toetavad ja toredad kolleegid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar