neljapäev, 25. august 2011

Te märkate, et saate vanemaks, kui küünlad maksavad rohkem kui tort.Bob Hope(1903-2003) Ameerika koomik.

No nii, pool sajandit on siis ära elatud. Tegelikult on nii, et ma ei tunne veel mingit vanadust. Hing ju ei vanane. Aga nüüd lähemalt minu meeldivast sündimise päevast.
Kõigepealt väike meenutus. Juba 20 aastat on minu sünnipäeval kõikjal sinimustvalged lehvimas. Nimelt on mul au olnud sündida päeval, kui eestlased taas oma riigi tagasi said. See on muidugi väga meeldiv. 20 aastat tagasi, minu 30. sünnipäeval olin Leedus Poola piiri ääres ja ootasin Poola saamist 3 km piirijärjekorras. Minu armsad reisikaaslased olid mulle korraldanud meeldiva sünnipäevapeo koos šampuste ja lilledega ning me veetsime lõbusalt aega oma bussi kõrval aasal. Korraga levis ärev uudis, et kohe tulevad vene tankid, piirid suletakse ja Poolat (ehk vabadust) näeme nagu oma kõrvu. Pikk rodu(3 km) sõidukeid hakkas imekiiresti liikuma ja levis teade, et poola piirivalvurid lasevad kõik Leedust tulijad piiritsooni sisse, ehk siis vabasse maailma. Meie buss pani ka minema ilma meieta ja nii haarasime kõik oma asjad (šampused, lilled, toidud jne) ning panime padavai järele. See jooks jääb surmatunnini meelde. Tundus nagu jookseksin elu ja surma eest. Oli kohutavalt raske, väheke svipsis olles, kõigi nende asjadega joosta 3 km, aga kohale me saime ja lasti piiritsooni ka. Pidu käis bussis edasi tantsiti ja tehti nalja.See oli vist kaitsereaktsioon hirmu vastu, aga olime ikka väga ülemeelikud:lärm ja bussi kõikumine oli kaugele näha. Arutati sedagi, et kas tulla Eestisse tagasi kui siin jälle diktatuur kehtestatakse. Mina koos Ainiga poleks tulnud.See oli ühine otsus. Natuke muret tegid tütreke ja emad, kes oleks maha jäänud, aga mõtlesime siis, et küll nemadki välja nõuame. Õnneks  selgus varsti, et Eesti on vaba iseseisev riik ja raske küsimus kadus.Naasime nädala pärast juba vabasse Eesti vabariiki. See juhtus kõik 20 aastat tagasi.
Aga tagasi minu selle sünnipäeva hommiku juurde. Niisiis jõime kohvi, olin saanud just oma kallitelt õnnitlused, kui telefon helises ja noormees küsis kuidas ta saab mulle lilled kätte toimetada. Mis siis ikka, seletasin ning 5 min pärast oligi mul hiigelsuur roosikimp käes aga kaarti polnud. Nuputasime, mis me nuputasime, aga välja ei mõelnud kellelt. See selgus alles keskpäeval, kui minu ainus armas sõbranna ülikoolipäevilt, Tiina, mulle helistas ja süütu häälega küsis, kas lilled käes. Aitäh talle, need on hästi kaunid valged roosid ning seisavad praegugi mul toas ja neid on väga palju. See oli meeldiv üllatus, mis tõsi küll, oleks peaaegu perekriisi esile kutsunud. Edasi oli minu päev saladuslik, sest Ainil oli midagi kavas ja kell 16 selgus, et sellel juubelil kohtume oma sõpradega ekspromt:kõik said teada sünnipäevast umbes 1 tund ette ja see oli väga armas, et kõik ka kohale ilmusid. Alustasime pidu Ränduri pubis õhtut süües ning veini mekkides, hiljem läksime lokaali Mõisaait. Oli väga tore õhtu ning kui koju läbi pimeda linna läksime, tundsin end taas nagu kahekümneaastasena, käsikäes poisiga koju minnes. Oma abikaasa tundus ka niiii noor ja armas nagu toona, armu või uuesti.
Aitäh Laurale, Karlile, Mallele, Urmasele, Valevile, Terjele, Evele, Ivarile ja Hillile ning kõige suurem tänu Ainile.Teiega oli lõbus ja tore.See oli üks parimatest sünnipäevadest, mis mul olnud on. On, mida 20 aasta pärast meenutada.
Suvi ongi jälle lõppenud ning käin taas tööl. Kurvaks teeb mind see, et oma armsa Pikakannu kooliga olin sunnitud hüvasti jätma,sest 3. kooliastmes liideti klassid kolmekaupa ja mina pedagoogina ei pea õigeks selles kooliastmes kolmekaupa klasside liitmist. See ei ole enam haridus, mis sealt saadakse. Tõin oma lapsed sealt ära(Kreutzwaldi gümnaasiumi) ning lõpetsin ka oma suhted  selle õppeasutusega. Kahju. On see ju mu ema kool ja tema on ikka väga kurb kooli hääbumise pärast. See eest on mul aega sel aastal rohkem tegelda iseendaga ja lihtsalt puhata. See on tore. Ja muidugi on mul ju alles Rõuge kool, kus on imearmsad ja väga tublid lapsed ja väga sõbralikud, toetavad ja toredad kolleegid.

neljapäev, 4. august 2011

Homo homini lupus est (inimene on inimesele hunt). Titus Maccius Plautus(224-184 a eKr), Vana Rooma komöödiakirjanik

Täna tahaksin oma mõtteid jagada Norra viimase aja suurima massimõrvari tegude ja isiku kohta. Ega mul veel täit selgust toimunu tagamaade ja põhjuste kohta pole ja vaevalt, et kellelgi üldse on. Me võime vaid aimata, mis motiivid ja mõtted tegelikult olid Anders Behring Breivikil.
Ühes oma eelmises postituses olen juba põgusalt rääkinud sellest, et algul ei saadud üldse Norras ega mujal Euroopas  aru, mis tegelikult Norras toimub. Oslos valitsushoonete ees toimunud plahvatuses kahtlustati islamiusulisi, nagu alati, kes olid ka varmalt nõus teo omaks tunnistama. Aga kui mõrvar oli jõudnud Oslost 35 km kaugusel olevale saarele(politseivormis sic!) ja seal laagris olevaid lapsi tulistama hakkas, alles siis saadi aru, et tulistaja on üks meie seast. SEE oli SUUR ŠOKK Norrale ja kogu Lääne ühiskonnale. Norrakate unises heaoluühiskonnas ei suudetud mõista, kuidas heal järjel, hea hariduse ja kasvatuse saanud nende sarnane inimene võis midagi nii koletut korda saata. Vapustusest toibutakse siiani ning küllap kestab see veel aastaid. Ausalt öeldes ei saa ka mina aru, miks ta just lapsi tulistas.
Võib olla on põhjus Breiviki lapsepõlves. Vanemad lahutasid ja poiss kasvas ilma oma bioloogilise isata, koolis võidi teda ahistada vms.Võib olla on mees vaimselt haige ja kogu juhtunu on lihtsalt ühe vaimuhaige mehe tegu. Pole võimatu, et ta ongi veendunud paremäärmuslik rahvuslane..... Ma ei tea.
Küll arvan, et me ei saa päriselt teada mitte kunagi päris põhjustest, vähemalt mitte siis, kui ta ise ei ütle. Ja isegi siis võib ta valetada.
Ma arvan, et ta ei ole vaimselt nii haige, et ei teadnud mida teeb. Ta teadis ja tegutses eesmärgile jõudmiseks sihipäraselt. Tema hilisemad avaldused: revolutsiooni algatamine, Norra valitsuse tagasi astumise nõudmine ja enese Norra sõjaväe juhatajaks määramise nõudmised, panevad õlgu kehitama ja hulluse kasuks otsustama. Millegipärast ei usu ma, et ta seda tõsiselt mõtles. Kõik need Jaapani psühhiaatri, erilise mitte moslemipärase liha, erilise riietuse nõudmised jne (vt.Breiviki nõudmised)  on veidrad ja hullule omased. Ainult kaks nõudmist: avalik kohtuprotsess ja enese mitte süüdi tunnistamine, viitavad tõsistele vaimsetele hälvetele: nartssisismile ehk äärmuslikule eneseimetlusele ja kindlasti ka Aspergeri sündroomile ehk indiviid on äärmiselt tark, aga võimetu kaasa tundma kaasinimese valule ja kannatustele. Kui ta ikka hull ei ole, siis manipuleerib temaga keegi, ta pole üksi. Ta on ju öelnud, et taolisi sündmusi tuleb veel ja tal on kaasosalisi.Uudis tuli ka selle kohta, et vahendeid pommi tegemiseks ja muuks aitas tal muretseda keegi välismaal. Keegi, kes on palju ohtlikum kui Breivik. Vägisi kisub vandenõuks. On ju Breivik ise deklareerinud, et ta on ühe Templirüütlite ordu rakukese liige(vaata videot ülal) ja plahvatusi tuleb veel. Vandenõuteoreetikud on esitanud teooriaid massooonide(vabamüürlaste) ülemaailmsest vandenõust. Ma ei tahaks uskuda. Aga võim inimeste ja ühiskondade üle, kogu maailma üle -see ahvatleb. On vaid tarvis rahvale hirmu sisendada ja hirmuga on ju ennegi rahvaid ja riike valitsetud.
Rohkem kardan ma, et moslemid võivad mingi vastulöögi anda. Ma pole näinud hukkunud laste nimekirja. Mul on kahtlused, et selles nimekirjas on rohkem moslemi usku laste nimesid, kui põlisnorrakaid. Loodan, et see nimekiri ikka avaldatakse nagu lubati. See võib kaasa tuua uue vägivallalaine (võib olla seepärast seda ei näidatagi).Kindlasti on suur küsimärk, miks politsei nii hilja kohale jõudis. Võidakse teha järeldusi, et see oli meelega nii. Mina seda aga ei usu, lihtsalt ei usutud taolise teo võimalikkusse. Võibolla arvati, et keegi teeb nalja?. Igatahes on see väga kurioossne, et Norra taolisel rikkal riigil pole politseil kopterit ega mootorpaati.
Mis puutub massimõrvari karistamisse, siis mina olen surmanuhtluse vastu. Surm on meie kõigi karistus, mille saame juba sündides. Sellega ei saa karistada, see oleks liialt kerge ja lihtne mõrtsukale. Mina arvan, et eriti julm karistus oleks eluaegne vangistus, kasvõi hullumajas. Et ta enam kunagi vabadusse ei saaks. See oleks piinavam kui surm. Isegi siis, kui ta istuks mugavas kongis ja tema olemine tuleks rahval kinni maksta. Mina maksaksin küll temalt vabaduse lootuse äravõtmise eest. Teadmise eest, et ta ei saa enam kunagi vabana minna kuhu igatseb. Inimese ühest peamisest õigusest ilmajätmine oleks talle õiglane karistus. Sest: "Parim kättemaks on mitte muutuda tema sarnaseks" on öelnud Marcus Antonius, Rooma imperaator. Ma arvan, et tal oli õigus. Me ei muutu mõrvariks nagu tema, me EI TAPA teda. Ja kui me seda teeksime, mille poolest me temast siis erineksime, paremad oleksime? Ma olen veendunud surmanuhtluse vastane.
Südamest loodan, et midagi taolist enam ei juhtuks, ei siin armsal Eestimaal, ega kusagil mujal. Kindel ma aga selles ei ole. Ma pigem kaldun arvama, et sõda on väga tõenäoline lausa möödapääsmatu.Ma ei usu eri rahvaste rahumeelsesse kooseksiteerimisse, nn multikultuuridesse. Me oleme liialt erinevad. Ja usu ning võimu pärast on maailmas läbi aegade liigagi tihti ja palju tapetud.............