laupäev, 3. märts 2018

Sa ei saa kogu aeg ühes metsanurgas istuda ja oodata, millal keegi sulle külla tuleb — sa pead ise kellelegi külla minema”. Alan Alexander Milne (1882 – 1956) oli inglise kirjanik, "Karupoeg Puhh".





Oma loo algatuseks valisin kena ütluse oma lemmikult Karupoeg Puhhilt. Meie Ainiga otsustasime keset Eesti külma talve, et ei istu enam oma metsanurgas vaid tuleb  minna koos õepoeg Aivari, tema nunnu tütrekese Linda ja kena naise Margega külla egiptlastele.
Tegelikult oli selle reisi teoks saamine üks suur arusaamatus ja kommunikatsioonihäire minu ja Aini vahel. Mehed! 
Aivar rääkis sügisel, et kavatsevad Marge ja Lindaga minna veebruaris Egiptusse. Ega ma eriti seda juttu tähele pannud ja sinna see jäigi.
Ühel külmal jaanuaripäeval aga juhtus minu autoga see, mis ikka juhtub kui auto on vastu talve hooldamata jäetud.
Hommikul Rõugesse tööle kihutades jäi minu VW Sharan lihtsalt seisma. Keeldus meetritki edasi liikumast(hiljem sain teada, et kütusefilter oli umbes).
Jätsin sõbra tee äärde ja kolisin armsa kolleegi Kaja autosse. Peale kooli tulid Ain ja Aivar autot ära vedama ning tagasi sõites teatas Ain, et tema läheb nüüd Egiptusse. Tõstsin häält ja ütlesin, et tulen ka. Sinna see jutt hääbus taas. 
Kui olime auto garaazi viinud, lubas Aivar mind koju viia ja tee peal ütles, et läheb reisibüroosse ja laseb pakkumise teha. Ma siis ütlesin, et las teevad meile ka. Ain oli ju autos nii öelnud... 
Aivar käiski kiiresti büroos ning sai väga soodsa pakkumise ja tõi mulle näha. Maksin meie osa ära. 
Õhtul, kui Ain töölt tuli, teatasin, et Egiptusse läheme 2 nädala pärast. Vaene mees oli tõesti hämmeldunud!!! Teatas, et tema tegi ju ainult nalja...😃😃  
Mina aga seletasin süüdimatult, et minu arust see küll nüüd nali polnud ning muuta pole midagi enam võimalik, sest reis on juba tasutud.

 Ainile oli seda reisi isegi rohkem vaja kui mulle. Ta oli pidevalt stressis... Enne reisi oli ta selline kurblik mees meie talves:

Aga reisi kestel sai temast hoopis teine mees, lausa kuum poiss ......




Niisiis  03. veebruaril 2018 oli start kell kolm öösel Võrust, et jõuda kella kuueks Tallinna lennujaama, sest otselend Hurghadasse pidi väljuma kell 8. 

Lennujaamas tilpnesime noortel sabas ning lasime neil lahkelt kõik formaalsused organiseerida. Nemad olid varem juba Egiptuses käinud ja teadsid, et passid tuleb lennule registreerimisel koos anda, siis saame kõik ühte ritta. Nii ka läks. 
Turvakontrollist pidin läbi minema saabasteta, sest seal kontsades oli vist mingi metall.  Peale turvakontrolli läksin apteegist endale hambapastat ostma ning kaotasin teised silmist. Marssisin siis üksi läbi passikontrolli ja jõudsin vajalikku väravasse. Seal ootasin peaaegu ühe tunni enne kui teised ka tulid. Mul oli reisi jaoks ostetud uus nutitelefon ja vanainime ei osanud ju seda kasutada kui Aivar helistas😂😜.

Ja oligi aeg läbida viimane kontroll, sõita bussiga Leedu lennukini ja .... õudne, kui kitsas nendes rauast lindudes on... 5 tundi oli ikka väga pikk, eriti viimased 30 minutit.. Sest, mida lähemale soojale maale, seda lämbemaks lennukis läks. 
Paluti küll stjuardessidel meeskonnale öelda, et kuum on-aga ei mingitki leevendust. 
Enamik oli juba T-särkide väel, aga ikka oli kuum ja lämbe, hingata polnud midagi.
Hiljem kaebasime seda meie reisikorraldajale ja tagasisõidul sellist kuumust ja lämbust enam taluma ei pidanud.
Maandusime ja kohe oli passikontroll ja viisade kleepimine. Meil olid need reisibüroost ostetud ja 2 euri kallimad kui kohapealt sai. Aga põhimõtteliselt võib ka kohapealt osta. Siis läheb lihtsalt rohkem aega, sest tuleb seista ka viisa järjekorras.Veel üks passikontroll ja siis... olin lugenud, et lennujaamast peab ostma interneti. 
No see oli küll täiesti mittevajalik, sest meie hotellis oli tasuta väga hea wifi. See toimis ainult väljas olles. Toas ei olnud, aga rõdul küll. Meie aga ostsime kohaliku telefonifirma Orange wifi kaardi ja maksime 8 euri nii öelda niisama...... Ka hotellis oli võimalik osta wifi kaarti, võtta automaadist kohalikku raha ja vahetada suuri eurosid väiksemaks. Aga meie seda veel ei teadnud. 

Meie hotelliks oli Desert Rose. See on viietärnihotell (Egiptuse tärnid😎). Hotellil on väga ilus  ja hooldatud maa-ala. Kust nad küll selle vee võtavad, et kõrbesse sellise lilleoaasi rajada saavad?


Hotelli saabumisel  konfiskeeriti kõigi tulijate pagas ja kui olime oma tuppa jõudnud (saadetud), käis koputus ja pagas oli ka kohal...ja  läks maksma ühe dollari. 😃
Tuba ise oli tavaline Euroopa kolmetärnihotelli tuba. Polnud väga must, aga piinlikult puhas ka mitte. Näiteks põrandat seal ei pestud, kontrollisime seda, jättes teatud varjatud kohta pisikest prügi. 
Erinev oli ainult see, et iga päev vahetati voodipesu ja käterätikuid. Käterätikutest oli iga päev tehtud erinev "skulptuur". Mõned näited...






Minibaar oli tasuta (mittealkohoolsed joogid) ja toas oli seif. Teleris oli 5 vene kanalit ja 7 inglisekeelset ja veel lisaks saksakeelsed ja araabiakeelsed ja .. no igatahes oli neid palju. Naabertoa ukse sees elas päris ehtne geko (väike sisalik)! 👀👀Kui Marge seda esimest korda märkas, oli tema karjatus nii võimas, et turvamees tormas alt üles meie juurde, et kas on pomm või midagi. 
Üldse oli see hotell (nagu vist kõik hotellid seal kandis) kaitstud turvaväravatega (2tk) ja ka kotid otsiti läbi igakord kui hotelli tagasi tulime.

Pikalt mõelda polnud aega, kohe päevitama... Sellel hotellil oli 3 basseini: üks neist soojendusega (lastebassein) ja oma mererand Punase mere ääres (mis ka on enamikel hotellidel sealkandis) Lisaks oli seal ka  helesinine laguun, mida ümbritsesid mõnusad lamamistoolid rookatuste all. See oli ära puhastatud igasugustest korallidest ja siilikutest vms ning seal võis paljajalu käia. Meres see oli keerulisem. 
Meile meeldis päeval olla laguuni ääres ja peale lõunasööki veetsime aega Tropicana baariga kõrvuti olevas basseinis. See asus otse meie rõdu akna all. Soojendusega basseini ääres olid pered lastega ning seal häiris meid see pidev kisa, mis lastega kaasneb... meie seal igatahes olla ei tahtnud. Rannarätikud olid hotelli poolt ning neid sai vahetada kasvõi mitukorda päevas vahetuspunktis.























Samal ajal kui Ain snorgeldamist proovib, paistab taamal "Kairo takso" ja tema muhe peremees, kes igakord kui meist möödus, lehvitas ja naeratas ja niimoodi 7 päeva järjest.😊😊 Vahel tegi ta ka "piip, piip".

Meie reisipakett sisaldas kõiki teenuseid ja söögikordi ning süüa sai seal mehemoodi.. Alguses oli kõik tore ja uudne ning söödud sai ka ikka ... väga palju. Palm restoran oli peamine koht, kus sai kõige rikkalikumat hommiku- lõuna- ja õhtusööki ning ka öösööki😲😲 nautida. Lisaks sellele oli veel pitsabaar ja merebaar ja... mitu baari veel.




Veel oli võimalus einestada a la carte Liibanoni, Itaalia ja kalarestoranis. Neis kõigis käisime ka õhtut söömas. 
Liibanoni restorani toite me eriti nautida ei saanud, sest Ain oli sel õhtul teqilat liialt tarbinud ning arvas, et kui oleme Liibanoni restoranis, siis kindlasti on vaja varjuda laua alla, sest kuskil käib kindlasti  lahing. Pidime teda taltsutama.😂😂
Parim neist oli Itaalia restoran, kus tundus korraks, et oleme jälle Euroopas.

Oli ka Mehhiko restoran, mida me kahjuks ei külastanud.
Viimastel päevadel ütles vähemalt minu organism üles ning pidin end pidevalt turgutama teqila ja rummiga, millesse oli segatud tublisti pipart. Põhitoiduks kujunes riis ja tavaline sai ning kokteile enam üldse ei joonud... ainult õlut ja coca colat.😰😰
Mere ääres olevas baaris oli pudeliõlu Stella Artois ja kui baarmenile hommikul 3 euri andsid võisid kindel olla, et sinu lamamistooli lauakesel on kogu aeg külm Belgia õlu... tõeline paradiis.




Õhtul oli võimalik meelt lahutada Winter Gardenis, kus toimusid igasugused üritused: karaoke, nabatants, lasteshowd, discod jms.  
Seal oli ka ööbaar, kuhu me ei jõudnud...Meie Ainiga käisime ka üks kord karaokel... Ain ja Aivar esitasid laulmiseks sellised laulud, mida neil seal polnud kusagilt võtta ning nii jäi neil laulmata, seekord.😊😊😊😎 Küll aga tantsiti Linda soovil natuke.

Meile Ainiga meeldis õhtuti olla Tropicana baaris, see oli mõnus ja hubane koht, üle õhtuti oli seal elav muusika, muidu aga ladina rütmid.










Lisaks sellele baarile oli ka vesipiibubaar Ali Baba, aga minu arvates seal polnud nii mugav ja muusika oli ka viletsam.

Ühel päeval käisime Ainiga  ekskursioonil, mille nimi oli "Super Utoopia". Utoopiaks nimetatakse väikest saart Punases meres, mis ilmub välja ainult mõõna ajal ja tõusu ajal on üleni veega kaetud.Saar ise aga on nii väike, et Ain tegi sellele 10 minutiga tiiru peale.
 Meile anti aega saarega tutvumiseks 45 min, mida mina kasutasin peamiselt päikesevanniks ja puhtas merevees sulistamiseks.
See tõus ja mõõn oli seal üldse lahe nähtus ja hästi näha oli see meie hotelli laguunis. Vesi taandus seal mõõna ajal kohe mitu meetrit ning tõusu ajal tuli tagasi.

Aga tagasi tulles ekskursiooni juurde, siis sellega saime vist pügada. Ostsime selle meie giidi käest. Kohalikud pakkusid seda 20 euri odavamalt. Muidugi ei tea, kas kvaliteet oleks sama olnud( tasuta söök laeval jne). Ja kindlasti oli meie ekskursiooni boonuseks see, et ekskursandid olid enamasti eestlased, tõsi mõned leedukad olid ka.. ja üks Sloveenia perekond.  


Niisiis tuli ekskursioonibuss meile kell 8.20 hotelli järele. 
Buss korjas eestlasi kolmest hotellist (või oli neljast? ) peale ja esimene peatus oli 2013.a. alguse saanud liivaskulptuuride muuseum. 


Seal oli üks segapuder: võis näha idamaiseid valitsejaid, jumalaid, mütoloogilisi olendeid, Hollywoodi multikakangelasi, kuulsaid väejuhte,  Giza püramiide ja sfinksi. 
Vot selline segapuder. Meile anti seal aega ringi vaadata vaid 10 min ning seda oli ilmselgelt vähe. Siiski jõudsime teha mõned videod ja fotod ka. Mina muidugi Kleopatraga ja Ain Hollywoodi Bunnyga. 
Edasi sõitsime Safagasse. See on linn 50 km kaugusel meie hotellist. Seal läksime sadamast ilusa laeva peale. Kuidas seal laevalael päike võttis! 😎😎
Saime lähemalt tuttavaks muhedate saarlastega: vanem paar ja noorem paar. Vist poeg oma naisega ja vanemad. Juttu jätkus ja nalja sai ka. Jõime nimelt enda teadmata hirmkallist Heinekeni pudeliõlut(5 euri pudel), mille saarlane meile lahkelt andis, ise meile hinda ütlemata.
Saime hinna alles siis teada, kui giid tuli ja ütles, et enne snorgeldamist pole soovitav teist pudelit võtta, aga pärast toob ta meile uued ja see maksab 5 euri pudel.......Pidime peaaegu tekilt merre kukkuma!!!!! 😏😏Oleks te Aini nägu näinud!!!!😁😁 
Selleks korraks oli laeval õlu nautimine otsas. 
Laeval oli veel mitmeid tegevusi: snorgeldamine, banaani ja tableti sõit ning kalapüüdmine. Mina tegevustest osa ei võtnud, olin pealtvaataja. Ain tegi kõik vapralt kaasa. Mõned pildid:






















Kõige suurem pettumus oligi see nn klaaspõhjaga paat. Paadi põhjas oli kaks akent, midagi ju nägi, aga aeg oli lühike ning istekohti ei jätkunud kõigile ümber selle pagana akna. Meie Ainiga istusime, aga mõned ei näinud küll midagi.



Käisime ka kohalikku elu kaemas. Ühel õhtul kohe hotelli juures olevates poodides, mis asusid  reas (turg vist) ja teisel õhtul kaugemal shopping centeris, mida nemad kutsuvad Senzo Malliks. 
Ning ühel õhtul käisime ka kaugemal turul, seal tegime peamiselt kõik oma  suveniiride ja kingituste ostud. Selles Senzo Mallis





oli ainult brändi kaup ja kallis, seal polnud võltsinguid. 

See koht oli populaarne ka  araablaste seas ja seal nägime rolleritaksot (vt pilt ülal) ning kohalike elu ka. Nimelt jalutasime sinna jalgsi u 2 km ja seda läbi nende tagahoovide (pimedas). Ime, et ellu jäime. Tagasi tulime ikka suurt teed mööda. Iga paari minuti tagant peatus takso ja tahtis meid peale võtta, meie aga tahtsime jalutada, oli ju lamaskletud ikka terve päev ju ....
Üldiselt on Hurghadas väga räpane, eriti  väljaspool hotelliala. Seal kuluks ära üks üritus "Teeme ära".
Turul olid ka nn "brändid", aga poole odavamad.
Suveniire käisime ostmas hotellist kaugemal ja seal õnnestus Ainil ometi kord korralikult kaubelda... 

Kauples ta kohe mõnuga ja egiptlane pidi lõpuks ikkagi andma alla sõnadega "You are bandit". Igatahes kõva kauplemine on seal loomulik ja kui sa saad alla vähemalt pool hinnast, pead ka ikka kauba ära ostma, muidu solvad kaupmeest. 
Ain ostis ka lõpuks, saades ühe euro ikka veel odavamalt.😂😂😂  Meie Lindaga aga pildistasime kaupluse ees olevat kuju, sest skulptuuriks nimetada seda asjandust minu keel tõrgub.



Kauplemisest veel, et rannas käidi iga päev mingeid teenuseid pakkumas. 

Ain ja Aivar kauplesid 

ATV dega liivasafari hinda, aga kuigi pakkuja oli lõpuks lausa põlvili, ei saanud sellest asja, sest vaidlus alune 5 euri oli see, millest Ain ei loobunud. Kahtlustan, et ega ta vist eriti sinna minna tahtnudki, lihtsalt talle meeldib kaubelda.



Muidugi õnnestus meil ennast siiski 2 päeva enne puhkuse lõppemist ära praadida. Minul olid hullus seisus sääred ja Ain oli näost nii ära põlenud, et päikseprillid olid ka õhtul toas näos.Viimasel õhtul ma enam baari ei läinudki vaid värisesin voodis ja istusin rõdul talvejope seljas(palavik oli).
Marge vaeseke oli meist kõige heledama nahaga ning tema pidi  abi otsima lausa apteegist. Kohalikud segasid kokku mingi kreemi, mis aitas tõhusalt. Aga viimasel päeval Marge enam rannas ei päevitanud ning sama käis ka  Aini ja minu kohta, sest hoidsime end rohkem katuse alla kui eelnevatel päevadel.Olime küll kasutanud päikesekreeme aga põhjamaa nahale  on 7 päevane praadimine natuke karm.

Meil vedas hirmsalt ilmaga, sest kogu reisi aegu oli sooja vähemalt 25 kraadi, mõnel päeval rohkemgi. Saades esimesel õhtul kokku ühe eesti naisega saime teada, et  tema puhkus olevat möödunud 18 kraadises tuulises ilmas põõsa all, nagu ta ütles.😛 Ja peale meie puhkust muutus taas ilm tuuliseks ning sooja oli jälle ainult 18 kuni 20 kraadi. Hurghada olevat tuuline koht, aga tuult saime tunda vaid viimasel päeval, muidu oli tuulevaikne ilm. Isegi merel ei olnud tuult.
Selles hotellis nägime vähesel määral  araablasi (naistel olid kõigil pearätid, aga olid ka sellised ainult silmi vabaks jätvaid ürpe.), aga rohkem oli sakslasi. Venelasi oli väga vähe ning ka eesti keelt kuulsime harva. Teenindajad rääkisid inglise, saksa ja vene keeles ning mõned neist oskasid öelda ka "tere, tere,vana kere" ning "ruttu, ruttu". Mina õppisin ainult ühe araabia keelse sõna, mis oli minu jaoks naljakas: jalla, jalla, mis tähendab ruttu, ruttu.
Paar viimast õhtut ei saanud me baaris rahulikult istuda, sest oli saabunud üks väga tüütu lätlane, kes rääkis segases vene- inglise murrakus ja püüdis end meie seltskonda sisse suruda. Tema naine oli natuke tagasihoidlikum ning poeg oli nutisõltlane.Saime  ta lõpuks sakslaste lauda sokutada, kus ta siis nendega vennastus.
Ja 10. veebruaril oligi aeg tagasi koju sõita. 
Juba kell kümme hommikul ( buss pidi meid viima lennujaama kell 11.30) oli meie ukse taga teenindaja, kes nõudis kohvreid. Mina ja Ain olime natuke äpud (unised vist) ning loovutasime talle lõpuks selle õnnetu kohvri ja tipiks andsime kogu ülejäänud eurosendi puru ( u 2 euri). Jalutasime käed taskus hotelli lobbysse. 
Aivar ja Marge vedasid ise oma kohvreid, aga säästsid dollari või paar. Üldiselt on tarvis sinna kaasa võtta 5 euroseid ja ka münte võib ( paberraha meeldib muidugi rohkem) ja kes on kavalam võtab ühe dollarilisi, mida saab tippidena anda, nii saab odavamalt läbi. Tippi tahavad kõik teenindajad: alates toateenijast ja lõpetades bussijuhtidega. Meie andsime toateenijale, giidile ja bussijuhile, baarmanidele ja kohvrivedajatele.Palk on neil seal 100 euri kuus, seega ollakse õnnelikud ka 1 dollari ja 1 euroga, aga kui annad 5 euri oled tehtud mees. Sind teenindatakse nagu kuningat.
Meie lend hilines tund aega, leedu poisid ei saanud vist laadimisega hakkama...

5 tundi loksumist, kusjuures  soovitan võtta kaasa kõrvatropid siis saab ka magada. Lennukis on palju tittesid, kes viis tundi jutti karjuvad- vahel tundus, et olen sattunud põrsalauta.......  Meie tibu, Linda,  kes on ju ka ainult 3,5 aastane, ei nutnud kordagi. Seda tänu eeskujulikele vanematele, kes olid lapse lõbustamise korralikult läbi mõelnud. Kindlasti peaks ka toit ja jook lapsele kaasas olema .......

Kell 21.00 olime lõpuks õnnelikult Tallinas maandunud ja peale Selveri külastamist, kust ostsime lõpuks ometi sealiha( seda Egiptuses ei saa). Mina sõin kohe ühe mõnusa eesti süldi ära. Kell 01.00 olime kodus oma voodis, lõpuks ometi.......😍😍😍😎😎😎