teisipäev, 13. juuli 2021

Elämä on laiffii (Elu on laif). Matti Ensio Nykänen oli soome suusahüppaja, mitmekordne olümpiavõitja ja maailmameister.

 2021 suvi. 

Ring ümber Eesti: kolmas, neljas ja viies päev. 

Harjumaa-Läänemaa-Pärnumaa


Teise reisipäeva õhtuks oli planeeritud ööbimine Lohusallu. 

Enne ööbimispaika minekut otsustasime külastada Aini ja Eve onunaist Armiidat Kloogal. Tädi Armiida on alati olnud väga külalislahke- nii ka seekord. 

Plaanisime minna õhtust sööma kuhugi söögikohta, aga tädi tervis oli kehvake ning nii jõime tassikese kohvi ja sõime tükikese kooki, mida lahke tädi meile pakkus tema Klooga kodus. Meiega kohtuma pidi tulema ka onupoeg Allain, aga me ei jõudnud teda ära oodata, sest majutuskohta pidime jõudma kindlaks kellaajaks.

Tänasime tädi Armiidat lahke vastuvõtu eest ning sõitsime ööbimispaika: https://www.booking.com/hotel/ee/lohusalu-accommodation.et.html 

Odav ja lihtne kämping asus Lohusalu rannale väga lähedal. Kuna kämpingus grillimine oli keelatud(tuleoht?) otsustasime korraldada grillimise otse rannal. See oli üks imeline päikeseloojang, grilli tööle saamisega oli väheke raskusi, aga lõpuks lõppes kõik siiski hästi: kõhud said täis ja meelolu oli romantiline.





Kolmas päev reisisellidele algas Paldiski linna külastamisega. 
Mina polnud selles linnas veel kordagi oma elu jooksul käinud. Ja ausalt öeldes, ega ma midagi kaotanud ka polnud. Minu jaoks üks täiesti tavaline, ilmetu linnake. Peatasime jällegi Coopi Konsumi ees, ostsime,  kes mida soovis. Mina käisin igatahes apteegis päevituskreemi hankimas. See oli hädavajalik, sest meie järgmine peatus oli päevituspeatus imelises Alliklepa rannas.
Alliklepa rannas oli vähe päevitajaid ja veel vähem ujujaid. Meile see sobis täiega. Mõnulesime mõned imelised tunnid meretuule ja päikesepaiste käes.  Uhh, sinna tahaks ikka ja alati tagasi.......




Mõni meist küll külmetas algul pisut😂😂 ja mõni meist oli ikka väga mudalaste( mäletate Kauksit?) poolt ära söödud, sellest ka punased laigud jalgel ja mujal... aga tuju oli hea ja ilm ka ning lihtsalt.....😎😎😎 elämä oli laiffii!



Päeva teises pooles seiklesime Nõva kandis; käisime Rannakülas 
Otsisime kuulsat Nõva randa, aga sinna me ei sattunudki, ekslesime kiviaedade vahel....👀😀 Igatahes oli elamus seegi. Ja muidugi leidsime me Altmäe ehk Altmäe Kalju elukoha ja sattusime väiksesse sadamasse.


 Rannaküla ja sadam nähtud pöörasime ninad Roosta Puhkeküla poole lootuses nautida head toitu. Puhkekülas ei oldud lihtsate inimeste vastu eriti sõbralikud...https://goo.gl/maps/tHPxzhkxJfhHAkQW8 
  Pakuti küll mingit rootsi lauda, aga restoran oli kinni. Öeldi, et rannas on miski surfarite baar ja seal saab toitu ka. No egas midagi põrutasime siis sinna. No kui me menüüd nägime ja eriti veel hindasid, siis kadus igasugune söögiisu. Isegi jäätist eriti e soovinud....... Polnud koht, mis oleks meile miskit pakkunud. https://www.facebook.com/Surfarid/videos/1655779007852400/
Aga koha atmosfäär oli selline : hooletu ja mõnus....me pole muidugi ka mingid surfarid 😂😂😂Vaatasime ranna üle, rahvast palju ja panime padavai minema.....
Meid ootas Haapsalu linn! Haapsalus on muidugi kohustuslik promenaad, kuursaal ja Tšaikovski pink....Sinna suundusimegi. Mehed ei viitsinud promeneerida, nemad maandusid kohe kuursaalis.😋😎Eve ja mina aga asusime jalutama ja promenaadiga tutvuma. Leidsime kuulsa helilooja pingi üles, seda "restaureeris" mingi purjakil nässakas vanamees😏😏😏, aga sain ikka pingil istumise pildi ära teha...


Edasi läksime Paralepa randa ujuma. Mulle see rand väga ei meeldinud, tundus natuke ebapuhas... ja rahvast oli ka liialt.
Öömaja oli meil broneeritud Haapsalu lähedale Kiltsi külla Kastani kämpingusse,https://www.booking.com/hotel/ee/kastani-camping.et.html?auth_success=1
See oli küll väga armas koht ja mugav ka. Siin oli tehtud kõik mida külalistel vaja võiks minna. Pererahvas oli lahke ja suhtlemisaldis, koerast rääkimata. Soovitan kõigile, eriti lastega peredele.
Viiendal päeval alustasime hommikul sõitu Pärnu poole, meie sihiks oli Kabli rand. Tee peal peatusime Lihula kandis trahter Birgitis. https://www.puhkaeestis.ee/et/trahter-birgit ja seal oli maja kõrvale üles pandud lisaks tavapärastele parkimismärkidele ka selline märk:
Karmid reeglid meestele seal Lihula kandis igatahes 😁😁😁

Käisime ka Illukal ja leidsime Mereäärse küla, aga mere äärde kuskilt ei pääsenud igalpool olid elektrikarjused või suured kiviaiad ees...lõpuks oli tee nii kirsas ja auguline, et oli tegemist taas peateele saad.Õnneks kohtasime üht külamemme, kes meid lahkesti juhatas Varbla risti. Ta ütles, et saate küll siit läbi, aga ainult siis kui teil Hundayd pole 😀😂😄 ja ilma jeepita jääte sumbutajast ilma😂😂😂 😎😎 

Oli ikka humorist, see memm, naersime veel jupp aega. Aga Hundayd, õnneks,  ja jeepi, kahjuks, meil polnud. ja läbisime need teed ilma sumbutajat kaotamata ka. Kurb, et Varbla kandis mere äärde ei pääsegi.....




Peatusime ka Tõstamaal, et einetada. Cotze Söögimajas oli maitsev kodune ja taskukohane toit.





Viiendal päeval käisime Pärnus Aini ja Eve sõtse Helgil külas. Kuigi sõtse on kõrges eas (89) on ta väga terava mõistusega ja  vitaalne ning on alati rõõmus külaliste üle.
Jäime sõtse juurde ööbima. Ööbisime autos ja õhtul ning hommikul kastsime end  Reiu jões. Vesi oli mega soe....Õhtul ründasid meid hirmsad hiigelsuured helikopter putukad ja lõpetasid meie mõnusa õhtu. Mõni meist nägi öösel ka neist õudusunenägusid.......😆😆😄😄
Mis juhtus meiega kuuendal reisipäeval ja kuidas meie reis otsa sai, saab lugeda järgmises blogipostituses.




esmaspäev, 12. juuli 2021

Ma olen otsustanud olla õnnelik, sest see on mu tervisele kasulik. Voltaire

 

2021 suvi.

 Ring ümber Eesti: esimene ja teine päev. 

Võrumaa ja Ida-Virumaa

Peale sunnitud kodusolemist (covid-19) otsustasime neljakesi teha ringi ümber Eesti. 

Kohandasime oma autod ümber magamisautodeks ja asusime 28.06.2021 teele. 

Võtsime suuna Peipsi poole, täpsemalt Kauksi randa. Seal kavatsesime seal tšillida ja grillida ning päikesevanni võtta ja ujuda ühe päeva. 

Kohale jõudes möllisime end Kauksi  Telklaagrisse https://www.telklaager.ee/ ja tormasime kohe randa. 

Kell oli umbes seitse õhtul. Rannas oli kahtlaselt vähe inimesi, meile see meeldis. 

Rebisime riided seljast ja vette ja ......... Oh õudust, mis siis järgnes! 😞😞

Olime keset hirmsat rünnakut, meie peade ümber sumises parv väikeseid mutukaid nn mudalasi.  

Selgeks sai ka, miks ühtegi inimest ujumas polnud.......... 😂😂

Põgenesime ummisjalu tagasi kämpingusse ja asusime grillima. 

Õigupoolest Ivar asus. Tema on meie seas selline tore grillimeister. 

Teised tšillisid niisama, nagu alati... Armas grillijumal, tänud Sulle, et meil selline tubli grillmeister alati  käepärast võtta on.😇

Aga järve ääres kogetud "Hiina piin" algas kohe ka laagris. 😠😠😠

Mässisime end tekkidesse, et saada pisutki kaitset vastikute mudalaste eest. Kasu sellest aga polnud, nagu järgmisel päeval selgus. 

Puhusime kõigest hoolimata mõnusalt juttu ja nautisime Ivari grillitud hõrgutisi.. 



Juttu jätkus seni, kuni üks "mamma" tuli meid keelama, sest tema lapsed ei saa magada, me naerame liiga kõvasti. 😂😂

Öörahu oli jah juba alanud ning otsustasime põhku pugeda. Jätsime järele jäänud küpsetise kämpingu lauale papist karpi, panime veel telliskivi kaanele peale, hea hommikusöök oli meie arvates kaitstud.

Hommik algas minu jaoks Eve ja Ivari naeruga. 👀

Nimelt oli naabrite "peene sugupuuga" pisike koerake mingi ime läbi suutnud lihakarbi juurde ronida ja telliskivi minema veeretada ning meie mustika ribid minema lohistada. Teerada viis kaugemale aia äärde. Seal ta siis vaeseke, aia ääres,  parajasti  öökiski ( kondid suured ju). 😏

Loodame, et ta soolikad ikka terveks jäid. Meie aga olime oma hommikusöögist ilma ja lisaks sellele olid meil kõigil hirmsad punased laigud kehal ( mudalased) ning need püsisid seal terve nädala.👀💣

Reisi algus oli seega meie jaoks küllaltki ebasõbralik.

Edasi suundusime Vasknarva poole. Mina polnud selles kohas veel kunagi käinud, soov oli ka see koht Eestimaal ära näha.

Vasknarvas midagi eriti huvitavat ei leidnud. 

Küll oli seal kenasti restaureeritud Kuremäe kloostri alluvusse kuuluv skeeta, mida imetlesime kaugemalt ning kuhu sisse me ei pääsenud. 

Skeeta on nimelt erakla, mis allub põhikloostrile (Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stauropegiaalne Naisklooster ehk Kuremäe klooster), on sellest eemal asuv väheste nunnadega (5) ja range elukorraldusega klooster.

Ja muidugi saime näha  ikka oma kuulsat ja natuke kardetud suurt naabrit Venemaad üle Narva jõe....



Edasi viis tee meid ikka Ida-Virumaa pealinna Jõhvi. 

Jõhvis tutvusime kohaliku gurmee ja kaubandusega (igaühele midagi). Peatänaval olid Jõhvis sellised huvitavad pallikesed? Mida need sümboliseerisid ei saanudki päriselt aru.👀

Jõhvi uhke kontserdimaja
Huvitav, miks pallid?


Edasise reisi plaan pannakse paika just praegu

Ja ikkagi suur küsimus: miks pallid?

Jõhvi palliallee



Edasi läks  reisiseltskond avastama uuesti Sillamäe uhket promenaadi.
Eelmisel reisil Narva käisime sel ka, aga siis polnud promenaad veel valmis ja meie soovoli näha kogu promenaadi siis kui see on valmis.


 Sillamäel hommikukohv joodud oli aeg jälle avastama minna. Seekord väisasime kummituslinna Viivikonnas. 
Huvitaval kombel ei olnudki see nii maha jäetud koht nagu olin kuulnud. Kohtasime õige mitut inimest, kes olid sinna kohale oma kodu rajanud. 
Ning sinimustvalge ja EL lipp lehvisid uhkelt üle selle tulevikuta(või siis mitte?) paiga.👻👻



























Ida- Virumaa külastuse lõpetasime maitsva lõunasöögiga Aluvere Kaukaasia Šašlõki söögikohas. 
https://www.facebook.com/kaukaasiasaslokk/

Väidetavalt pakutakse seal ehtsat Armeenia šašlõkki, aga mina tellisin hoopis seljanka ja see oli päris maitsev, nagu seljanka alati.

Seejärel keerasime  autoninad Harjumaa poole ja sellest, mis Harjumaal meie jaoks veel varus oli, tuleb juttu järgmises postituses.



laupäev, 9. november 2019

Autoreis Balkanile IV osa


Kolm vanderselli vallatut ei karda kingi tallata.  Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline! 
Kui elad oma õue all, ei tea, mis sünnib kaugemal.Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline!
Kas idast tõuseb päike, kust nahk saab pruuni läike, miks järvel, jõel on kallas, kes elab vetevallas?
Kas seal, kus maailm otsa saab, on ümberringi tüma maa? Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline!                                                                                      "Vandersellide laul"       Ene-Maris Tali / Paul Poom 

Eelmine postitus lõppes reisiseltskonna Ateenasse jõudmisega ning Eve ja Ivari koju lendamisega. Viis vaprat vanderselli aga jätkasid oma teekonda.

Ateenas peatusime hotellis Katerina .
Peale hommikusööki, mis oli päris rikkaliku valikuga, suundusime Ateenat avastama.
Pean ütlema, et see Ateena linn pole minu jaoks. 
Turistilt taheti koorida viimne kui üks sent: parkimisruumi pole, pead sõitma taksoga ( hingehind: taksomaffia).......😡😡😡😡😡😱😱
Kui olime jõudnud Zeusi(olümplase) templi juurde selgus, et sissepääs maksis 6 eurot nägu.
Rõõmustasime, et nii vähe ( arvestades Postonja koopaid😈😈😈😈), aga meie rõõm oli üürike, sest selle raha eest võisid jalutada mõne veel allakukkumata  sambaga väljakul ja vaadata väljapandud ümberkukkunud sambaid, mille peal oli kiri "Do not touch!"
Kes pagan neid puutuda tahab?😜😜😜


Mingi pühamu...

Igal pool oli templeid ja nende varemeid....



Vaade Akropolile

Piletimüüja koer oli ka kuumusest täiesti oimetu
Jube kuum oli ka (+33) ka ja kui pudel oli endal kaasas sai kraanist vett TASUTA  mõelge vaid..😆

Tüdinud ja väsinud, igatahes ei huvitanud meid see varemete lasu....
No, kui Ateenasse sai tuldud, pidi kindlasti ka Akropoli nägema... Aga sinna üles me ei jõudnud vaid jalutasime jalamil ja tegime pilte sealt😃😃😃😎😎😎
Tapvalt kuum oli ja meil ei olnud huvi käia välja jälle 12 euri... nägu, et näha taas templite varemeid.....mida tõenäoliselt isegi puutuda ei või...😂😂😂😂+
Eks peab kunagi külmemal ajal tagasi tulema, sest meie igatahes selle kuumusega enam ei jõudnud asfaldil olla.
Linda ja Zeusi templi alles olevad sambad....

Akropoli jalamil traataia taga 

Ikkagi kaugelt nähtud ..😎😎😎

Igatahes otsustasime, et lahkume sellest suurlinnast, mis polnud meile kellelegi huvitav ja suundume taas mere äärde Thessaloniki lähedal olevasse külakesse Makrygialos, selleks pidime läbima 456 km ja sõitma 4,5 tundi.

"Külake" osutus päris suureks: meie mõistes  on sellised linnad. Ööbimiskohaks oli hotell Achillion,  väike, otse mere ääres asuv natuke vanamoodne, aga igati mõnus kohake.
Üks öö koos hommikusöögiga maksis vaid 26 euri inimene.
Linda hotelli rõdul koos ükssarvikuga

Vaade hotellirõdult meie bussike paistab ka 
Olime selles "külakeses" laupäeva õhtul ning see oli üks väga meeldejääv õhtu.
Kõigepealt jalutasime mööda promenaadi ning tutvusime olukorraga. Söögikohti oli palju  ja ööbimiskohti ka. Inimesi oli parasjagu, see tähendab, et tunglemist polnud ja oli kena olla. Istud ja vaatad merd või jalutad ja vaatad inimesi ja merd....


Ateenast ostet karnevalimütsiga Makrygialose promenaadil


Ateenast ostet karnevalimütsiga Makrygialose promenaadil

Külapidu algas kõigile mereandide jagamisega


Arbuusid saabusid poodi arbuusiautoga

Maia näoga Aivar😂































Promenaadi lõpus ootas meid pisike pererestoran.

Kasse oli seal palju ja nuruda nad oskasid.
Nad olid küllaltki nirud võiks öelda isegi, et kõhnad. Meie laualt pudenes igatahes midagi neilegi.

 

Ja siis algas piduuuu!!!!!😁😁😁😁😎😎😎😍😍😍

Keset promenaadi sättisid end esinema kohalikud noored ning vanemad muusikud, rahvatantsijad ja tantsida said kõik kes tahtsid.
Õhtu lõpetuseks midagi ehedat näha, otse kreeka rahvalt, oli kena küll.








Hommikul käisime rannas ujumas ja Ainil oli väheke tegemist kohaliku kutsaga. See tahtis vägisi sõbraks( nagu kõik loomad ja lapsed Aini puhul). Nii nad sel kenasti jalutasid:Ain ees ja koer truult järel😀😀😀😇😇
Koertesse suhtuti selles külas imeliselt, sest iga 50 meetri tagant oli promenaadil kauss veega just loomadele. Nad olid kodutud, aga nende eest hoolitseti üheskoos ikkagi.
Rand

Isegi puhtaks sai end pesta peale ujumist
 

Ain ja sõber

Ain "sõbraga" promenaadil tiire tegemas
















Piiril küll pildistada pole soovitav, riskisin ikka ja tegin ühe pildi.
Puhkus selles külakeses oli imeline, eriti rahvapidu.
Ja oligi aeg taas bussi asuda ja sõita Põhja-Makedoonia pealinna Skopjesse , kuhu pidanuks jõudma 3 tunniga...
Aga vahepeal oli veel piir ning puhkepäeval selle ületamiseks kulus meil ei rohkem ega vähem kui 3,5 tundi.
Järjekord piiril ei liikunud üldse, sest mingit korda seal igatahes  polnud. Kes nahhaalsem ja ülbem, sõitis kõigist mööda...
Meie olime eestlastele omaselt algul ikka korralikud ja ei trüginud. Peale paaritunnist tammumist ühes kohas, otsustasime ka trügima hakata ja ennäe saimegi liikuma. Kuigi ka edasi oli situatsioon selline, et alati jäi seisma just see rida, kuhu meie olime end sokutanud (Murfy seadus 😜😜😜) saime lõpuks ikka liikuma ja peagi olimegi Põhja-Makedoonias.
Euroga midagi siin teha pole, sest kasutusel on dinaar.
Meie hotell  Skopjes oli Alexsandar II ja asus ainult lühikese jalutuskäigu kaugusel linna peaväljakust. Hotelli asukohale võiks vaid ette heita, et auto parkimine oli keeruline, seda pidi tegema kaugemal asuvasse (sama hotelliketi teise hotelli) parklasse. Kohvrite mahalaadimiseks peatusime Hiina saatkonna😉 väljasõidu ees keelumärgi all, õnneks ei saanud karistada!
Kohvritega kohale jõudmine oli keeruline, aga tuba ise oli luksuslikem sel reisil. Ja hommikusöök oli super!
Panime oma kohvrid hotelli ära, Aivar oli ka bussi ära parkinud ning näljane seltskond suundus  kohe linna avastama, sest lõunamaal läheb kiiresti pimedaks. Peaväljak oli kohe ümber nurga ja nii me istusimegi Makedoonia väljakul ainsa välirestorani laua taha.

Meie tuba Alexandar II hotellis

Skopje Makedoonia väljak


Kohe saabub pimedus, hämarat aega kauaks pole.


Imetlesime keskväljakut, mille nimi oli Makedoonia väljak, tema tuledesäras ilu.
Peale õhtustamist otsustasime minna teisele poole jõge.
Nägime seal ema Teresa muuseumit, mis kahjuks oli suletud juba ja igasuguseid muid ehitisi, mis jäljendasid Euroopa tuntumaid ehitisi, aga need  olid väiksemas mõõtmes.
Ja hulgaliselt igasuguseid skulptuure.
1963. a. oli nimelt Skopjes olnud suur maavärin ning enamus hoonetest hävis toona.
Linna üles ehitama kutsuti Jaapani arhitekt Kenzō Tange, kes oli 1949 koostanud plaani ka Hiroshima taastamiseks ja tema kätetööd saabki nüüd selles linnas näha.
Selles restoranis (paremal) me einetasime

Tutvume menüüga

Ikka uurime
Maitses hästi, taldrikud on tühjad.

Õine aeg tuli Skopje kesklinnale kasuks, sest see oli salapärane, päeval oli sama koht igav ja hall.


Peaväljaku ratsamonument ja Huawei ning Coca Cola

Peaväljakul lõvide ja tondilossiga


Kaks lõvi



Laura ja ema Teresa muuseum


Veel üks kuju


Kivisild






Laura ja mosleminaised

Veel kujusid...

Kujud taas...

Ain Linda ja ema Teresaga

Pühakoda


Veel üks kuju...

Ja veel üks....

Ja veel üks sild, mis meenutab Praha Karli silda


Ja veel üks kuju...
Meeletutes kogustes kujusid ja ratsamonument, mis kõik õhtul olid ägedalt välja valgustatud. Hommikul oli sama koht üsna ilmetu, üks hallide kivihoonete ka kivikujude kogu.
                                        Pildi autor Diego Delso, CC BY-SA 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=32728517

Aega oli meil kahjuks vähe, olime ju vaid läbisõidul. Aga kunagi tahaks rohkem olla selles linnas ja käia ka Orhidi järve ääres, mis pidi olema imeline.
Käimata jäi ka turul, millest on kahju. Igatahes meie lahkumisel nägime lõbusat pudelikorjajat, kes meile lehvitas...

Inimestest jäi kuidagi imelik mulje, aga see pole mitte halvasti öeldud. Kõik olid üliviisakad, väga reserveeritud ja  vaiksed.

Pöörasime  oma bussinina Serbia poole ning asusime taas piiri ületama.
Sõita oli vaja 662 km, et jõuda meie järgmisse hotelli Szegedi linnas Ungaris ja aega kulunuks selleks 7 tundi pluss 2 tundi piiridel.
Arvestasime piiride jaoks vähem aega, sest oli nädala algus (esmaspäev) ja turiste seetõttu vähem. Seekordne Serbiasse saamine läks igatahes libedalt, pool tundi kulus vaid. Eelmisel aastal, kui sisenesime Serbiasse Bulgaariast, pidime ootama 2 tundi.
Piiriületus sujus ja olimegi Ungaris ning tagasi ELis.😎😎😎
Serbias me ei peatunud pikemalt .... nagu eelmiselgi aastal. See näitab, et peame ikka tagasi tulema 😍😍😎😎😎
Nagu eelmiselgi aastal peatusime Serbias vaid  Novi Sadi linna lähistel Ikeas, et süüa.  Näib, et see hakkab juba traditsiooniks muutuma, einetada Serbia Ikeas 😁😁😁
Sinna oli 528 km ja 5 pool tundi sõitu ( pluss piir muidugi).
Novi Sad on ka väga ilus linn ning seda tahaks näha ja sellepärast  peaks Serbiasse kindlasti tagasi tulema.
Serbia Ikea, nagu kaks tilka vett Riia omaga



Edasi sõitsime Ungarisse, kilomeetreid oli Novi Sadist linna, mille nimi oli Szeged 134 km ja aega pidi kuluma 1,5 tundi pluss piiril veedetud aeg. Piiril väga pikka aega ei pidanud olema, aga aega kulus ikka pool tunnikest.
Szegedi linn on suuruselt kolmas linn Ungaris. Elanikkond koosneb 93% ungarlastest, mis on natuke eriline arvestades, et see on piirilinn. Natuke selles mõttes Võru sarnane, ehk piirilinn, kus on ka enamasti eestlased elanikeks.
Me jõudsime Szegedisse õhtul ja nägime vaeva, et leida broneeritud hotell nimega Família Vendégház .
No see "hotell" polnud igatahes miskit erilist ( pigem selline bed and breakfast koht) ning pildid bookingus ei vastanud üldse tegelikkusele. Täiesti tavaline odav (19 euri in)  magamiskoht. Et  meie Makedoonia hotell oli olnud nii fancy, siis nüüd hakkas sellinne kulunud välimus igatahes silma häirima. Magamiseks aga kõlbas küll.
Szegedis käisime vaid toidupoes. Muidugi leidsin ma kohe telefoniputka üles ja pidin pilti tegema.😂😂😂😂
Oli meie reisi 18. päev ning reisiväsimus andis ikka täiega märku.Olime surmväsinud ja läksime "hotellis" kohe magama.
Mina ja telefoniputka😂😂

Hommikul oli äratus kell 5.30 ning kell 6 olime juba teel Poola linna Lublinisse , kuhu oli veel
795 km ja 9 pool tundi sõitu.
Seal olime valinud, peamiselt teiste eestlaste arvustuste põhjal, peatumiseks hotelli nimega Lubhotel ja me ei pidanud kahetsema.
Tuba oli mugav ja restoranis toit maitsev ning väga hea hinnaga ( odav). Bussi sai parkida maa-alusesse parklasse ja tasuta.

Meil oli raske päev (pikk sõit) seljataga ning seepärast vajusime peale õhtusööki kohe voodisse.
Hommikul otsustati, et vanalinna vaatama ei hakata ( meie Ainiga olime seda juba näinud ja see on vaatamist väärt), aga minnakse hoopis shoppingule.
Otsisimegi need soodsad ostukohad siis linna ääres üles ning saime sealt ikka palju odavamalt igasugu riidekaupa ja jalatseid ja fototapeeti jms kui Eestist.
Kõige lõpuks osteti kaasa ka igasugust vajalikku "kärakat", sest Aivaril ja Laural olid sünnipäevad tulemas.. 😂😂😂😂

Ja nüüd koju..... mis ootas meid juba 3 nädalat.
Võruni oli 1022 km ja 12,5 tundi sõitu. Otsustasime selle läbida peatumata (välja arvatud kohvi ja jalasirutus pausid) ühe soojaga. Hommikut tervitasime juba kodus ning järgneva päeva magasime reisiväsimust välja puhates lihtsalt maha.

Järgmisel aastal kisub jälle teele, aga ei tea kuhu... eks see selgub peale jõule.
Sest see reisimine  ja just nimelt autoga reisimine, on ikka üks eriline nakkushaigus või minugi poolest nimetagem seda autoga reisimise narkomaaniaks.

Seniks kõigile reisisellidele tuult tiibadesse ja nael kummi!😎😎😎😎


Pikemad videod on vaadatavad siit:

https://www.youtube.com/watch?v=TABpRB4sVqI
https://www.youtube.com/watch?v=Tq-j-ZSj8SQ