kolmapäev, 14. august 2019

Autoreis Balkanil suvi 2019 I osa




Reisimine on ainus asi, mille eest makstes saan rikkamaks. 
                                                                                                                                                                                                  Tundmatu.

Sel aastal, nagu mitmel varasemalgi, otsustasime taas teha ühe hiiglama pika automatka. 
Algne plaan oli selline:



Aga nagu öeldakse inimene teeb plaane, aga jumal (või kass?) juhib, meie esialgne plaan muutus: ära jäi Peloponnesose poolsaarel asuv  Monemvasia, aga lisandus päev Lefkada saarel. 
See oli hea otsus, sest nii jäi piisavalt aega nautida imelisi randu ja närvekõditavaid sõite mägiteedel Lefkada saarel. 
Meie järgmine plaan oli:




Sel plaanil on  7000 km ja 2 tundi (?) vähem sõitu, kui eelmisel. Tegelikult tuli neid kilomeetreid ikka rohkem, sest kohapeal pidime ju ka ringi saalima.
Rahast  ja sõidu maksumusest rääkides: 
A) bussisõidu maksumuseks(koos parkimiste ja teemaksudega) oli umbes 1200 euri, mis tuli jagada        seitsmega (1200:7= 171,43 ehk u 172 euri inimeselt. Tegelikult läks 169.- 👍👍👍
   Täiesti soodne, mu meelest.
B) Majutused olid juba aprillis broneeritud kuid mõned muutused tulid ikka sisse, eriti reisi lõpus.Inimese kohta oli majutuste maksumus u 420 euri. Majutuskohtade lingid lisan siia postitusse veenmaks teid, et alla kolme tärni majutust meil polnud, oleme selles osas ikka väga valivad tüübid. Telk ja ühine vannituba võõrastega, ei sobi meile mitte.
Kokku 21 päeva ja 600 euri inimese kohta.
Toidurahad lisaks, aga need läheksid ju kodus ka. Üldiselt sai odavamalt süüa kui Eestis.
Seltskond oli sama nagu eelmisel aastal ja sõiduvahend ka sama: VW Carawelle, kuhu mahub täpselt 8 inimest.


Kohvri pakkimise ajal leidsin veel ühe reisihuvilise, kahjuks ei läinud tema seekordne reisile pääsemise nipp läbi ja ta pidi jääma koju turvameheks..😂😂

Startisime reedel, 28.06.2019 kell 8 Võrust ning otsustasime läbida Läti ja Leedu mingit müstilist otseteed mööda, mida Ain ette pani. Tee pikkus esimese sihtpunktini oli 1046 km ja 12,5 tundi sõitu. Lõpptulemus oli see, et olime Vilniuses (!!!!) väljas ning sõitsime vähemalt 100 km rohkem.😁😁😁 Ehk nagu vene vanasõna ütleb, milleks otse minna kui ringi saab.😃  Ei lasknud tujul langeda, sest seiklus alaku ja meile juba seigelda meeldib....
Igatahes jõudsime millalgi (Poolas teine aeg ja + 1 lisatund) öösel kell 23 esimesse öömajja Külalistemajja Villa Sailorisse
Meid ootas kuskil kiirteest mitte väga eemal olev asula nimega Pabianice (kusagil Lodzi ja Wroclawi vahel) ja mõnus modernne hotell soodsa hinnaga (50 euri tuba koos hommikusöögiga). Administraatoriks oli madrusesärki kandev naerusuine muhe habemik merekaru, kelle inglise keel oli päris hea. Auto sai parkida taraga ümbritsetud parklasse tasuta.


Hommikusöök söödud ja mõnus ööuni selja taga, asusime Wroclawi poole teele. Plaanis oli külastada loomaaeda, eriti Afrykariumit, kus palju mereelukaid ringi liigub. Wroclawini oli 222 km  ja 2,5 tundi sõitu.Loomaaias oli eriti vahva mereelukate sektsioon (vt video), aga muidugi meeldisid meile kaelkirjakud ja muud elukad. Kahjuks oli endiselt väga kuum ja osad loomad olid peitu pugenud.....Mõned meist väsisid ka ja kasutasid laste kärusid puhkamiseks 😂

Loomaaias veetsime 3-4 tundi ning siis asusime teele, meid ootas Tsehhimaa pealinn (üksminu lemmiklinnu) Praha ja tema ööelu ehk Kesk-Euroopa Pariis...............................👍👍😎😎😎😍
Prahasse oli 281 km ja 4 tundi sõitu.
Prahas olime broneerinud mõnusa  (pisut kalli) korteri vanalinna, juudi kvartalisseRybna Apartments


Imeline vaade rõdult, kesklinn+ autolift olid selle korteri head küljed. 
Autolift oli minul küll esmakordne nägemine. Enne broneerimist küsiti auto täpseid mõõtmeid. Vaatasin kodus maanteeametist bussi mõõtmed ja minu meelest need sobisid... Kohapeal lifti sõites selgus, et bussil olid ka lisatuled, mida mina polnud arvestanud😏 ja lifti uks ei sulgunud. Algas täppishäälestamine ja kuidagi ikka saime selle liftiga sina peale ja bussi maja alla garaazi.
Hommikul oli igatahes palju parem, olime juba oskuslikud ja lifti uksed sulgusid kohe ning auto koos meiega tõsteti tänavale. Mis oleks saanud kui asi poleks õnnestunud? No tänaval parkimine ja trahv või briti poissmeeste poolt tehtud kahjustused oleks kindlasti meie suksut tabanud....
Natuke rõdult vaadet imetletud ja kohe sukeldusime laupäevaöisesse linna. Kisa ja kära, noorte meeste kambad, kus kõik olid purjus (briti poissmehed?) ja olimegi jõudnud vanalinna väljakule..mis on Praha ajalooline keskus.
Praha vanalinn on koht, kust leiab suurepärase vanalinna väljaku, mis on üks parimaid valikuid kohtadest, kus kuumas  (+28) ning salapärases öises Prahas üks külm õlu nautida. Seda me ka tegime, igatahes!, imetledes 11. sajandist pärinevat suurepärase arhitektuuriga Church of Our Lady before Týn ja Praha Raekoja (Staromestská radnice) seinal asuvat 15. sajandi alguse astronoomilist kella, kus päeval teevad iga tunni tagant (9.00-21.00) 12 apostlit oma rongkäiku. Muidugi oli au olla ja  filosoofi Jan Husi mälestusmägi kõrval.

Prahas küll punaseid laternaid nagu Amsterdamis pole, aga on rohelised kaarikud, millega ehitud kohtades saab Tai massaazi  (ja vist muudki?)  nautida......😊 Väljakul oli õlle hinnaks 5,5 eurot ja see hind oli Aini arvates ilmselge röövimine😆 Kui talle meelde tuletasin, et Tallinnas on õlle hind Raekoja platsil vähemalt 7 euri, siis ta taltus ja lõpetas selle irisemise... 
Öö oli sumedalt soe, istusime ning nautisime melu ja ...., aga välikohvikuid hakati ometigi sulgema ( laupäeva öösel😠😠) umbes kell 01.00. Ega keegi lausa ära ei ajanud, kui sa uue õlle tellisid, ent teenindajate nägudel oli tüdimus selgelt näha ja seega siirdusime Karli silda otsima...Öö oli pime ja sild jäi leidmata, otsustasime, et jätkame otsinguid hommikul.
Öösel magasin nagu lapsuke, sest Ain pani konditsioneeri 19 kraadi peale ning suleteki all oli karges õhus mõnus puhata päevasest kuumusest( +33). Voodi oli imepehme. Laura magas puhketoas, kus oli rõdu ja kurtis, et kirikukellad on selles linnas ikka väga häälekad 😁😁😁

Hommikul panime kiirelt kodinad kokku, istusime veel pool tunnikest rõdul, jõime kohvi ja nautisime vaadet.

Siis Karli sillale ja Püha Vituse katedraali imetlema. Auto saime maa alt probleemideta kätte. 😜udnud sillani maksime parkimise eest  automaadis, leidsime parkimiskoha kohe Karli silla kõrval. Pühapäev oli ja parkimine polnud hullult kallis: mingi 2-3 euri vist... no igatahes vähe. Ilm oli nii palav (+35), et tänavaid kasteti paakautost.






Kuigi olime tulnud vara, oli sillal juba palju rahvast, tänavamuusikuid ja kunstnikke ning palju jaapanlasi, hiinlasi ning igasugu sulelisi ja karvaseid elektritõukeratastega.




Meie siht oli kuulus Praha kindlus ja St Vituse katedraal. Selleks pidi ronima mööda pikki treppe. mis sellise kuuma ilmaga oleks mulle peaaegu saatuslikuks saanud. Pidin tihti puhkama ja üles jõudes sain kaaslastelt vett, mis päästis mind hullemast😨😥


Jõudnud üles kindlusesse, nägime kõigepealt Presidendi residentsiks olevat lossi. Lossi ees võis raha eest vibu lasta või end keskaegses rõivastuses pildistada.
Lossi kõrvalt sisenesime kindlusesse (väravatel oli turvakontroll). Mõned sammud ja St Vituse katedraal seisiski meie ees. Lummav ehitusime, mida oli ehitatud alates XIV sajandist ja lõpetatud alles 1920. a., ehk siis 6 sajandit. See on nagu arhitektuuri- ja kunstiajalooõpik, sest seal on esindatud kõik kunstistiilid alates XIV sajandist kui kuningas  Karl IV  selle renoveerimise ette võttis. 
Ta kutsus Prantsusmaalt arhitekti Peter Parler , kes on ka Karli silla kavandanud. Igatahes näeme selles katedraalis järgmisi kunsti- ja arhitektuuristiile: romaani, gooti, renessanss, barokk. Imetlesime katedraali väljast, sest sisse lasti alles peale kella 12.00 ja järjekord oli hiiglaslik. Meie Ainiga olime sees käinud 1992.a. Tol korral avaldasid kõige suuremat muljet vitraazid.



Piisavalt möllutatud ja imetletud auvahtkonna vahetust  presidendi residentsi ees, oli aeg bussi nina pöörata Sloveenia poole. Meid ootas mägedes puhkemaja, see asus kuulsate Postonja koobaste lähedal, mis olid meie järgmine sihtmärk.
Sõit läks läbi Austria, kus me seekord ei peatunud (vt eelmisel aastal, Aini vihmavarju lugu😆). Kilomeetreid, mida läbima pidime, oli 710 ja 8 tundi sõitu Zirbseni Logateci maakonnas, kus Holiday Home Razglednik  asus.
Enne sõitma hakkamist einestasime ühes Tshehhi väikelinnas, nimi ei tule meelde, igatahes polnud see Budejovice, sest Sveijki me ei kohanud ning jaamaülemat ka polnud, rongist rääkimata.😊😊. 
Päevapraad pisikeses pubis oli väga odav, meil läks kolme inimese toit+õlu ja Fanta maksma vaid 12 euri..????😎😎😎😎 Uskumatu......Toit oli maitsev ja teenindus kiire, sõbralik ja asjatundlik.
Leidsin  väljakult ühe telefoniputka ning mis muud kui jäädvustama.. Keegi oli kasutanud putkat ka mittesihtotstarbeliselt  ehk sealt võis leida vodka pudeli, mida siis kõne ajal oli tõenäoliselt rüübatud...😂😂😂😎

Pikk tee sai sõidetud kuskil 23.00 (kohaliku aja järgi -1 tund). Meie majutaja oli armas vanadaam, kes juhatas meid pimedas mööda järsku, kitsast ja käänulist mägiteed maja juurde ( oli see vast sõit, mutike kihutas nagu ogar ), kus pidime ööbima. Ise me poleks ka GPSiga seda leidnud....Maja oli ülimugav ja kõik vajalik oli olemas, isegi pisike saun. Hommikune ärkamine oli väga tore, otse magamistoast rõdule ja see imeline vaade igast aknast... seda pole võimalik kirjeldada, peab ise kogema. Meelde tulid laulusõnad "Mul on mägedes onn.." aga onnist oli asi kaugel, majal oli lausa kolm korrust.
Hommikul läksime Postonja koobastesse.

Ain sai kõigepealt väikese shoki, sest piletid rongile olid päris kallid, kokku maksis see rongisõit läbi koobaste 100 eur  kolmele inimesele.😂😂😂 
Raha oskavad need sloveenlased teenida, sest me ostsime rongisõidu+ mingi nn inimkala ( elab väidetavalt 100 aastaseks?) ja muude elukate vaatamise paketi. Tegelikult sai seal valida: lisaks rongisõidule kas see akvaarium või siis mäe sees olev kindlus, mis asus 10 km kaugusel. Kindlust me ei valinud ja see oli viga. Pigem oleks parem seda uurinud. Sest need kalad ja muud putukad olid valguskartlikud ja meie neid eriti seal pimedas ei näinud ....😕😕😕
No ja kuna pilet oli kahte kohta, pidi selle alles hoidma... Ain pani rongis selle tagumiku alla ja unustas hiljem kaasa võtta 😜😜 Ainiga ikka juhtub igasuguseid sekeldusi.😜😜 Kasutasime kavalust: Lindal oli ka pilet( lapse pilet oli 2 euri) ja Ain võttis Linda sülle, kui läbi piletimasina läks ja näitas seal masinale Linda piletit... Ning see õnnestuski! Masin ei saanud muhvigi aru 😜
Koobastesse sisenedes püüdsid fotograafid kõik külastajad üles pildistada ja kui tulime koobastest välja, siis sai osta oma pildi 5 euriga ära. Kõik ei ostnud, kohustust polnud, meie ostsime😊😊Lisaks pildile saime ka ümbrikud, kuhu pilt sisse käis... Jälle 15 euri.... 😎😎 Vaene Ain😀😀😀😀 Fotograafid olid tasemel, sest mitte keegi, ka mitte meie ei poseerinud, need tehti käigu pealt, aga pildid tulid välja üllatavalt kenad.
Koopad vaadatud, oli aeg asuda teele Horvaatia poole, sest kõik ihkasid juba päikest ja merd.
Sõita tuli 3,5 tundi ja 287 km,  et jõuda Horvaatiasse Sibeiniku linnalähedale külasse nimega Grebaštica.
Otsustasime minna mööda Aadria mere rannikut, mitte kiirteed mööda. See oli väga kaunite vaadetega sõit, aga liiga pikk ja liiga käänuline, mõnel reisikaaslasel oli juba paha olla, aga tee ei lõppenud, ega lõppenud..... Lõpuks polnud ka vaated ( mis olid tõesti imelised) midagi erilist meie arvates enam, sest kõik olid sellest keerutamisest ja üles alla loksumisest surmani tüdinenud
Igatahes jõudsime me mingil ajal lõpuks oma majutuskohta, mille nimi oli Apartments Villa Viktorija&Gabrijel või ka  Villa Viktorija & Gabrijel Google Mapis.

Selle villa broneerimisel nõuti ettemaksu ja ma valisin bookingus kahes osas maksmise: 50% ja 50%. Maksma pidi krediitkaardiga ning mina, vana uudu, ei teadnud, et sel on lisaks panga raha kasutamise õigusele ka kuulimiit. Seega kui ma maksan kogu aeg raha kaardile tagasi ja raha on kaardil, ei saa ma ikkagi maksta, sest sel on kuulimiit. No segadust oli üksjagu ja pangas ka ei teatud algul, miks maksta ei saa... Lõpuks nad helistasid ja ütlesid, et muuda limiit suuremaks...Siis oli juba hilja.....

Aga villa omanik oli nii lahke, et kuigi ta oleks võinud mult eelmaksu lihtsalt ära võtta (reeglid on sellised: 50% 200 eur) ja broneeringu tühistada ning uuesti välja üürida kallima hinnaga, hoidis ta meile ikka selle villa ja maksime talle ülejäänu sulas. 👍👍👍😉😉
Hiljem juhtus selline asi veel ka Lefkadal, aga siis oli mingi kala  bookingu maksmises endas, sest minu limiidid olid suured ja raha ka arvel ja ikka ei saanud maksta. Ka see omanik oli mõistlik ning võttis ülejäänu sularahas.Ühe majutuse ütlesime ära ja seal oli reegel, et ettemaksu tagasi ei saa, omanikuga leppisime kokku, et ta ei taha trahvi, ent booking võttis ikka 50 euri maha. Ei viitsinud enam õiendada, ise ka ju süüdi ja see läks üldistesse kuludesse.
 Niisiis olime end mõnusalt sisse seadnud ja juba õhtul käisid mõned meres, mis oli kohe me akende all. Hommikul lebotasime hiigelsuurel rõdul ning kohe mitte kuhugi ei pidanud minema, ega midagi tegema.. Sai toodi ka autoga maja ette (teenus selline)😊😊😊 Päevitasime lamamistoolides privaatrannas ja ujusime ja päevitasime ja ujusime. Õhk +34 ja meri +30.....Esimesel õhtul mängisime kaarte ja jõime kohalikku veini.....Ühesõnaga elu nagu hernel.
Teisel õhtul käisime külas õhtustamas ja jalutasime promenaadil. Õhtusöögi võtsime pererestoranis, kus töötasid isa ja poeg. Et saada mõnusat kohta mere ääres pidime natuke ootama, aga see tasus end ära.Oli meeleolukas ja väga, väga suured portsud ka. Promenaadi lõpus kohtasin kalamehest kassi, kes oli väga tegus ning pildile teda püüda ei õnnestunud.  Selles villas olime 2 ööd ja Horvaatiasse läheksin igatahes veel ja veel tagasi, seal on küll väheke kallis, aga riik on väga puhas ja inimesed sõbralikud.
Ja siis edasi Montenegrosse, mis oli Ivari unistus, Teel pidime ületama 3 riigipiiri ja sisenema  ka Bosnia Hertsegoviinasse, sest sellel riigil on keset Horvaatiat 20 km merepiiri....



Vastupidi meie kartustele ei pidanud piiridel  üldse ootama, tavaliselt kulus vähem kui 15 min.
Tee Montenegrosse oli veel kaunim kui Sloveeniast Horvaatiasse ja ei keerutanud nii palju nagu eelmine. Sõitsime läbi imelise Dubrovniku linna ja  kõrgelt kaljudelt nägime ka vanalinna ja tema müüre. Meil polnud aega neil kuulsatel müüridel jalutada, pidime õigeks ajaks sihtkohta jõudma. Aga ka kõrgelt ( linnulennult) oli see ikka võimas üks vaatepilt, ega asjata öelda, et Dubrovnik on Aadria mere pärl. Ise me ei pildistanud, lisan siia internetist leitud pildi, mis on just sealt kaljudelt kus meiegi olime üles võetud.
https://www.thenational.ae/image/policy:1.134229:1499276112/image/jpeg.jpg?f=16x9&w=1200&$p$f$w=dfa40e8

Meie viimane pilk armsale Horvaatiale, kohe jõuame Montenegrosse......
Rühkisime muudkui edasi ja jõudes Montenegrosse muutus liikluskultuur märgatavalt. Pidev signaalitamine ja trügimine, Tundus väga hull lugu. Meie sohver säilitas põhjamaalase külma närvi ja niimoodi sõites saime ikka kohale Hertzeg Novisse, mida montenegrolased kutsuvad Montenegro Rivieraks. 
No Prantsuse  Rivieras pole mul au olnud olla, aga arvan, et see Hertzeg Novi nimetamine "Rivieraks"  on ikka üle pakutud.
Sellest, miks ma nii arvan ning mis juhtus meiega Montenegros, Albaanias, Kreekas ja Makedoonias saab lugeda reisikirja järgmises osas.

Valmis video reisi esimesest osast.









esmaspäev, 10. september 2018

On suur vahe, kas inimene on oma kodus või reisil — viimasel juhul teeb ta paljugi, mida hea kasvatus kodus kunagi ei lubaks. Reisija eesõigus, lausa kohustus on olla uudishimulik ja oma nina igale poole toppida, sest miks muidu ta üldse kodust välja läheb. Karl Ristikivi, 1912-1977 oli eesti kirjanik.(“Rooma päevik”, 1976) .



Juba mitmendat korda olen suviti teel ning alati on minu suvine reis automatk: nagu Ameerikas tavaks on öelda, olen road tripil. 

Selle suve reisi planeerimist alustasin kohe peale Egiptuse puhkust, märtsis. Sihtkohad olid eelmisel road tripil reisikaaslastega juba kokku lepitud ja läbi arutatud, seega jäi üle vaid teadmisi koguda ning planeerida ja broneerida. 

Plaanisime külastada Balkani poolsaare riike: Rumeeniat ja Bulgaariat ning ühendada vaatamisväärsused rannapuhkusega Musta mere kaldal.

Meie tavapärase karastunud neljaliikmelise seltskonnga, kuhu kuuluvad Eve, Ivar, Ain ja mina ise, ühinesid sel aastal veel neli vahvat reisiselli: meie tütar Laura, juba tuttavad eelmisest postitusest Egiptuse reisikaaslased õepoeg Aivar, tema kena ja super rahulik kaasa Marge ning muidugi nende tütar, minu kõige armsam reisikaaslane ja sõbrake, Linda.
 


Kogu see 8. liikmeline seltskond mahutas end pühapäeval 1. juulil kell 15.30 Aivari VW Carawellesse ning asusime teele. Ees ootas 6000km sõitu ning rohkelt uusi avastusi.


Meie reisibuss Transfaragasanil

Algul oli bussis ruumi küllalt, aga juba esimeses nn kanni sirutamise peatuses piirilinnas Apes oli istmete all ikka tunduvalt vähem ruumi, teadagi miks.😜


 
Esimene öö oli planeeritud mööda saata  Poolas kohas nimega Stary Folwark. Tee pikkus 620 km ja ajaliselt 7,5h. 

Jõudsime kohale kell 23.50 Poola aja järgi (+1h), mis oli kasulik, sest võitsime nii sõitmiseks ühe tunni juurde. Pisike hotellike nimega Holiday, oli  turvaline, sest buss pargiti valvega parklasse luku taha ning seda kõike tasuta...
Öine administraator oli umbkeelne: inglise, saksa, norra, prantsuse, ega hispaania keelt ei mõiganud, sai väheke aru vaid vene keelest. Õnneks olin välja printinud poolakeelse broneeringu  kinnituskirja ning saime ikka oma toad. 👍Kuigi üks tuba oli küll natuke uhkem kui olime broneerinud. Aga raha rohkem ei võetud.👌 Toad olid õdusad ning voodid mugavad. Puhkasime pikast sõidust hästi välja. ✌
Hommikusöök söödud ja esimesed pildid tehtud asusime taas teele. 
Sõita tuli sel päeval vaid 430 km (aeg 6 h), sest tahtsin uutele reisisellidele näidata imelist
Lublini vanalinna, kus ma ise olin üleeelmisel reisil ringi kolanud ja mis mulle väga meeldis. Kahjuks jäi see kolamine väga proosalisel põhjusel ära, sest sel päeval sadas kõvasti ning seetõttu külastasime Lublinis vaid suurt kaubanduskeskust ja ostsime igasugust vajalikku ja mitte vajalikku nänni.
Järgmine peatus oli broneeritud Lublini lähedale kohta nimega  Kraśnik. Selle ööbimiskoha nimi oli Restauracja Zielony Dworek  ning see koht enam nii tore polnud kui eelmine: vooditel puudusid päitsid ja üldse oli kuidagi so so... 
Laura läks, peale  õhtustamist hotelli restoranis, jalutama, aga oli ikka väga kiiresti tagasi ning väitis, et tänaval tulistati.. No arvan siiski, et küllap lasti ikka ilutulestikku seal.😁😂😜
Peale hommikusööki avastasime, et  hotelli ümbrus oli väga kena ning tegime mõned ilupildid ka:




Pikalt nautida polnud aega, meid ootas kõigepealt Slovakkia ja siis Ungari ning ööbima pidime juba Rumeenia kuulsas ülikoolilinnas Cluj Napoca, kokku 700 km ja 11 tundi sõitu..

Slovakkias me ei peatunud, kui välja arvata toidupood, kus käisime hindasid vaatamas. Kõik oli endiselt odav nagu eelmine aastagi.... 👌

Meie seiklused päevalilledega😊


Slovakkias ja Ungaris tuli osta vinjetid, mis maksid a`

 10 eurot ehk kokku 20 eurot. Rumeeniasse sisenedes saab maksta teemaksu läbi interneti, aga ei soovita seda teha, sest kui lahkute sellest riigist tuleb hoolimata e- mailile saabunud kinnitusest ikkagi maksta. Kokku läksid teemaksud  Rumeenias 10 euri. 
Sõitsime peamiselt Tom Tomi -i juhendusel ning see aparaat tegi meile ikka korraliku ekskursiooni: kõigepealt nägime Ungari kuulsa Tokaj veinipiirkonna ära,see on väga kena koht. Siis sisenesime Rumeeniasse läbi nn mustlaste piirkonna Satu Mare kaudu ning läbisime Cluj Napocasse jõudmiseks pikki  mägiteid.
Satu Maresse sõites nägime ehedat külaelu ning hobused autoteedel olid täiesti tavalised.
Sõites mööda loode Rumeenia lamedat ja tühja asustamata maad tuli ettekujutusse ääretu stepp, kas Venemaal või kuskil Ameerikas. Selline lõppematu sirge tee lõpmatusse. Ei ühtegi maja ega hingelistki......
Õnneks polnud seda kauaks ning kohe läks maastik väga mägiseks ning pimedas oli neid kitsaid käänulisi mägiteid ikka väga muhe läbida. Tundus, et me ei jõuagi oma järgmisse ööbimiskohta, mille nimi oli ju täiesti eestipärane Ilmar House, vaid kohe ilmub hotell nimega California ning sinna me kinni jäämegi.....👀 Õnneks pääsesime, kuid mägiteedel öösel sõita oli ikka väga ekstreemne.... 😱😱Aivar sai aga vana rahuna roolimisega ülihästi hakkama
Natuke enne 24.00 öösel olime kohal, omanik oli jätnud meile võtmed villa ukse ette. See oli ikka väga hubane kahekordne villa, mille varustus oli tasemel ning kus me viibisime 2 ööd. 
Cluj Napoca lähedal on Turda soolakaevandus, mille külastamine oli meil programmis ja kuhu me ka järgmisel päeval ka suundusime..



Ilupildid tehtud ja piletid ostetud suundusime kaevandusse. See oli täiesti erinev  Krakovi lähedal asuvast  Wieliczka soolakaevandusest. Kaevanduses oli suur 20 m kõrgune 8 gondliga vaateratas, millega sai sõita. Maaalusel järvel aga paadid, millega sai ka sõita. Vähem tutvustati kaevurite elu ja peasaal oli niiiii sügav(120m) või kõrge, et polnud sõnu. Giidi ei nõutud( erinevalt Poola kaevandusest) ning ise sai kulgeda ühe atraktsiooni juurest teise. Igal juhul soovitan võimaluse korral mõlemad kaevandused oma silmaga üle kaeda, sest seda on need igatahes väärt. 

Sellelt lingilt võib täpsemalt lugeda Turda kaevanduse kohta: https://www.reisiguru.ee/lugu/500

Keeleoskusega oli Rumeenias halvasti. Ega nad suurt keeli ei oska. Meie seltskonnas oli inimesi kes oskasid inglise, vene, hispaania ja saksa keelt päris heal suhtlustasandil, natuke räägiti ka prantsust, ometi oli meil raskusi kohalikega suhtlemisel. Toidupoes seletas kassiir midagi  rumeenia keeles, millest meie midagi aru ei saanud, ladusime nagu teisedki oma kauba letile. Alles pärast saime teada, et ta tahtis puhkepausile minna... Õnneks teenindas ta võõramaalased ikka ära. Järjekorrad oli seal poes aga hiigla pikad...
Õhtul grillisime oma villas ning mängisime kaarte. Suure arbuusi ( imeodav) sõime ka ära.



Cluj Napocas tuli Margel külastada  hambaravi kabinetti. Teenindus oli kiire, korralik ja meeldiv.

2 ööd meeldivas Ilmar Houses veedetud, asusime taas teele, et külastada kuulsa Rumeenia vürsti Vlad Teibasseajaja Tepes`i, Bram Strokeri loodud Dracula prototüübi, sünnilinna Sighisoarat. Dracula filmi filmimise kohta Brani külastasime järgneval päeval. Sighisoarasse oli 161 km  ning sõit kestis 3 tundi.
Sighisoara on vana  kaubalinn Transilvaanias. Linna sai imetleda vaateplatvormilt ning tänavatel jalutades tuli keskaegse kaupmehe elu silme ette küll. 








Sighisoara vaadatud, sõitsimegi kohe Bran`i, kus on maailmakuulsa vampiirifilmi Dracula filmimise koht. Kilomeetreid sinna oli 123 ning aega kulus 2,5 tundi. 
Majutuse olime broneerinud armsa rumeenia vanaema juure Pensiunea Ilariasse. Kuna pansionaadi omanikust vanaproua oskas peale rumeenia keele vaid prantsuse keelt, siis oli Laural võimalik nüüd oma prantsuse  keelt praktiseerida. Tänu sellele sai ta vanaemalt ikka mitu kaisutust ning musitust :😁😘😍
Vanaemal, nagu vanaemadel ikka olid kukk ja kanad. Hommikul saime selle kuke kiremise saatel ärgata, aga kukk oli õnneks häälest ära ja ainult kriuksus😂 kuidagi, seega meid see väga ei seganud. Õhtustasime mõnusalt õue peal. Proual oli palju roose ning nende seas ka üks suur prügikast, mille paigutuse mõte rooside sekka jäi minu poolt tabamata.😜😜
 Voodid olid pehmed ja uni hea.




















Järgmisel hommikul oli plaanis külastada siis seda kuulsat lossi, kus Dracula filmiti. See oli tõeline turistilõks, pidi ootama, et sinna pääseda. Huvitav oli näha selles lossis tõeliselt elanud valitsejatele kuulunud esemeid, riideid ning ajastule (16. -17. sajand) vastavat sisustust. Õuduste tuppa, mis maksis 20 leud, me ei pidanud vajalikuks minna... isegi Laura ei soovinud. Seal olid kõik atraktsioonid seotud vampiiride ja Draculaga.
Kokkuvõtteks võin praegu öelda, et oleks võinud selle rahvarohke paiga külastamata jätta ja poleks millestki olulisest ilma jäänud ka.

Seest nägi loss välja selline.......








Ning muidugi leidsime Branis ka taksofonid, millega kohe ka pilti tegime, kohalik mutike imestunult meie ebatavalist vaimustust jälgimas.


Ja oligi aeg asuda sõitma mööda kuulsat Rumeenia mägiteed Transfaragasani, mootorratturite poolt palavalt armastatud mägiteed. Branist mägitee algusse oli 100 km ja 1,5 tundi sõitu. 
Mägitee on avatud vaid juulist oktoobri alguseni ning see on ehitatud Rumeenia diktaator Nicolae Ceaușescu, kes lasi end kutsuda Karpaatide Geenius ja Mõtete Doonau ning kelle tiitel oli Conducător ('juht'), käsul. Tema juhitud rahvas lasi ta ja tema abikaasa Elena lõpuks hukata, sest ta oli rakendanud äärmist kokkuhoiupoliitikat ning hävitanud palju, väga vastuoluline isik. https://et.wikipedia.org/wiki/Nicolae_Ceau%C8%99escu 
Selle tee lasi diktaator ehitada peale Tsehhoslovakkia ülestõusu1968.a., sest kartis, et samasugune saatus (NSVL vägede sissetung) ootab ka Rumeeniat.Tee ehitamisel sai surma palju sõdureid: ametlikult 40, mitteametlikult oli neid sadu. Aga või diktaatoril midagi inimestest on... 

Igatahes sõitsime me nüüd mööda seda imelist ja hunnitud vaateid pakkuvat maanteed ja olime imestusest tummad.. Kohtasime oma teel karjuseid roosa lambakarjaga
 ja lõpuks ka veel emakaru kahe pojaga, kellest Margel õnnestus hulljulgelt pilt teha (bussi aknast muidugi)...
Ja muidugi käisime maalilise mägijärve Balea kaldal, kus restorani väliterrassil oli võimalik keha kinnitada, keset seda hunnitut ilu. Legendi Balea järve kohta ning Euroopa ühe huvitavama mägitee kohta saab lugeda siin.
http://touristinromania.net/what-to-visit-romania/balea-lake-romania-landscape-van-damme/





Reisisellid
Transfargasanil poseerimas.




































Nii kõrgel -2000 m merepinnast polegi ma varem einestanud..😎

8 inimese arve kokku  oli ainult 78 eurot: söök ja jook. 👌


Kes rohkem tahab teada selle maailma ilusaima (Top Gear`i hinnang) tee kohta, saab siit ise lugeda:
 https://en.wikipedia.org/wiki/Transfăgărășan


Balea järve ääres oli Ain dilemma ees: kumb Porche punane või sinine? Lõpuks arvas, et     t-särgiga ühte värvi sinise võtaks ikka kohe ära. Paraku olid omanikud kadunud.. ja nii polnud kelle käest hinda küsida. Seekord Ainil ei vedanud.😜😜  Autodel olid Tsehhi numbrimärgid. Mõnusad sellel teel sõita oleks nad  küll, sest liikumiskiirus sellel teel on keskmiselt vaid 40km/h ........ 🤣

 

Ööbimine oli meil seekord väga erilises kohas, nimelt peale mägitee läbimist (95 km ja 2,5 h), jõudsime Corbeni ja seal asub tornmaja, mida  II maailmasõjas kasutati SS staabina aga praegu pakuvad õde ja vend seal turistidele öömaja. Koha nimi on Pensiunea Turnul Maresalului. Kõrval on endine haigla ja krematooriumihoone, milles praegu toimuvad lastelaagrid.
Igatahes oli see ööbimine eriline kogemus, sest selles hoones oli meeletult treppe ning üleval oli vaatlustorn 360 kraadise vaatega. Sisustus vastas odavale hinnale (ükski telekas ei töötanud ja niiskus, niiskus). Külalislahke omanik jutustas meile ära  kogu oma  eluloo: ta on kohaliku preestri poeg ning isa tegevat tal ajaviiteks kohalikku alkohoolset viinamarjadest tehtud jooki, mida ka meile pakkus. No see polnud sugugi armulauavein, nagu me mõtlesime, pigem võiks seda võrrelda meie hansaga.😁 Igatahes andis lahke mees meile veel kaks pudelit kaasa ka. Seda sai siis reisi jooksul õhtuti 😎vähehaaval manustatud ning reisi lõpuks oli kõik otsas ka.
Õhtul otsisime söögikohta ning peale ekslemist ning peremehe soovitatud söögikoha ära põlgamist (suitsuhais ja vilets teenindus), jõudsime teise kohalikku kohta, kus käis tantsupidu. Toidud olid odavad ja õlu ka. Ja kohalikku tantsukultuuri oli huvitav jälgida. Tantsud sarnanesid väga kreeklaste sirtakile ja meie perekonnavalsile.
Peremees oli nii lahke, et tõi meile hommikul kohvi (no kohvi ei ole rumeenlaste tugevam külg) ning kui me tahtsime talle jätta tänutäheks natuke eurosid, pannes need kohvitassi alla, sõitis mees meile järele ja tõi "unustatud" raha ära, keeldudes kategooriliselt igasuguse tipi võtmisest. Vot selline mees. Joogi (2 pudelit) eest ka raha ei tahtnud....👍👌

 Hommikul asusime Bukaresti poole teele, sõitsime mööda kiirteid ning 172  km  läbimiseks kulus vaid 2 tundi.
Bukarestis oli meil kolmetoaline Apartment Above the Theatre. Uhke nimi, aga korter oli kitsuke.


See asus kesklinnas ning lift oli selles majas ikka vähemalt 100 aastat vana. Nii aeglase ja kitsa liftiga pole mina ennem sõitnud. Tekke kõigile selles korteris polnud ning minu nurisemise peale üks tekk siiski toodi lisaks. Laura oli nõus ilma tekita magama(ainult linaga) väites, et Hispaanias ongi nii. Korter ise oli pisike köök veel pisem ja aknad avanesid tagahoovi..... aga telekas oli suur ning voodid päris mugavad. 
Nüüd oli meie kõige pisemal reisisellil Lindal jaks otsas ning ta vajus sügavasse unne, millest ei raatsinud teda äratada. Mina pakkusin end vabatahtlikult lapsehoidjaks (mul ka oli tülpimus peal) ja teised sukeldusid Bukaresti öhe. Et oli nädalalõpp käis pidu ja trall otse tänavail. Enne keskööd tuldi siiski tagasi......Öösel kostis kogu tänava pillerkaar Marge ja Aivari ning Eve ja Ivari tuppa, mina aga ei kuulnud midagi ja olin hommikuks kenasti välja puhanud.
Kuigi tahtsin näha Euroopa suurimat parlamendihoonet, milles on üle 1400 ruumi ja meeletutes kogustes marmorit, kulda, karda- ei näinud ma seda, sest kõigil oli korraga väga kiire Musta mere äärde puhkama ja nii asusimegi teele Bulgaaria poole, kus Nessebari linna lähedal ootas meid perehotell Royal. Sinna jõudmiseks pidime läbima 322 km ning ajaliselt kulus selleks 5 tundi. Piltidel näete kohale jõudnud turiste ning hotelli ümbrust...........rand oli 2 min kaugusel, aga nii ülerahvastatud....



 Kohale jõudes ilmnes jälle keeleprobleem, aga peremees tõi kohale perepoja, kel inglise keel väga hästi suus ja nii õnnestuski meil saada oma toad kätte. Toad olid mugavad, rõdudega ja "merevaatega" (üle majade katuste nägi merd natuke😎)Randa oli vaid kahe minuti tee ja sinna me ka tormasime... Rand oli väga väga ülerahvastatud. Nööpnõelal ka polnud kuhu kukkuda. Vesi oli soe, vähemalt meie jaoks. Kahjuks oli päike juba horisondi taha vajumas ja nii lonkisime peale ujumist hotelli tagasi. 
Noorem rahvas ja Ivar suundusid peale riiete vahetamist promenaadile, kus neil tekkis uus bulgaarlasest sõber ja nad veetsid mõnusasti aega. Meie aga mõnulesime  jahedas toas ja magasime end korralikult hommikuks välja.
 Hommikusöök oli.... no nagu ikka, ei midagi erilist. Kohv vilets ja muu värk ka üksluine. 

Hommikul oli plaan minna Nessebari ja seda me ka tegime .. Linnake oli kenasti korda tehtud, aga liialt rahvarohke... Ostsime hulgaliselt erinevaid roosiõlil baseeruvaid tootei: seepe, ihupiimasid, kreeme vannivahte jne Bulgaaria oli juba vanal ajal roosiõli tootmise koht. Laura otsis muidugi ikka postkontorit, et lõpuks ometi, mõni kaart  kodumaale saata ja meie istusime natuke tänavakohvikus, et melu jälgida ja janu kustutada... Muidugi oli kindlasti vaja teha pilti kohaliku  taksofoniga😎😍


Peale külaskäiku Nessebari  läksime oma 3 öö peatumispaika aparthotelli Gardenia Beach Palace, mis oli vaid 20 km kaugusel ning 28 min olime kohal. Broneeritud oli kolme magamistoaga  korter. See oli tõeliselt kauni koha peal: maakitsusel, millel ühel pool soolane Pomorie järv  ja Must meri teisel pool...
Huviline võib hotelliga tutvuda selle lingi kaudu:  https://www.facebook.com/Gardenia-Beach-Palace-Aparthotel-923680571063120/  
Esimesel õhtul läksime einetama kohalikku tänavatoidukohta (restoraniks ei suuda mina seda nimetada) Tshaika. Kohas mängis elav muusika: laulis mustanahaline laulja. Kaks tursket meeskokka tegid avatud köögis süüa. Kõik oli kena sinnamaani, mil ma nägin kuidas nad süüa tegid, asi oli hügieenist ikka väga kaugel. Söögiisu kadus ja jõin vaid õlut. Meiega samal ajal oli meie hotellis ja ka Tshaikas  rahvatantsugrupp Pärnust. Nemad olid siia  mingile võistlusele tulnud ja pidid järgmisel päeval juba lahkuma. Seepärast korraldasid nad vägeva "Oige ja vasemba" ning "Reilenderi" tantsimise, mida teised kohalviibijad ammulisui vahtisid ning meie suur aplaus pani teisi toidukoha külalisi veelgi rohkem imestama.😂😂
Järgmisel õhtul puhkasime neist eelmise õhtu sündmustest ja kolmandal õhtul käisime Nessebaris söömas. Sõime ühes mereäärses restoranis pitsat. Üks asi sai tänu Aivarile selgeks, et esimesse ettejuhtuvasse restorani ei tasu kohe siseneda, vaid tuleb uksel küsida õlle hinda.. selle järgi võib otsustada koha hinnataseme üle ja muidugi tuleb kaubelda sisseviskajatega: nii saab päris soodsa protsendi "allahindlust" 😆😎
Peale kolme päeva privaatses rannas oli aeg edasi liikuda.... teise randa, mis enam nii privaatne polnud.. Püüdsime küll pikendada oma viibimist Gardenia hotellis, aga pakuti halvemaid tingimusi rohkema raha eest, seega otsustasime uue ööbimiskoha kasuks Pomories. Olime juba varasemalt natuke muutnud algset kava ja  pikendanud ühe päeva võrra oma viibimist Musta mere ääres. Tagantjärele targana võib öelda, et oleks pidanud veetma seal vähemalt viis ööd, kui mitte rohkem, sest nii mõnus oli ja kuidagi ei tahtnud lahkuda...  😎😎😎




Uues kohas, Pomorie linnas, olime paigutatud 2 korterisse: meie pere kahetoalisse tänavale avaneva rõduga alumisel korrusel ning ülejäänud seltskond viimasele korrusele 2 toalisse katuseterrassiga korterisse, kust avanes uhke vaade merele. 


Koha nimi oli: Elite  Oasis Apartments ja kohaga saab tutvuda tutvuda saab siin ning pildil on ka meie katuseterrass..

https://www.facebook.com/elitoazis/?hc_ref=ARRzBnPNkIDx9L8la37kRK2w1DRQ7ZZnmbJ-R5OpMpgqR34YNOvBWSh1ncPnqErdG7k&fref=nf&__xts__[0]=68.ARDQgIocprEj2qLNGpVoMxpCuI04lwM0ADI1pQ-WDPeegANAg3oT4Rm68gfKaRfbUq7xfaM9ye2WKKGha1b19Ucpo7MwhBMRll-sAeqO54B5xmtcfxIFgMAgTUY4KpJ-ZBKz3GcLfrtL1zKE0hp3oKGOX8KYXpc0jmUGijwOoOIs-OCWGAv1rA&__tn__=kC-R
Korteri kõrval oli restoran, kus üks kelner suhtus Laurasse soojemalt kui tohiks ja viisakas oleks 😍😎, aga toit oli maitsev ja teenindus tasemel. Õhtul hilja sai tehtud ka pilt  meie rõdult, kust oli mõnus tänaval toimuvat melu jälgida ...

Rand oli seal erakordselt rahvarohke ning igasugust rahvast oli seal. Näiteks venelanna, kes oli toonud randa Pomorie soolajärvest pangitäie"ravimuda" ning määris end sellega kokku. Ülejäägi andis ta Evele, Aivarile ja Margele ning siis kõndisid rannas juba ühe "neegri" asemel neli mudaööbikut... No ma ka ei tea, kuivõrd see haisev plöga ühekordselt midagi ka  ravis 😂😎







Käisime veel ühte kena Bulgaaria linnakest vaatamas, mille nimi Sozopol. See oli veel turistidest lörtsimata (turiste vähe) aga mõnusate pererestoranide ja müügipunktidega. Kõige imelikum komme, mida Bulgaarias märkasin oli, et surnute mälestamiskuulutused olid kleebitud teadete tahvlile või puu külge, käidavasse kohta... Väga imelik. 
Ühes mereteemaliste riiete poes(ostsime Ainiga endale madrusesärgid) kohtusime mehega, kelle tüdruksõber oli pärit Võrumaalt. Ta oli selle poe omanik ning kuuldes, et me Võrumaalt tegi lausa küsimata allahindlust. Küll see maailm on ikka väike! Juttu jätkus Suurest Munamäest Ööbikuoruni 😎😎 Saime temalt juhatust Bulgaaria vaatamisväärsuste kohta. Ta soovitas Sofiasse mitte minna ja Plovdivis ikka ära käia. Käisime Aini ja Lauraga söömas kalarestoranis Zoritsa otse Musta mere kaldal. Kajakad olid väga ülbed ning tulid toitu norima, meil soovitati neile mitte midagi anda, sest muidu ei saa me ise rahus süüa. Sozopoli sõiduks kulus Pomoriest 1 tund ja tee pikkus oli 50 km, 400 km kaugusele jäi Türgi linn Istanbul, kuhu Ain ja Ivar millegipärast väga minna kibelesid😉😉, aga sinna nad seekord siiski ei sattunud...



Lõpuks oli meil 4 ööd Musta mere ääres veedetud ja aeg kodu poole liikuma hakata. Sõitsime Plovdivisse Tee pikkus 267 km ja sõiduks  kulus 2,5 tundi.   
Plovdiv oli hooletusse jäetud. Mida oli kurb näha. Sest maailma vanimate linnade hulka kuuluv(20 maailma vanima linna seas) oleks ikka võinud särada nagu pärl. Ehitatud on see küngastele nagu Roomagi ja vanalinn on tõesti vana ja sinna jõudmiseks peab olema treenitud, sest mägi on ikka väga järsk. Käisime vaatamas rooma aegset amfiteatrit..... Sinna olid püstitatud lava, mis rikkus selle muistise minu arvates täiesti ära. Muidugi on ju tore, kui nii vana ehitis on endiselt kontserti või teatrina kasutuses, aga ikkagi.



 Ja nii me jalutasime mööda neid sajandite vanuseid munakivi tänavaid ning minul oli küll kurb meel. 

Oli ka midagi rõõmustavat ses linnas. Leidsime toreda söögikoha Pitsa Originalle, kus hinnad olid väga soodsad, pitsa väga maitse ja teenindajad sõbralikud. Nii ei jäänudki Plovdivist ainult väga kurba tunnet... loodan, et nad hindavad oma ajalugu ja rikkamaks saades vuntsivad selle linna üles. 

Ööbima sõitsime Sofia äärelinnahotelli nimega Hotel City INN Sofia. ja  Plovdivist sinna jõudmiseks kulus aega 1,5 tundi  ja kilomeetreid oli sinna 144. Hotell oli päris mugav, auto pandi tasuta valvega parklasse ning nooremad suundusid linna avastama. Meie Ainiga ja Lindaga jäime "koju" ja meil oli väga tore olla.

Hommikul ärkasime vara (kell 6.00) ja lahkusime hotellist, sest ees ootas Serbia ja õhtuks pidime jõudma kella 22 Budapesti......Aega kaotasime 1 tunni, sest tagasi sõites tuleb tund puudu erinevate ajavööndite tõttu. Sofiast Budapesti pole palju sõita: ainult 769 km ja 8 tundi. Aga te peate lisama piiripunktis veedetud aja, mida meil kulus kokku 4 tundi, seega kokku 12 tundi bussis. Piirijärjekord oli näiteks Laurale esmakordne näha ja nagu tavaks suhtusid Ungari piirivalvurid eestlastesse taas väga sõbralikult ning rõõmsalt. Serblased oli väga viisakad. Serbias me peatusime ainult korraks, et IKEA restoranis süüa.

 Nalja sai ka: Laurale teenindaja liha ei andnud, kuigi Laura küsis mitu korda. Meie küll saime oma liha kätte aga Laura pidi leppima taimetoiduga.😂😂😂 See pood oli hiiglaslik nagu praegu Riias vast, igatahes eksisin ma sinna ära. Nibin nabin jõudsime natuke peale 22 korterisse Budapestis. Majutuskoha nimi oli: Váci Fashion Street Apartment

 See asus jalakäijate tänaval, seega tuli parkimise eest maaaluses garaazis maksta hingehinda 30 EUR-i. Korter ise oli imepisike ja ühel toal polnud üldse akent. Ainuke pluss oli, et see asus kesklinnas ja teenindaja oli abivalmis ja sõbralik.. Võrreldes meie eelmise aasta peatus kohaga Alektor Apartment (ka kesklinnas) oli see ikka väga niru.

Kohale jõudnuna läksime kohe Budapesti ööeluga tutvuma. Meie Lauraga lippasime Aldi poodi, mis oli päris kauge, et osta ungarlaste rahvusjooki ploomiviina palinkat ( maitselt jube....) Laura sõber oli just seda soovinud.Vahetult enne sulgemist saime oma joogi ära osta (Laura ostis veel ka ungari veine) ja nüüd läksime korterist läbi ning siis suundusime tänavale ja Doonau äärde.Et oli laupäeva õhtu oli kai ääres mitmeid peolaevu noortega, kes suundusid Doonaule. Laevalael käis pidu ja kõik olid rõõmsad. Me olime pikast sõidust väsinud ja kaua ei jõudnud jalutada,. Peagi suundusime korterisse magama. Hommikul oli ees pikk sõit Varssavisse mille pikkus oli 894 km ja 9 tundi bussis. Teel Varssavisse peatusime Tshehhis Brno linnas ning toimus suuremat sorti shopping. Kõik hinnad tundusid väga odavad, eriti riietel ja eriti brändi riided...😂😂😎😎 Hiljem selgus(kodus), et kõik polegi kuld, mis hiilgab 😜😜😜

Varssavis saime tõelise vapustuse osaliseks, sest broneeritud hotell Waw Hotel Airport Okęcie osutus täielikuks saastaks. Seinad kostsid läbi, voodid olid kitsad ja toad ka, restorani polnud ja auto parkimise eest küsiti esimest korda sellel reisil külastatuist majutusasutustest raha..., kuigi valvet polnud? Kuna double voodi oli kitsas siis küsisime Lindale lisavoodit, mida neil polnud.... ja teenindaja ei liigutanud kõrvugi meie probleemide pärast. Ei mingit vabandust, kuigi meie olime toa broneerinud 2 täiskasvanule ja lapsele. End loodussõbralikuks kuulutanud hotellis olid plastikkottidesse pakitud plastikjoogitopsid. Kliimaseade ei töötanud ja akent avada ei saanud, sest hotell oli lennujaamast just mitte väga kaugel....... Ühesõnaga, oli arusaada, et peame koju minema. Ja järgmisel päeval tegime veel ühe poetuuri Poolas ja siis koju 888 km ja 12 tundi.Koju jõudsime kell 01.00, peas juba uue reisi plaanid😎😊😎😊 2 starsosutus täielikuks saastaks.No enda arust oli lõpp loodussõbralik hotell, aga joogitopsideks olid plastikkotti pakitud plastiktopsid😎😎😎😎