Mulle meeldib jalutada kalmistuvaikuses ja mõelda nende inimeste elude peale, kelle nimesid saab lugeda epitaafidelt. Olid nad surres valmis ületama Styxsi? Ning mööduma Kerberosest ja jõudma Hadese riiki?Või tabas vikatimees neid ootamatult ja ebaõiglaselt? Ning nad jäid siia meie keskele ja ei oska nüüd teed leida paradiisi väravateni Püha Peetruse juurde?
Selles rahus ja vaikuses on hea mõlgutada omi mõtteid ja mõelda tähtsate asjade üle. Üldiselt ei tunne ma mingit hirmu ega võõristust viibides paigas kuhu kõik inimlapsed kord jõuavad.
Täna mõelgem sellele, et igaüks elaks talle antud lühikese viivu nii hästi, et saabunud kord Anubise poolt juhituna Osirise kohtu ette, ei oleks kaaluvihile asetatud süda(südametunnistus) raskem kui teisel kaaluvihil olev udusulg. Sest keegi ei tea, mis meid tegelikult ootab teispoolsuses.
Lisan siia lingi , mis räägib lähemalt hingedepäevast ja hingeajast... Loe siit.http://3b.team5.net.ee/hingedepaev.htm
Nii tavatsesin ma oma väikestele lastele rääkida surmast....
Kutse on tulnud-
ja ma olen valmis oma rännakuks...
Minnes võtab ta tule ja süütab taevasse tähe...
Ja neile alati meeldis mõte, et armas lahkunu on taevas tähena ja me võime teda õhtuti ja öösiti seal kõrgel näha ja tervitada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar