Tean ainult seda, et ma midagi ei tea. (Sokrates, Kreeka filosoof)

Ei ole juba mõni aeg siia oma muljeid kirjutanud, täna on siis lõpuks hetk enesele ning kirjutan mõned read.
Eelmisel nädalal käisin Rõuge kooli 7. klassi lastega ekskursioonil Tartus. Sattusin esimest korda liikluslinnakusse Uue Antslas ja Võrtsjärvele kalepurjekaga sõitma.
Nüüd kõigest lähemalt. Reis algas 2. juunil kell 7. Kell 8 olime liikluslinnakus. See on tore koht lastele ja lapsemeelsetele. Vanast kolhoosilaudast on tehtud linnatänav valgusfooride, ülekäigu radade, politseijaoskonna, autoremondiboksi, kindlustuse kontori, discoklubi, autokino ja kartseriga. Linnas võib liikuda jalgsi ja autoga. On väikeste laste autod ja suurte inimeste autod. Sõit autodega on kallis ja seda saab teha vähe aega. See on ainus miinus. Sõit ise aga  on ütlemata lõbus ning õpetab tänaval liiklema. Lastelt küsiti ka liiklusmärkide tähendusi. Huvitav ja põnev koht. Otsustasin kindlasti naasta laste ja lapselastega. Lisan siia lingi, kust saab vaadata videot liikluslinnakust (TV 3-lt) liikluslinnak.

Edasi viis tee Tartusse ja muidugi tahtsid kõik lapsed Lõunakeskusse. Tegin minagi mõned ostud lastele, lapselapsele ja endale. Peale ostlemist käisid lapsed 4D kinos. Neil oli seal nii lõbus, et paljud otsustasid osta lisaseansse.
Kostis kilkeid ja karjeid. Õpetajate osaks jäi laste kotte valvata.
Edasi läksime Eesti Rahva Muuseumi. Ekskursioon oli väheke igavavõitu, sest giid juhtus meile  selline, kel oli mõningane aktsent. Seetõttu oli lastel raske jälgida tema jutustust. Aga esemed, mida näha sai, olid seda väärt, et sinna sisse astuda. Lubati näiteks ronida parsile rehetoas ja istuda muistsete eestlaste puukõval sängil jne.
Siis suundusime Võrtsjärve äärde Eesti Maaülikooli Limnoloogia Keskusse. Kõigepealt suundusime kalepurjekaga sõitma. Pilt kalepurjekast Paula

 Ja link, kust näeb Võrtsjärve  kalepurjeka Paula sõsara Liisu valmimise lugu ja vette laskmist. Liisuga saab sõita Viljandi järvel
http://www.kaleselts.ee/videod/

Võrtsjärvel oli iseloomulikuks ja põliseks kalapüügiviisiks läbi aegade kale. Kale oli algselt laia suudmega(1,2 x 3,6 m) ja 3,6 m pikkune purjusteta võrkkott. Vaata kale joonist siit. Võrgu silmade suurus oli 5-4 cm. suudme alumiste nurkade külge kinnitati umbes 8 kg raskused kivid.

Võrkkotti veeti väikese nelinurkse purjega varustatud paadiga allatuult triivides. Üks veoköitest kinnitati paadi ahtri, teine vööri külge. Püüdjaid oli tavaliselt kaks. Kumbki neist hoidis käes võrgu külge kinnitatud peenikest tundenööri, mis signaliseeris kala võrku sattumisest. Siis tõsteti võrkkott kiiresti üles, kala tõsteti välja ja seejärel lasti uuesti tagasi. Paat triivis pärituult seni kuni jõuti kalda lähedale. Siis tõmmati võrkkott paati ja aerutati paat vastu tuult(sageli 6-8 km) üles ja seejärel hakati uuesti kaletama.

Kaletamine algsel viisil oli füüsiliselt väga raske töö. Selle hõlbustamiseks muudeti 1930-ndatel aastatel põhjalikult kalepüügi varustust. Kale varustati 3-4 m pikkuse pujusega ja 4-5 m pikkuste tiibadega - võrkkotist sai kalemõrd. Ülemise selise külge kinnitati korgist pullud ja alumise külge kivid või ketid. Kalemõrd varustati 1,2-1,3 m pikkuste ja 30 cm laiuste juhtlaudadega, mis kinnitati tiivaotste lähedale selliselt, et nad asetsesid vees liikudes poolviltu ja tõmbasid kaletiivad laiali. Need muudatused tõstsid kalepüügi efektiivsust tuntavalt.
Ühe viimase elusoleva paadimeistri Väino Leiaru juhendamisel 2005. aastal valminud kalepaat "Paula" on ainukene omasuguste seas ning pakub vanalaevandus- ja kalastushuvilistele sõite Võrtsjärvel.

Purjekas "Paula" ehk ühemastiline kalepaat on 12,6 meetrit pikk, masti kõrguseks 15 meetrit, tal on kaks kolmnurkset purje - masti küljes suur põhipuri ja selle ees väike kliiverpuri. Ta on madala süvisega ja randumisel ja madala vee puhul ülestõstetav svert ulatub vaid meetri ja kahekümne sentimeetri jagu veepinnast allapoole. Kale kahvelpurjed võimaldavad tal purjetada tuulega kuni 45 kraadise nurga alla risti.

Purjeka kapten oli muhe mees ja tegi natuke siivutuid nalju, mis lastele eritiei meeldinud. Tegelikult ei meeldinud mullegi. Ma ei ole nimelt kahemõtteliste naljade suurim austaja. Aga kapten laevas, jumal taevas ja tuli leppida. Sõit oli vahva aga randusime olude sunnil hoopis teises sadamas, sest meie lahkumise sadamasse oli vahepeal üks teine paat koha sisse võtnud. Seega tuli ette võtta umbes kilomeetrine rännak Limnoloogia Keskusse tagasi. Giid järvemuuseumis oli väga hea ja oskas huvitavalt ning kaasakiskuvalt rääkida kõigist kaladest, kes neil akvaariumides olid. Tüdrukuid eriti kalade jutud ei tõmmanud, aga poistel silm säras ja kõrv kuulas.Koju jõudsime õhtul kell 20. Sain palju targemaks ja olen tagantjärele õnnelik, et nõustusin kaasa minema. Ja muidugi olid lapsed nunnud ja head, ei ühtegi pahandust, kõik olid väga toredad ja armsad teekaaslased.