Laupäev, 19. veebruar 2011

Miks linnud hommikul laulavad? See on võidukas hüüe:" Me elasime veel ühe öö üle." Enid Bagnold, Briti kirjanik

Eile oli Aini sünnipäev. Ta sai sama vanaks nagu mina s. o. üks aasta vähem kui pool sajandit. Tähistasime sündmust  perega Värska spaad külastades. Koju jõudes avastasime, et vahepeal on külalised käinud ning Ainile kaks torti, 3 nelki, ananassi ning muud nänni toonud. Emalt uurisime välja, et salapärased külalised olid Aini ema ja õde koos Ivariga ning õelapsed abikaasadega. Kahju, et meid kodus polnud, ei saanud neid isegi tänada.
Igatahes oli tegu nende tortide ära söömisega. Mõned veel praegugi külmkapis.
Täna pidime minema Kallastesse Karakatitsate showle, aga lõime kartma külma. Asjata. Päeval on päike nii soe, et temperatuur tõuseb päris kõrgele ööga võrreldes. Lastel oli terve eelmine nädal külmapüha. Mina pidin ka reedel helistama tööle ja teatama, et mu auto mootor ütles ülesse. Praegu on see juba korda tehtud ning valmis võitlema esmaspäevase külma ilmaga. Õnneks ei olnud koolis vist liialt palju lapsi. Muidugi peab need koolitükid hiljem järele tegema, aga igatahes on, mida mäletada suure inimesena. Mina mäletan küll oma lapsepõlvest külmapühasid, nii tore oli kodus olla. Keskkooli lõpuaastal oli aga eriti vihane külm aastavahetusel, kui toimus abiturientide lõpuball. Keskkooli aulas oli sooja 6 kraadi, tüdrukud paljaste õlgadega õhtutualettides said kõvasti külmetada. Pidu oli vägev, mängis ansambel Polyphon( või Consiilium ei mäleta kuidas täpselt toda ansamblit tol ajal nimetati) ja Oleg Sõlg (R.I.P.) ise laulis.Peale pidu mindi Tamula järve äärde Koka Mati poole afterpartyle ning kui sealt hommikul Suleviga koju Veski tänavale tulema hakkasime, käisime kortermajades trepikodades varbaid ja käsi soojendamas. Siis ei olnud trepikojad õnneks lukus. Tänapäeval külmuksid varbad küll otsast vist. Koju jõudes, kell 6 hommikul, olid Sulevi jalad (kingad ja peened ballisokid) igatahes nii külmunud, et ta asus kohe pliiti kütma ja jätkas selle tegevusega vähemalt 2 tundi. Külma oli umbes -40 kraadi..........
Praegune külm on tolle külma kõrval poisike. Nii... olengi vana... targutan siin stiilis vanasti oli rohi rohelisem jne. Luban, et püüan edaspidi targutustest hoiduda.
Igatahes on sellise ilmaga maaküte väga tore asi. Tuba on soe ja meel rõõmus hõõgveini mekkides. Soovin õdusaid õhtuid ja sooja tuba kõige kallimatega kõigile minu blogi lugejatele.
Lisan ühe Polyphoni loo ka siia.

Esmaspäev, 7. veebruar 2011

Me ei saa kõik olla kangelased, sest keegi peab istuma tee ääres ja plaksutama, kui nad mööda lähevad. Will Rogers, USA humorist

Eile käisime Karli ja Ainiga Loosi rahvarallikrossil. Ain oli tahtmist täis  võita ning meie Karliga läksime talle plaksutama. Peale meie olid kaasa elama tulnud Ivar, Malle ja Urmas. Aitäh neile. Sõidud algasid hästi. Kolmes eelsõidus sai Ain teise koha ning kõik märgid näitasid, et lõppkoht tuleb ka vähemalt kolme hulgas. Aga võta näpust! Lõppsõidus pööras saatusejumalanna Ainile selja, talle sõideti otsa ja nii ta oma koha  kaotas. Väheke tegi meele rõõmsamaks superfinaal, kus Ainil õnnestus saavutada kolmas koht. Ise ta sellega eriti rahule ei jäänud, aga eks varsti saab end veel tõestada(19.02.2011 Missos). Meil raja ääres oli aga väga tore. Elasime innukalt kaasa ja mitte ainult Ainile, vaid ka Tanel Plaksole, Joosep Naruskile ja Mirko Kaunisele. Mirko oligi noortest parim. Rõõmu tegi ka koolivenna Sulev Kiilo võit. Väga lahe oli ralli eakaima osavõtja Mati Kuhi(68) emotsionaalne sõit. Pakuti ka kõhutäidet ning külmarohuks hõõgveinigi. Mulle väga meeldis. Peale rallit pidime minema väiksele dringile Urmase ja Mallega, aga Ain väsis( magas magusasti) ja nii jäi see ainult mõtteks. Eks järgmisel korral teeme teoks. Lisan siia üle-eelmise aasta Misso rahvakrossi video, kus Ainil tuli käia ka poodiumil. Ainil on see kollane Golf väheste kirjadega, kirju on Joosepi oma.

Reede, 4. veebruar 2011

Kunagi ei tule niisugust aega, kus kõik oleksid rahul. Mats Traat. (Tants aurukatla ümber)

Ja see M. Traadi ütlus on täiesti õige, vähemalt minu arvates.
Teisipäeval sõitsin hommikul Tallinnasse. Ma vihkan seda linna, mulle ei meeldi see inimmass ja kiirus, suured kaubanduskeskused ja tihe liiklus. Tegelikult meeldib mulle suvine vanalinn, aga ainult siis, kui seal turiste pole, varahommikuti on seal mõnus. Ebameeldivused algasid juba bussis. Bussijuht oli väga tõre ja käitus reisijavaenulikult. Käratas neile, kes tahtsid kliendikaarti kasutada: " Mina ei oska seda uut kaarti kasutada, aga eks ma siis uuurin ja teie oodake!" Mul tekkis kohe mõte, et milles need vaesed kliendid süüdi on, kui sina oma ametit ei oska. Igatahes loobus üks kartlik meespensionär kaardi soodustustest. Järgmises peatuses tuli peale kena keskealine naisterahvas. Bussijuhist onkel tahtis talle väljastada pensionäri piletit. Kui naine(kes nägi väga hea välja) teatas, et ta sooviks ikka täispiletit, käratas onkel "Ma arvasin, et olete pensionär" Ausalt ma oleks selle naise asemel talle kõrvakiilu virutand. Ise nägi onkel välja nagu kokku tõmbunud kuivetund õunapabul.
No vähemalt juhtimisstiil oli sel onklil enam vähem. Mõned täistuledega teiste juhtide pimestamised väljaarvatud.
Tallinnas viibimise põhjus oli koolitus pedas, ups nüüd ju Tallinna Ülikool teine. No, mis ülikool see ka on, kus pole ei arstiteaduskonda, õigusteaduskonda ega usuteaduskonda? Isehakanud teine. Minu jaoks jääb see kool ikka Pedagoogiliseks Instituudiks, punkt. No sel korral oli koolitus parem kui eelmisel sessioonil. Mõnikord oli isegi põnev. Õhtul kohtusin oma ülikooliaegse armsa sõbranna Tiinaga. Saime kokku Viru Keskuse raamatupoe kohvikus ning puhusime mõnusalt juttu reisidest,lastest ja vanematest. Tore oli Tiinaga taas koos ollla. Kahjuks oli aega vähe,sest Tiinat ootas poeg ja mind tütrepere Viimsis. Sõitsin bussiga Viimsisse ja minu tubli väimees Leino  katkestas oma töö ning transportis ämma otse kodu ukse ette. Aitäh talle!Õhtu tütre pool möödus tegusalt kahe lapselapsega tegeldes ja George(4 kuune prantsuse buldog) pahandusi kaedes. Nii ma siis istusin: 5 kuune Oliver ühel käel, mängides Carolyniga  ja vahel veel Georget sügades. Christel Tiina oli teinud väga maitsva seeneprae, ta on ikka minusse. Tubli tüdruk! Öö ei möödunud just kõige paremini, sest Oliveril algas kõrvapõletik ning magasin rahutult.
Hommikul sõitsin marsaga taas loengutele. Teel pidin veel Carolyni rahustama, kes ärgates leidis, et vanaema polegi ja nuttis lohutamatult.
Loengud olid OK ja peale Viru Keskuse raamatupoe ostusid suundusin bussijaama. Ees ootas 4 tundi sõitu. Õhtune bussijuht oli muhe ja lahke, aga tema sõidustiil ajas mulle mitmel korral surmahirmu peale. Nimelt kihutas ta jäite ja lumelörtsisel teel 90 km tunnikiirusega, rääkides samal ajal mobiiltelefoniga. Punane foorituli ei tähendanud mehikesele midagi ning suunda näitas alles siis kui oli ära pööranud. Ma ei räägigi täistuledega teiste pimestamisest, mida sageli juhtus. No igatahes jõudsin ma eluga koju ning Ain tuli mulle bussijaama vastu. Olin õnnelik, et taas turvaliselt end tunda sain. Aini juhtimisstiil on ikka üle kõige! Järgmisel päeval pidin tööle minema, niisiis alustasin õpilaste tööde parandamisega ja tundide ettevalmistamisega ning alles kell 2 öösel läksin magama.
Tore, et järgmine koolitus on alles järgmisel kuul. I hate Tallinn. Lisan siia sobiva video.