esmaspäev, 10. september 2018

On suur vahe, kas inimene on oma kodus või reisil — viimasel juhul teeb ta paljugi, mida hea kasvatus kodus kunagi ei lubaks. Reisija eesõigus, lausa kohustus on olla uudishimulik ja oma nina igale poole toppida, sest miks muidu ta üldse kodust välja läheb. Karl Ristikivi, 1912-1977 oli eesti kirjanik.(“Rooma päevik”, 1976) .



Juba mitmendat korda olen suviti teel ning alati on minu suvine reis automatk: nagu Ameerikas tavaks on öelda, olen road tripil. 

Selle suve reisi planeerimist alustasin kohe peale Egiptuse puhkust, märtsis. Sihtkohad olid eelmisel road tripil reisikaaslastega juba kokku lepitud ja läbi arutatud, seega jäi üle vaid teadmisi koguda ning planeerida ja broneerida. 

Plaanisime külastada Balkani poolsaare riike: Rumeeniat ja Bulgaariat ning ühendada vaatamisväärsused rannapuhkusega Musta mere kaldal.

Meie tavapärase karastunud neljaliikmelise seltskonnga, kuhu kuuluvad Eve, Ivar, Ain ja mina ise, ühinesid sel aastal veel neli vahvat reisiselli: meie tütar Laura, juba tuttavad eelmisest postitusest Egiptuse reisikaaslased õepoeg Aivar, tema kena ja super rahulik kaasa Marge ning muidugi nende tütar, minu kõige armsam reisikaaslane ja sõbrake, Linda.
 


Kogu see 8. liikmeline seltskond mahutas end pühapäeval 1. juulil kell 15.30 Aivari VW Carawellesse ning asusime teele. Ees ootas 6000km sõitu ning rohkelt uusi avastusi.


Meie reisibuss Transfaragasanil

Algul oli bussis ruumi küllalt, aga juba esimeses nn kanni sirutamise peatuses piirilinnas Apes oli istmete all ikka tunduvalt vähem ruumi, teadagi miks.😜


 
Esimene öö oli planeeritud mööda saata  Poolas kohas nimega Stary Folwark. Tee pikkus 620 km ja ajaliselt 7,5h. 

Jõudsime kohale kell 23.50 Poola aja järgi (+1h), mis oli kasulik, sest võitsime nii sõitmiseks ühe tunni juurde. Pisike hotellike nimega Holiday, oli  turvaline, sest buss pargiti valvega parklasse luku taha ning seda kõike tasuta...
Öine administraator oli umbkeelne: inglise, saksa, norra, prantsuse, ega hispaania keelt ei mõiganud, sai väheke aru vaid vene keelest. Õnneks olin välja printinud poolakeelse broneeringu  kinnituskirja ning saime ikka oma toad. 👍Kuigi üks tuba oli küll natuke uhkem kui olime broneerinud. Aga raha rohkem ei võetud.👌 Toad olid õdusad ning voodid mugavad. Puhkasime pikast sõidust hästi välja. ✌
Hommikusöök söödud ja esimesed pildid tehtud asusime taas teele. 
Sõita tuli sel päeval vaid 430 km (aeg 6 h), sest tahtsin uutele reisisellidele näidata imelist
Lublini vanalinna, kus ma ise olin üleeelmisel reisil ringi kolanud ja mis mulle väga meeldis. Kahjuks jäi see kolamine väga proosalisel põhjusel ära, sest sel päeval sadas kõvasti ning seetõttu külastasime Lublinis vaid suurt kaubanduskeskust ja ostsime igasugust vajalikku ja mitte vajalikku nänni.
Järgmine peatus oli broneeritud Lublini lähedale kohta nimega  Kraśnik. Selle ööbimiskoha nimi oli Restauracja Zielony Dworek  ning see koht enam nii tore polnud kui eelmine: vooditel puudusid päitsid ja üldse oli kuidagi so so... 
Laura läks, peale  õhtustamist hotelli restoranis, jalutama, aga oli ikka väga kiiresti tagasi ning väitis, et tänaval tulistati.. No arvan siiski, et küllap lasti ikka ilutulestikku seal.😁😂😜
Peale hommikusööki avastasime, et  hotelli ümbrus oli väga kena ning tegime mõned ilupildid ka:




Pikalt nautida polnud aega, meid ootas kõigepealt Slovakkia ja siis Ungari ning ööbima pidime juba Rumeenia kuulsas ülikoolilinnas Cluj Napoca, kokku 700 km ja 11 tundi sõitu..

Slovakkias me ei peatunud, kui välja arvata toidupood, kus käisime hindasid vaatamas. Kõik oli endiselt odav nagu eelmine aastagi.... 👌

Meie seiklused päevalilledega😊


Slovakkias ja Ungaris tuli osta vinjetid, mis maksid a`

 10 eurot ehk kokku 20 eurot. Rumeeniasse sisenedes saab maksta teemaksu läbi interneti, aga ei soovita seda teha, sest kui lahkute sellest riigist tuleb hoolimata e- mailile saabunud kinnitusest ikkagi maksta. Kokku läksid teemaksud  Rumeenias 10 euri. 
Sõitsime peamiselt Tom Tomi -i juhendusel ning see aparaat tegi meile ikka korraliku ekskursiooni: kõigepealt nägime Ungari kuulsa Tokaj veinipiirkonna ära,see on väga kena koht. Siis sisenesime Rumeeniasse läbi nn mustlaste piirkonna Satu Mare kaudu ning läbisime Cluj Napocasse jõudmiseks pikki  mägiteid.
Satu Maresse sõites nägime ehedat külaelu ning hobused autoteedel olid täiesti tavalised.
Sõites mööda loode Rumeenia lamedat ja tühja asustamata maad tuli ettekujutusse ääretu stepp, kas Venemaal või kuskil Ameerikas. Selline lõppematu sirge tee lõpmatusse. Ei ühtegi maja ega hingelistki......
Õnneks polnud seda kauaks ning kohe läks maastik väga mägiseks ning pimedas oli neid kitsaid käänulisi mägiteid ikka väga muhe läbida. Tundus, et me ei jõuagi oma järgmisse ööbimiskohta, mille nimi oli ju täiesti eestipärane Ilmar House, vaid kohe ilmub hotell nimega California ning sinna me kinni jäämegi.....👀 Õnneks pääsesime, kuid mägiteedel öösel sõita oli ikka väga ekstreemne.... 😱😱Aivar sai aga vana rahuna roolimisega ülihästi hakkama
Natuke enne 24.00 öösel olime kohal, omanik oli jätnud meile võtmed villa ukse ette. See oli ikka väga hubane kahekordne villa, mille varustus oli tasemel ning kus me viibisime 2 ööd. 
Cluj Napoca lähedal on Turda soolakaevandus, mille külastamine oli meil programmis ja kuhu me ka järgmisel päeval ka suundusime..



Ilupildid tehtud ja piletid ostetud suundusime kaevandusse. See oli täiesti erinev  Krakovi lähedal asuvast  Wieliczka soolakaevandusest. Kaevanduses oli suur 20 m kõrgune 8 gondliga vaateratas, millega sai sõita. Maaalusel järvel aga paadid, millega sai ka sõita. Vähem tutvustati kaevurite elu ja peasaal oli niiiii sügav(120m) või kõrge, et polnud sõnu. Giidi ei nõutud( erinevalt Poola kaevandusest) ning ise sai kulgeda ühe atraktsiooni juurest teise. Igal juhul soovitan võimaluse korral mõlemad kaevandused oma silmaga üle kaeda, sest seda on need igatahes väärt. 

Sellelt lingilt võib täpsemalt lugeda Turda kaevanduse kohta: https://www.reisiguru.ee/lugu/500

Keeleoskusega oli Rumeenias halvasti. Ega nad suurt keeli ei oska. Meie seltskonnas oli inimesi kes oskasid inglise, vene, hispaania ja saksa keelt päris heal suhtlustasandil, natuke räägiti ka prantsust, ometi oli meil raskusi kohalikega suhtlemisel. Toidupoes seletas kassiir midagi  rumeenia keeles, millest meie midagi aru ei saanud, ladusime nagu teisedki oma kauba letile. Alles pärast saime teada, et ta tahtis puhkepausile minna... Õnneks teenindas ta võõramaalased ikka ära. Järjekorrad oli seal poes aga hiigla pikad...
Õhtul grillisime oma villas ning mängisime kaarte. Suure arbuusi ( imeodav) sõime ka ära.



Cluj Napocas tuli Margel külastada  hambaravi kabinetti. Teenindus oli kiire, korralik ja meeldiv.

2 ööd meeldivas Ilmar Houses veedetud, asusime taas teele, et külastada kuulsa Rumeenia vürsti Vlad Teibasseajaja Tepes`i, Bram Strokeri loodud Dracula prototüübi, sünnilinna Sighisoarat. Dracula filmi filmimise kohta Brani külastasime järgneval päeval. Sighisoarasse oli 161 km  ning sõit kestis 3 tundi.
Sighisoara on vana  kaubalinn Transilvaanias. Linna sai imetleda vaateplatvormilt ning tänavatel jalutades tuli keskaegse kaupmehe elu silme ette küll. 








Sighisoara vaadatud, sõitsimegi kohe Bran`i, kus on maailmakuulsa vampiirifilmi Dracula filmimise koht. Kilomeetreid sinna oli 123 ning aega kulus 2,5 tundi. 
Majutuse olime broneerinud armsa rumeenia vanaema juure Pensiunea Ilariasse. Kuna pansionaadi omanikust vanaproua oskas peale rumeenia keele vaid prantsuse keelt, siis oli Laural võimalik nüüd oma prantsuse  keelt praktiseerida. Tänu sellele sai ta vanaemalt ikka mitu kaisutust ning musitust :😁😘😍
Vanaemal, nagu vanaemadel ikka olid kukk ja kanad. Hommikul saime selle kuke kiremise saatel ärgata, aga kukk oli õnneks häälest ära ja ainult kriuksus😂 kuidagi, seega meid see väga ei seganud. Õhtustasime mõnusalt õue peal. Proual oli palju roose ning nende seas ka üks suur prügikast, mille paigutuse mõte rooside sekka jäi minu poolt tabamata.😜😜
 Voodid olid pehmed ja uni hea.




















Järgmisel hommikul oli plaanis külastada siis seda kuulsat lossi, kus Dracula filmiti. See oli tõeline turistilõks, pidi ootama, et sinna pääseda. Huvitav oli näha selles lossis tõeliselt elanud valitsejatele kuulunud esemeid, riideid ning ajastule (16. -17. sajand) vastavat sisustust. Õuduste tuppa, mis maksis 20 leud, me ei pidanud vajalikuks minna... isegi Laura ei soovinud. Seal olid kõik atraktsioonid seotud vampiiride ja Draculaga.
Kokkuvõtteks võin praegu öelda, et oleks võinud selle rahvarohke paiga külastamata jätta ja poleks millestki olulisest ilma jäänud ka.

Seest nägi loss välja selline.......








Ning muidugi leidsime Branis ka taksofonid, millega kohe ka pilti tegime, kohalik mutike imestunult meie ebatavalist vaimustust jälgimas.


Ja oligi aeg asuda sõitma mööda kuulsat Rumeenia mägiteed Transfaragasani, mootorratturite poolt palavalt armastatud mägiteed. Branist mägitee algusse oli 100 km ja 1,5 tundi sõitu. 
Mägitee on avatud vaid juulist oktoobri alguseni ning see on ehitatud Rumeenia diktaator Nicolae Ceaușescu, kes lasi end kutsuda Karpaatide Geenius ja Mõtete Doonau ning kelle tiitel oli Conducător ('juht'), käsul. Tema juhitud rahvas lasi ta ja tema abikaasa Elena lõpuks hukata, sest ta oli rakendanud äärmist kokkuhoiupoliitikat ning hävitanud palju, väga vastuoluline isik. https://et.wikipedia.org/wiki/Nicolae_Ceau%C8%99escu 
Selle tee lasi diktaator ehitada peale Tsehhoslovakkia ülestõusu1968.a., sest kartis, et samasugune saatus (NSVL vägede sissetung) ootab ka Rumeeniat.Tee ehitamisel sai surma palju sõdureid: ametlikult 40, mitteametlikult oli neid sadu. Aga või diktaatoril midagi inimestest on... 

Igatahes sõitsime me nüüd mööda seda imelist ja hunnitud vaateid pakkuvat maanteed ja olime imestusest tummad.. Kohtasime oma teel karjuseid roosa lambakarjaga
 ja lõpuks ka veel emakaru kahe pojaga, kellest Margel õnnestus hulljulgelt pilt teha (bussi aknast muidugi)...
Ja muidugi käisime maalilise mägijärve Balea kaldal, kus restorani väliterrassil oli võimalik keha kinnitada, keset seda hunnitut ilu. Legendi Balea järve kohta ning Euroopa ühe huvitavama mägitee kohta saab lugeda siin.
http://touristinromania.net/what-to-visit-romania/balea-lake-romania-landscape-van-damme/





Reisisellid
Transfargasanil poseerimas.




































Nii kõrgel -2000 m merepinnast polegi ma varem einestanud..😎

8 inimese arve kokku  oli ainult 78 eurot: söök ja jook. 👌


Kes rohkem tahab teada selle maailma ilusaima (Top Gear`i hinnang) tee kohta, saab siit ise lugeda:
 https://en.wikipedia.org/wiki/Transfăgărășan


Balea järve ääres oli Ain dilemma ees: kumb Porche punane või sinine? Lõpuks arvas, et     t-särgiga ühte värvi sinise võtaks ikka kohe ära. Paraku olid omanikud kadunud.. ja nii polnud kelle käest hinda küsida. Seekord Ainil ei vedanud.😜😜  Autodel olid Tsehhi numbrimärgid. Mõnusad sellel teel sõita oleks nad  küll, sest liikumiskiirus sellel teel on keskmiselt vaid 40km/h ........ 🤣

 

Ööbimine oli meil seekord väga erilises kohas, nimelt peale mägitee läbimist (95 km ja 2,5 h), jõudsime Corbeni ja seal asub tornmaja, mida  II maailmasõjas kasutati SS staabina aga praegu pakuvad õde ja vend seal turistidele öömaja. Koha nimi on Pensiunea Turnul Maresalului. Kõrval on endine haigla ja krematooriumihoone, milles praegu toimuvad lastelaagrid.
Igatahes oli see ööbimine eriline kogemus, sest selles hoones oli meeletult treppe ning üleval oli vaatlustorn 360 kraadise vaatega. Sisustus vastas odavale hinnale (ükski telekas ei töötanud ja niiskus, niiskus). Külalislahke omanik jutustas meile ära  kogu oma  eluloo: ta on kohaliku preestri poeg ning isa tegevat tal ajaviiteks kohalikku alkohoolset viinamarjadest tehtud jooki, mida ka meile pakkus. No see polnud sugugi armulauavein, nagu me mõtlesime, pigem võiks seda võrrelda meie hansaga.😁 Igatahes andis lahke mees meile veel kaks pudelit kaasa ka. Seda sai siis reisi jooksul õhtuti 😎vähehaaval manustatud ning reisi lõpuks oli kõik otsas ka.
Õhtul otsisime söögikohta ning peale ekslemist ning peremehe soovitatud söögikoha ära põlgamist (suitsuhais ja vilets teenindus), jõudsime teise kohalikku kohta, kus käis tantsupidu. Toidud olid odavad ja õlu ka. Ja kohalikku tantsukultuuri oli huvitav jälgida. Tantsud sarnanesid väga kreeklaste sirtakile ja meie perekonnavalsile.
Peremees oli nii lahke, et tõi meile hommikul kohvi (no kohvi ei ole rumeenlaste tugevam külg) ning kui me tahtsime talle jätta tänutäheks natuke eurosid, pannes need kohvitassi alla, sõitis mees meile järele ja tõi "unustatud" raha ära, keeldudes kategooriliselt igasuguse tipi võtmisest. Vot selline mees. Joogi (2 pudelit) eest ka raha ei tahtnud....👍👌

 Hommikul asusime Bukaresti poole teele, sõitsime mööda kiirteid ning 172  km  läbimiseks kulus vaid 2 tundi.
Bukarestis oli meil kolmetoaline Apartment Above the Theatre. Uhke nimi, aga korter oli kitsuke.


See asus kesklinnas ning lift oli selles majas ikka vähemalt 100 aastat vana. Nii aeglase ja kitsa liftiga pole mina ennem sõitnud. Tekke kõigile selles korteris polnud ning minu nurisemise peale üks tekk siiski toodi lisaks. Laura oli nõus ilma tekita magama(ainult linaga) väites, et Hispaanias ongi nii. Korter ise oli pisike köök veel pisem ja aknad avanesid tagahoovi..... aga telekas oli suur ning voodid päris mugavad. 
Nüüd oli meie kõige pisemal reisisellil Lindal jaks otsas ning ta vajus sügavasse unne, millest ei raatsinud teda äratada. Mina pakkusin end vabatahtlikult lapsehoidjaks (mul ka oli tülpimus peal) ja teised sukeldusid Bukaresti öhe. Et oli nädalalõpp käis pidu ja trall otse tänavail. Enne keskööd tuldi siiski tagasi......Öösel kostis kogu tänava pillerkaar Marge ja Aivari ning Eve ja Ivari tuppa, mina aga ei kuulnud midagi ja olin hommikuks kenasti välja puhanud.
Kuigi tahtsin näha Euroopa suurimat parlamendihoonet, milles on üle 1400 ruumi ja meeletutes kogustes marmorit, kulda, karda- ei näinud ma seda, sest kõigil oli korraga väga kiire Musta mere äärde puhkama ja nii asusimegi teele Bulgaaria poole, kus Nessebari linna lähedal ootas meid perehotell Royal. Sinna jõudmiseks pidime läbima 322 km ning ajaliselt kulus selleks 5 tundi. Piltidel näete kohale jõudnud turiste ning hotelli ümbrust...........rand oli 2 min kaugusel, aga nii ülerahvastatud....



 Kohale jõudes ilmnes jälle keeleprobleem, aga peremees tõi kohale perepoja, kel inglise keel väga hästi suus ja nii õnnestuski meil saada oma toad kätte. Toad olid mugavad, rõdudega ja "merevaatega" (üle majade katuste nägi merd natuke😎)Randa oli vaid kahe minuti tee ja sinna me ka tormasime... Rand oli väga väga ülerahvastatud. Nööpnõelal ka polnud kuhu kukkuda. Vesi oli soe, vähemalt meie jaoks. Kahjuks oli päike juba horisondi taha vajumas ja nii lonkisime peale ujumist hotelli tagasi. 
Noorem rahvas ja Ivar suundusid peale riiete vahetamist promenaadile, kus neil tekkis uus bulgaarlasest sõber ja nad veetsid mõnusasti aega. Meie aga mõnulesime  jahedas toas ja magasime end korralikult hommikuks välja.
 Hommikusöök oli.... no nagu ikka, ei midagi erilist. Kohv vilets ja muu värk ka üksluine. 

Hommikul oli plaan minna Nessebari ja seda me ka tegime .. Linnake oli kenasti korda tehtud, aga liialt rahvarohke... Ostsime hulgaliselt erinevaid roosiõlil baseeruvaid tootei: seepe, ihupiimasid, kreeme vannivahte jne Bulgaaria oli juba vanal ajal roosiõli tootmise koht. Laura otsis muidugi ikka postkontorit, et lõpuks ometi, mõni kaart  kodumaale saata ja meie istusime natuke tänavakohvikus, et melu jälgida ja janu kustutada... Muidugi oli kindlasti vaja teha pilti kohaliku  taksofoniga😎😍


Peale külaskäiku Nessebari  läksime oma 3 öö peatumispaika aparthotelli Gardenia Beach Palace, mis oli vaid 20 km kaugusel ning 28 min olime kohal. Broneeritud oli kolme magamistoaga  korter. See oli tõeliselt kauni koha peal: maakitsusel, millel ühel pool soolane Pomorie järv  ja Must meri teisel pool...
Huviline võib hotelliga tutvuda selle lingi kaudu:  https://www.facebook.com/Gardenia-Beach-Palace-Aparthotel-923680571063120/  
Esimesel õhtul läksime einetama kohalikku tänavatoidukohta (restoraniks ei suuda mina seda nimetada) Tshaika. Kohas mängis elav muusika: laulis mustanahaline laulja. Kaks tursket meeskokka tegid avatud köögis süüa. Kõik oli kena sinnamaani, mil ma nägin kuidas nad süüa tegid, asi oli hügieenist ikka väga kaugel. Söögiisu kadus ja jõin vaid õlut. Meiega samal ajal oli meie hotellis ja ka Tshaikas  rahvatantsugrupp Pärnust. Nemad olid siia  mingile võistlusele tulnud ja pidid järgmisel päeval juba lahkuma. Seepärast korraldasid nad vägeva "Oige ja vasemba" ning "Reilenderi" tantsimise, mida teised kohalviibijad ammulisui vahtisid ning meie suur aplaus pani teisi toidukoha külalisi veelgi rohkem imestama.😂😂
Järgmisel õhtul puhkasime neist eelmise õhtu sündmustest ja kolmandal õhtul käisime Nessebaris söömas. Sõime ühes mereäärses restoranis pitsat. Üks asi sai tänu Aivarile selgeks, et esimesse ettejuhtuvasse restorani ei tasu kohe siseneda, vaid tuleb uksel küsida õlle hinda.. selle järgi võib otsustada koha hinnataseme üle ja muidugi tuleb kaubelda sisseviskajatega: nii saab päris soodsa protsendi "allahindlust" 😆😎
Peale kolme päeva privaatses rannas oli aeg edasi liikuda.... teise randa, mis enam nii privaatne polnud.. Püüdsime küll pikendada oma viibimist Gardenia hotellis, aga pakuti halvemaid tingimusi rohkema raha eest, seega otsustasime uue ööbimiskoha kasuks Pomories. Olime juba varasemalt natuke muutnud algset kava ja  pikendanud ühe päeva võrra oma viibimist Musta mere ääres. Tagantjärele targana võib öelda, et oleks pidanud veetma seal vähemalt viis ööd, kui mitte rohkem, sest nii mõnus oli ja kuidagi ei tahtnud lahkuda...  😎😎😎




Uues kohas, Pomorie linnas, olime paigutatud 2 korterisse: meie pere kahetoalisse tänavale avaneva rõduga alumisel korrusel ning ülejäänud seltskond viimasele korrusele 2 toalisse katuseterrassiga korterisse, kust avanes uhke vaade merele. 


Koha nimi oli: Elite  Oasis Apartments ja kohaga saab tutvuda tutvuda saab siin ning pildil on ka meie katuseterrass..

https://www.facebook.com/elitoazis/?hc_ref=ARRzBnPNkIDx9L8la37kRK2w1DRQ7ZZnmbJ-R5OpMpgqR34YNOvBWSh1ncPnqErdG7k&fref=nf&__xts__[0]=68.ARDQgIocprEj2qLNGpVoMxpCuI04lwM0ADI1pQ-WDPeegANAg3oT4Rm68gfKaRfbUq7xfaM9ye2WKKGha1b19Ucpo7MwhBMRll-sAeqO54B5xmtcfxIFgMAgTUY4KpJ-ZBKz3GcLfrtL1zKE0hp3oKGOX8KYXpc0jmUGijwOoOIs-OCWGAv1rA&__tn__=kC-R
Korteri kõrval oli restoran, kus üks kelner suhtus Laurasse soojemalt kui tohiks ja viisakas oleks 😍😎, aga toit oli maitsev ja teenindus tasemel. Õhtul hilja sai tehtud ka pilt  meie rõdult, kust oli mõnus tänaval toimuvat melu jälgida ...

Rand oli seal erakordselt rahvarohke ning igasugust rahvast oli seal. Näiteks venelanna, kes oli toonud randa Pomorie soolajärvest pangitäie"ravimuda" ning määris end sellega kokku. Ülejäägi andis ta Evele, Aivarile ja Margele ning siis kõndisid rannas juba ühe "neegri" asemel neli mudaööbikut... No ma ka ei tea, kuivõrd see haisev plöga ühekordselt midagi ka  ravis 😂😎







Käisime veel ühte kena Bulgaaria linnakest vaatamas, mille nimi Sozopol. See oli veel turistidest lörtsimata (turiste vähe) aga mõnusate pererestoranide ja müügipunktidega. Kõige imelikum komme, mida Bulgaarias märkasin oli, et surnute mälestamiskuulutused olid kleebitud teadete tahvlile või puu külge, käidavasse kohta... Väga imelik. 
Ühes mereteemaliste riiete poes(ostsime Ainiga endale madrusesärgid) kohtusime mehega, kelle tüdruksõber oli pärit Võrumaalt. Ta oli selle poe omanik ning kuuldes, et me Võrumaalt tegi lausa küsimata allahindlust. Küll see maailm on ikka väike! Juttu jätkus Suurest Munamäest Ööbikuoruni 😎😎 Saime temalt juhatust Bulgaaria vaatamisväärsuste kohta. Ta soovitas Sofiasse mitte minna ja Plovdivis ikka ära käia. Käisime Aini ja Lauraga söömas kalarestoranis Zoritsa otse Musta mere kaldal. Kajakad olid väga ülbed ning tulid toitu norima, meil soovitati neile mitte midagi anda, sest muidu ei saa me ise rahus süüa. Sozopoli sõiduks kulus Pomoriest 1 tund ja tee pikkus oli 50 km, 400 km kaugusele jäi Türgi linn Istanbul, kuhu Ain ja Ivar millegipärast väga minna kibelesid😉😉, aga sinna nad seekord siiski ei sattunud...



Lõpuks oli meil 4 ööd Musta mere ääres veedetud ja aeg kodu poole liikuma hakata. Sõitsime Plovdivisse Tee pikkus 267 km ja sõiduks  kulus 2,5 tundi.   
Plovdiv oli hooletusse jäetud. Mida oli kurb näha. Sest maailma vanimate linnade hulka kuuluv(20 maailma vanima linna seas) oleks ikka võinud särada nagu pärl. Ehitatud on see küngastele nagu Roomagi ja vanalinn on tõesti vana ja sinna jõudmiseks peab olema treenitud, sest mägi on ikka väga järsk. Käisime vaatamas rooma aegset amfiteatrit..... Sinna olid püstitatud lava, mis rikkus selle muistise minu arvates täiesti ära. Muidugi on ju tore, kui nii vana ehitis on endiselt kontserti või teatrina kasutuses, aga ikkagi.



 Ja nii me jalutasime mööda neid sajandite vanuseid munakivi tänavaid ning minul oli küll kurb meel. 

Oli ka midagi rõõmustavat ses linnas. Leidsime toreda söögikoha Pitsa Originalle, kus hinnad olid väga soodsad, pitsa väga maitse ja teenindajad sõbralikud. Nii ei jäänudki Plovdivist ainult väga kurba tunnet... loodan, et nad hindavad oma ajalugu ja rikkamaks saades vuntsivad selle linna üles. 

Ööbima sõitsime Sofia äärelinnahotelli nimega Hotel City INN Sofia. ja  Plovdivist sinna jõudmiseks kulus aega 1,5 tundi  ja kilomeetreid oli sinna 144. Hotell oli päris mugav, auto pandi tasuta valvega parklasse ning nooremad suundusid linna avastama. Meie Ainiga ja Lindaga jäime "koju" ja meil oli väga tore olla.

Hommikul ärkasime vara (kell 6.00) ja lahkusime hotellist, sest ees ootas Serbia ja õhtuks pidime jõudma kella 22 Budapesti......Aega kaotasime 1 tunni, sest tagasi sõites tuleb tund puudu erinevate ajavööndite tõttu. Sofiast Budapesti pole palju sõita: ainult 769 km ja 8 tundi. Aga te peate lisama piiripunktis veedetud aja, mida meil kulus kokku 4 tundi, seega kokku 12 tundi bussis. Piirijärjekord oli näiteks Laurale esmakordne näha ja nagu tavaks suhtusid Ungari piirivalvurid eestlastesse taas väga sõbralikult ning rõõmsalt. Serblased oli väga viisakad. Serbias me peatusime ainult korraks, et IKEA restoranis süüa.

 Nalja sai ka: Laurale teenindaja liha ei andnud, kuigi Laura küsis mitu korda. Meie küll saime oma liha kätte aga Laura pidi leppima taimetoiduga.😂😂😂 See pood oli hiiglaslik nagu praegu Riias vast, igatahes eksisin ma sinna ära. Nibin nabin jõudsime natuke peale 22 korterisse Budapestis. Majutuskoha nimi oli: Váci Fashion Street Apartment

 See asus jalakäijate tänaval, seega tuli parkimise eest maaaluses garaazis maksta hingehinda 30 EUR-i. Korter ise oli imepisike ja ühel toal polnud üldse akent. Ainuke pluss oli, et see asus kesklinnas ja teenindaja oli abivalmis ja sõbralik.. Võrreldes meie eelmise aasta peatus kohaga Alektor Apartment (ka kesklinnas) oli see ikka väga niru.

Kohale jõudnuna läksime kohe Budapesti ööeluga tutvuma. Meie Lauraga lippasime Aldi poodi, mis oli päris kauge, et osta ungarlaste rahvusjooki ploomiviina palinkat ( maitselt jube....) Laura sõber oli just seda soovinud.Vahetult enne sulgemist saime oma joogi ära osta (Laura ostis veel ka ungari veine) ja nüüd läksime korterist läbi ning siis suundusime tänavale ja Doonau äärde.Et oli laupäeva õhtu oli kai ääres mitmeid peolaevu noortega, kes suundusid Doonaule. Laevalael käis pidu ja kõik olid rõõmsad. Me olime pikast sõidust väsinud ja kaua ei jõudnud jalutada,. Peagi suundusime korterisse magama. Hommikul oli ees pikk sõit Varssavisse mille pikkus oli 894 km ja 9 tundi bussis. Teel Varssavisse peatusime Tshehhis Brno linnas ning toimus suuremat sorti shopping. Kõik hinnad tundusid väga odavad, eriti riietel ja eriti brändi riided...😂😂😎😎 Hiljem selgus(kodus), et kõik polegi kuld, mis hiilgab 😜😜😜

Varssavis saime tõelise vapustuse osaliseks, sest broneeritud hotell Waw Hotel Airport Okęcie osutus täielikuks saastaks. Seinad kostsid läbi, voodid olid kitsad ja toad ka, restorani polnud ja auto parkimise eest küsiti esimest korda sellel reisil külastatuist majutusasutustest raha..., kuigi valvet polnud? Kuna double voodi oli kitsas siis küsisime Lindale lisavoodit, mida neil polnud.... ja teenindaja ei liigutanud kõrvugi meie probleemide pärast. Ei mingit vabandust, kuigi meie olime toa broneerinud 2 täiskasvanule ja lapsele. End loodussõbralikuks kuulutanud hotellis olid plastikkottidesse pakitud plastikjoogitopsid. Kliimaseade ei töötanud ja akent avada ei saanud, sest hotell oli lennujaamast just mitte väga kaugel....... Ühesõnaga, oli arusaada, et peame koju minema. Ja järgmisel päeval tegime veel ühe poetuuri Poolas ja siis koju 888 km ja 12 tundi.Koju jõudsime kell 01.00, peas juba uue reisi plaanid😎😊😎😊 2 starsosutus täielikuks saastaks.No enda arust oli lõpp loodussõbralik hotell, aga joogitopsideks olid plastikkotti pakitud plastiktopsid😎😎😎😎

laupäev, 3. märts 2018

Sa ei saa kogu aeg ühes metsanurgas istuda ja oodata, millal keegi sulle külla tuleb — sa pead ise kellelegi külla minema”. Alan Alexander Milne (1882 – 1956) oli inglise kirjanik, "Karupoeg Puhh".





Oma loo algatuseks valisin kena ütluse oma lemmikult Karupoeg Puhhilt. Meie Ainiga otsustasime keset Eesti külma talve, et ei istu enam oma metsanurgas vaid tuleb  minna koos õepoeg Aivari, tema nunnu tütrekese Linda ja kena naise Margega külla egiptlastele.
Tegelikult oli selle reisi teoks saamine üks suur arusaamatus ja kommunikatsioonihäire minu ja Aini vahel. Mehed! 
Aivar rääkis sügisel, et kavatsevad Marge ja Lindaga minna veebruaris Egiptusse. Ega ma eriti seda juttu tähele pannud ja sinna see jäigi.
Ühel külmal jaanuaripäeval aga juhtus minu autoga see, mis ikka juhtub kui auto on vastu talve hooldamata jäetud.
Hommikul Rõugesse tööle kihutades jäi minu VW Sharan lihtsalt seisma. Keeldus meetritki edasi liikumast(hiljem sain teada, et kütusefilter oli umbes).
Jätsin sõbra tee äärde ja kolisin armsa kolleegi Kaja autosse. Peale kooli tulid Ain ja Aivar autot ära vedama ning tagasi sõites teatas Ain, et tema läheb nüüd Egiptusse. Tõstsin häält ja ütlesin, et tulen ka. Sinna see jutt hääbus taas. 
Kui olime auto garaazi viinud, lubas Aivar mind koju viia ja tee peal ütles, et läheb reisibüroosse ja laseb pakkumise teha. Ma siis ütlesin, et las teevad meile ka. Ain oli ju autos nii öelnud... 
Aivar käiski kiiresti büroos ning sai väga soodsa pakkumise ja tõi mulle näha. Maksin meie osa ära. 
Õhtul, kui Ain töölt tuli, teatasin, et Egiptusse läheme 2 nädala pärast. Vaene mees oli tõesti hämmeldunud!!! Teatas, et tema tegi ju ainult nalja...😃😃  
Mina aga seletasin süüdimatult, et minu arust see küll nüüd nali polnud ning muuta pole midagi enam võimalik, sest reis on juba tasutud.

 Ainile oli seda reisi isegi rohkem vaja kui mulle. Ta oli pidevalt stressis... Enne reisi oli ta selline kurblik mees meie talves:

Aga reisi kestel sai temast hoopis teine mees, lausa kuum poiss ......




Niisiis  03. veebruaril 2018 oli start kell kolm öösel Võrust, et jõuda kella kuueks Tallinna lennujaama, sest otselend Hurghadasse pidi väljuma kell 8. 

Lennujaamas tilpnesime noortel sabas ning lasime neil lahkelt kõik formaalsused organiseerida. Nemad olid varem juba Egiptuses käinud ja teadsid, et passid tuleb lennule registreerimisel koos anda, siis saame kõik ühte ritta. Nii ka läks. 
Turvakontrollist pidin läbi minema saabasteta, sest seal kontsades oli vist mingi metall.  Peale turvakontrolli läksin apteegist endale hambapastat ostma ning kaotasin teised silmist. Marssisin siis üksi läbi passikontrolli ja jõudsin vajalikku väravasse. Seal ootasin peaaegu ühe tunni enne kui teised ka tulid. Mul oli reisi jaoks ostetud uus nutitelefon ja vanainime ei osanud ju seda kasutada kui Aivar helistas😂😜.

Ja oligi aeg läbida viimane kontroll, sõita bussiga Leedu lennukini ja .... õudne, kui kitsas nendes rauast lindudes on... 5 tundi oli ikka väga pikk, eriti viimased 30 minutit.. Sest, mida lähemale soojale maale, seda lämbemaks lennukis läks. 
Paluti küll stjuardessidel meeskonnale öelda, et kuum on-aga ei mingitki leevendust. 
Enamik oli juba T-särkide väel, aga ikka oli kuum ja lämbe, hingata polnud midagi.
Hiljem kaebasime seda meie reisikorraldajale ja tagasisõidul sellist kuumust ja lämbust enam taluma ei pidanud.
Maandusime ja kohe oli passikontroll ja viisade kleepimine. Meil olid need reisibüroost ostetud ja 2 euri kallimad kui kohapealt sai. Aga põhimõtteliselt võib ka kohapealt osta. Siis läheb lihtsalt rohkem aega, sest tuleb seista ka viisa järjekorras.Veel üks passikontroll ja siis... olin lugenud, et lennujaamast peab ostma interneti. 
No see oli küll täiesti mittevajalik, sest meie hotellis oli tasuta väga hea wifi. See toimis ainult väljas olles. Toas ei olnud, aga rõdul küll. Meie aga ostsime kohaliku telefonifirma Orange wifi kaardi ja maksime 8 euri nii öelda niisama...... Ka hotellis oli võimalik osta wifi kaarti, võtta automaadist kohalikku raha ja vahetada suuri eurosid väiksemaks. Aga meie seda veel ei teadnud. 

Meie hotelliks oli Desert Rose. See on viietärnihotell (Egiptuse tärnid😎). Hotellil on väga ilus  ja hooldatud maa-ala. Kust nad küll selle vee võtavad, et kõrbesse sellise lilleoaasi rajada saavad?


Hotelli saabumisel  konfiskeeriti kõigi tulijate pagas ja kui olime oma tuppa jõudnud (saadetud), käis koputus ja pagas oli ka kohal...ja  läks maksma ühe dollari. 😃
Tuba ise oli tavaline Euroopa kolmetärnihotelli tuba. Polnud väga must, aga piinlikult puhas ka mitte. Näiteks põrandat seal ei pestud, kontrollisime seda, jättes teatud varjatud kohta pisikest prügi. 
Erinev oli ainult see, et iga päev vahetati voodipesu ja käterätikuid. Käterätikutest oli iga päev tehtud erinev "skulptuur". Mõned näited...






Minibaar oli tasuta (mittealkohoolsed joogid) ja toas oli seif. Teleris oli 5 vene kanalit ja 7 inglisekeelset ja veel lisaks saksakeelsed ja araabiakeelsed ja .. no igatahes oli neid palju. Naabertoa ukse sees elas päris ehtne geko (väike sisalik)! 👀👀Kui Marge seda esimest korda märkas, oli tema karjatus nii võimas, et turvamees tormas alt üles meie juurde, et kas on pomm või midagi. 
Üldse oli see hotell (nagu vist kõik hotellid seal kandis) kaitstud turvaväravatega (2tk) ja ka kotid otsiti läbi igakord kui hotelli tagasi tulime.

Pikalt mõelda polnud aega, kohe päevitama... Sellel hotellil oli 3 basseini: üks neist soojendusega (lastebassein) ja oma mererand Punase mere ääres (mis ka on enamikel hotellidel sealkandis) Lisaks oli seal ka  helesinine laguun, mida ümbritsesid mõnusad lamamistoolid rookatuste all. See oli ära puhastatud igasugustest korallidest ja siilikutest vms ning seal võis paljajalu käia. Meres see oli keerulisem. 
Meile meeldis päeval olla laguuni ääres ja peale lõunasööki veetsime aega Tropicana baariga kõrvuti olevas basseinis. See asus otse meie rõdu akna all. Soojendusega basseini ääres olid pered lastega ning seal häiris meid see pidev kisa, mis lastega kaasneb... meie seal igatahes olla ei tahtnud. Rannarätikud olid hotelli poolt ning neid sai vahetada kasvõi mitukorda päevas vahetuspunktis.























Samal ajal kui Ain snorgeldamist proovib, paistab taamal "Kairo takso" ja tema muhe peremees, kes igakord kui meist möödus, lehvitas ja naeratas ja niimoodi 7 päeva järjest.😊😊 Vahel tegi ta ka "piip, piip".

Meie reisipakett sisaldas kõiki teenuseid ja söögikordi ning süüa sai seal mehemoodi.. Alguses oli kõik tore ja uudne ning söödud sai ka ikka ... väga palju. Palm restoran oli peamine koht, kus sai kõige rikkalikumat hommiku- lõuna- ja õhtusööki ning ka öösööki😲😲 nautida. Lisaks sellele oli veel pitsabaar ja merebaar ja... mitu baari veel.




Veel oli võimalus einestada a la carte Liibanoni, Itaalia ja kalarestoranis. Neis kõigis käisime ka õhtut söömas. 
Liibanoni restorani toite me eriti nautida ei saanud, sest Ain oli sel õhtul teqilat liialt tarbinud ning arvas, et kui oleme Liibanoni restoranis, siis kindlasti on vaja varjuda laua alla, sest kuskil käib kindlasti  lahing. Pidime teda taltsutama.😂😂
Parim neist oli Itaalia restoran, kus tundus korraks, et oleme jälle Euroopas.

Oli ka Mehhiko restoran, mida me kahjuks ei külastanud.
Viimastel päevadel ütles vähemalt minu organism üles ning pidin end pidevalt turgutama teqila ja rummiga, millesse oli segatud tublisti pipart. Põhitoiduks kujunes riis ja tavaline sai ning kokteile enam üldse ei joonud... ainult õlut ja coca colat.😰😰
Mere ääres olevas baaris oli pudeliõlu Stella Artois ja kui baarmenile hommikul 3 euri andsid võisid kindel olla, et sinu lamamistooli lauakesel on kogu aeg külm Belgia õlu... tõeline paradiis.




Õhtul oli võimalik meelt lahutada Winter Gardenis, kus toimusid igasugused üritused: karaoke, nabatants, lasteshowd, discod jms.  
Seal oli ka ööbaar, kuhu me ei jõudnud...Meie Ainiga käisime ka üks kord karaokel... Ain ja Aivar esitasid laulmiseks sellised laulud, mida neil seal polnud kusagilt võtta ning nii jäi neil laulmata, seekord.😊😊😊😎 Küll aga tantsiti Linda soovil natuke.

Meile Ainiga meeldis õhtuti olla Tropicana baaris, see oli mõnus ja hubane koht, üle õhtuti oli seal elav muusika, muidu aga ladina rütmid.










Lisaks sellele baarile oli ka vesipiibubaar Ali Baba, aga minu arvates seal polnud nii mugav ja muusika oli ka viletsam.

Ühel päeval käisime Ainiga  ekskursioonil, mille nimi oli "Super Utoopia". Utoopiaks nimetatakse väikest saart Punases meres, mis ilmub välja ainult mõõna ajal ja tõusu ajal on üleni veega kaetud.Saar ise aga on nii väike, et Ain tegi sellele 10 minutiga tiiru peale.
 Meile anti aega saarega tutvumiseks 45 min, mida mina kasutasin peamiselt päikesevanniks ja puhtas merevees sulistamiseks.
See tõus ja mõõn oli seal üldse lahe nähtus ja hästi näha oli see meie hotelli laguunis. Vesi taandus seal mõõna ajal kohe mitu meetrit ning tõusu ajal tuli tagasi.

Aga tagasi tulles ekskursiooni juurde, siis sellega saime vist pügada. Ostsime selle meie giidi käest. Kohalikud pakkusid seda 20 euri odavamalt. Muidugi ei tea, kas kvaliteet oleks sama olnud( tasuta söök laeval jne). Ja kindlasti oli meie ekskursiooni boonuseks see, et ekskursandid olid enamasti eestlased, tõsi mõned leedukad olid ka.. ja üks Sloveenia perekond.  


Niisiis tuli ekskursioonibuss meile kell 8.20 hotelli järele. 
Buss korjas eestlasi kolmest hotellist (või oli neljast? ) peale ja esimene peatus oli 2013.a. alguse saanud liivaskulptuuride muuseum. 


Seal oli üks segapuder: võis näha idamaiseid valitsejaid, jumalaid, mütoloogilisi olendeid, Hollywoodi multikakangelasi, kuulsaid väejuhte,  Giza püramiide ja sfinksi. 
Vot selline segapuder. Meile anti seal aega ringi vaadata vaid 10 min ning seda oli ilmselgelt vähe. Siiski jõudsime teha mõned videod ja fotod ka. Mina muidugi Kleopatraga ja Ain Hollywoodi Bunnyga. 
Edasi sõitsime Safagasse. See on linn 50 km kaugusel meie hotellist. Seal läksime sadamast ilusa laeva peale. Kuidas seal laevalael päike võttis! 😎😎
Saime lähemalt tuttavaks muhedate saarlastega: vanem paar ja noorem paar. Vist poeg oma naisega ja vanemad. Juttu jätkus ja nalja sai ka. Jõime nimelt enda teadmata hirmkallist Heinekeni pudeliõlut(5 euri pudel), mille saarlane meile lahkelt andis, ise meile hinda ütlemata.
Saime hinna alles siis teada, kui giid tuli ja ütles, et enne snorgeldamist pole soovitav teist pudelit võtta, aga pärast toob ta meile uued ja see maksab 5 euri pudel.......Pidime peaaegu tekilt merre kukkuma!!!!! 😏😏Oleks te Aini nägu näinud!!!!😁😁 
Selleks korraks oli laeval õlu nautimine otsas. 
Laeval oli veel mitmeid tegevusi: snorgeldamine, banaani ja tableti sõit ning kalapüüdmine. Mina tegevustest osa ei võtnud, olin pealtvaataja. Ain tegi kõik vapralt kaasa. Mõned pildid:






















Kõige suurem pettumus oligi see nn klaaspõhjaga paat. Paadi põhjas oli kaks akent, midagi ju nägi, aga aeg oli lühike ning istekohti ei jätkunud kõigile ümber selle pagana akna. Meie Ainiga istusime, aga mõned ei näinud küll midagi.



Käisime ka kohalikku elu kaemas. Ühel õhtul kohe hotelli juures olevates poodides, mis asusid  reas (turg vist) ja teisel õhtul kaugemal shopping centeris, mida nemad kutsuvad Senzo Malliks. 
Ning ühel õhtul käisime ka kaugemal turul, seal tegime peamiselt kõik oma  suveniiride ja kingituste ostud. Selles Senzo Mallis





oli ainult brändi kaup ja kallis, seal polnud võltsinguid. 

See koht oli populaarne ka  araablaste seas ja seal nägime rolleritaksot (vt pilt ülal) ning kohalike elu ka. Nimelt jalutasime sinna jalgsi u 2 km ja seda läbi nende tagahoovide (pimedas). Ime, et ellu jäime. Tagasi tulime ikka suurt teed mööda. Iga paari minuti tagant peatus takso ja tahtis meid peale võtta, meie aga tahtsime jalutada, oli ju lamaskletud ikka terve päev ju ....
Üldiselt on Hurghadas väga räpane, eriti  väljaspool hotelliala. Seal kuluks ära üks üritus "Teeme ära".
Turul olid ka nn "brändid", aga poole odavamad.
Suveniire käisime ostmas hotellist kaugemal ja seal õnnestus Ainil ometi kord korralikult kaubelda... 

Kauples ta kohe mõnuga ja egiptlane pidi lõpuks ikkagi andma alla sõnadega "You are bandit". Igatahes kõva kauplemine on seal loomulik ja kui sa saad alla vähemalt pool hinnast, pead ka ikka kauba ära ostma, muidu solvad kaupmeest. 
Ain ostis ka lõpuks, saades ühe euro ikka veel odavamalt.😂😂😂  Meie Lindaga aga pildistasime kaupluse ees olevat kuju, sest skulptuuriks nimetada seda asjandust minu keel tõrgub.



Kauplemisest veel, et rannas käidi iga päev mingeid teenuseid pakkumas. 

Ain ja Aivar kauplesid 

ATV dega liivasafari hinda, aga kuigi pakkuja oli lõpuks lausa põlvili, ei saanud sellest asja, sest vaidlus alune 5 euri oli see, millest Ain ei loobunud. Kahtlustan, et ega ta vist eriti sinna minna tahtnudki, lihtsalt talle meeldib kaubelda.



Muidugi õnnestus meil ennast siiski 2 päeva enne puhkuse lõppemist ära praadida. Minul olid hullus seisus sääred ja Ain oli näost nii ära põlenud, et päikseprillid olid ka õhtul toas näos.Viimasel õhtul ma enam baari ei läinudki vaid värisesin voodis ja istusin rõdul talvejope seljas(palavik oli).
Marge vaeseke oli meist kõige heledama nahaga ning tema pidi  abi otsima lausa apteegist. Kohalikud segasid kokku mingi kreemi, mis aitas tõhusalt. Aga viimasel päeval Marge enam rannas ei päevitanud ning sama käis ka  Aini ja minu kohta, sest hoidsime end rohkem katuse alla kui eelnevatel päevadel.Olime küll kasutanud päikesekreeme aga põhjamaa nahale  on 7 päevane praadimine natuke karm.

Meil vedas hirmsalt ilmaga, sest kogu reisi aegu oli sooja vähemalt 25 kraadi, mõnel päeval rohkemgi. Saades esimesel õhtul kokku ühe eesti naisega saime teada, et  tema puhkus olevat möödunud 18 kraadises tuulises ilmas põõsa all, nagu ta ütles.😛 Ja peale meie puhkust muutus taas ilm tuuliseks ning sooja oli jälle ainult 18 kuni 20 kraadi. Hurghada olevat tuuline koht, aga tuult saime tunda vaid viimasel päeval, muidu oli tuulevaikne ilm. Isegi merel ei olnud tuult.
Selles hotellis nägime vähesel määral  araablasi (naistel olid kõigil pearätid, aga olid ka sellised ainult silmi vabaks jätvaid ürpe.), aga rohkem oli sakslasi. Venelasi oli väga vähe ning ka eesti keelt kuulsime harva. Teenindajad rääkisid inglise, saksa ja vene keeles ning mõned neist oskasid öelda ka "tere, tere,vana kere" ning "ruttu, ruttu". Mina õppisin ainult ühe araabia keelse sõna, mis oli minu jaoks naljakas: jalla, jalla, mis tähendab ruttu, ruttu.
Paar viimast õhtut ei saanud me baaris rahulikult istuda, sest oli saabunud üks väga tüütu lätlane, kes rääkis segases vene- inglise murrakus ja püüdis end meie seltskonda sisse suruda. Tema naine oli natuke tagasihoidlikum ning poeg oli nutisõltlane.Saime  ta lõpuks sakslaste lauda sokutada, kus ta siis nendega vennastus.
Ja 10. veebruaril oligi aeg tagasi koju sõita. 
Juba kell kümme hommikul ( buss pidi meid viima lennujaama kell 11.30) oli meie ukse taga teenindaja, kes nõudis kohvreid. Mina ja Ain olime natuke äpud (unised vist) ning loovutasime talle lõpuks selle õnnetu kohvri ja tipiks andsime kogu ülejäänud eurosendi puru ( u 2 euri). Jalutasime käed taskus hotelli lobbysse. 
Aivar ja Marge vedasid ise oma kohvreid, aga säästsid dollari või paar. Üldiselt on tarvis sinna kaasa võtta 5 euroseid ja ka münte võib ( paberraha meeldib muidugi rohkem) ja kes on kavalam võtab ühe dollarilisi, mida saab tippidena anda, nii saab odavamalt läbi. Tippi tahavad kõik teenindajad: alates toateenijast ja lõpetades bussijuhtidega. Meie andsime toateenijale, giidile ja bussijuhile, baarmanidele ja kohvrivedajatele.Palk on neil seal 100 euri kuus, seega ollakse õnnelikud ka 1 dollari ja 1 euroga, aga kui annad 5 euri oled tehtud mees. Sind teenindatakse nagu kuningat.
Meie lend hilines tund aega, leedu poisid ei saanud vist laadimisega hakkama...

5 tundi loksumist, kusjuures  soovitan võtta kaasa kõrvatropid siis saab ka magada. Lennukis on palju tittesid, kes viis tundi jutti karjuvad- vahel tundus, et olen sattunud põrsalauta.......  Meie tibu, Linda,  kes on ju ka ainult 3,5 aastane, ei nutnud kordagi. Seda tänu eeskujulikele vanematele, kes olid lapse lõbustamise korralikult läbi mõelnud. Kindlasti peaks ka toit ja jook lapsele kaasas olema .......

Kell 21.00 olime lõpuks õnnelikult Tallinas maandunud ja peale Selveri külastamist, kust ostsime lõpuks ometi sealiha( seda Egiptuses ei saa). Mina sõin kohe ühe mõnusa eesti süldi ära. Kell 01.00 olime kodus oma voodis, lõpuks ometi.......😍😍😍😎😎😎