Juba mitmendat korda olen suviti teel ning alati on minu suvine reis automatk: nagu Ameerikas tavaks on öelda, olen road tripil.
Selle suve reisi planeerimist alustasin kohe peale Egiptuse puhkust, märtsis. Sihtkohad olid eelmisel road tripil reisikaaslastega juba kokku lepitud ja läbi arutatud, seega jäi üle vaid teadmisi koguda ning planeerida ja broneerida.
Plaanisime külastada Balkani poolsaare riike: Rumeeniat ja Bulgaariat ning ühendada vaatamisväärsused rannapuhkusega Musta mere kaldal.
Meie tavapärase karastunud neljaliikmelise seltskonnga, kuhu kuuluvad Eve, Ivar, Ain ja mina ise, ühinesid sel aastal veel neli vahvat reisiselli: meie tütar Laura, juba tuttavad eelmisest postitusest Egiptuse reisikaaslased õepoeg Aivar, tema kena ja super rahulik kaasa Marge ning muidugi nende tütar, minu kõige armsam reisikaaslane ja sõbrake, Linda.
Kogu see 8. liikmeline seltskond mahutas end pühapäeval 1. juulil kell 15.30 Aivari VW Carawellesse ning asusime teele. Ees ootas 6000km sõitu ning rohkelt uusi avastusi.
 |
| Meie reisibuss Transfaragasanil Algul oli bussis ruumi küllalt, aga juba esimeses nn kanni sirutamise peatuses piirilinnas Apes oli istmete all ikka tunduvalt vähem ruumi, teadagi miks.😜 Esimene öö oli planeeritud mööda saata Poolas kohas nimega Stary Folwark. Tee pikkus 620 km ja ajaliselt 7,5h. Jõudsime kohale kell 23.50 Poola aja järgi (+1h), mis oli kasulik, sest võitsime nii sõitmiseks ühe tunni juurde. Pisike hotellike nimega Holiday, oli turvaline, sest buss pargiti valvega parklasse luku taha ning seda kõike tasuta... Öine administraator oli umbkeelne: inglise, saksa, norra, prantsuse, ega hispaania keelt ei mõiganud, sai väheke aru vaid vene keelest. Õnneks olin välja printinud poolakeelse broneeringu kinnituskirja ning saime ikka oma toad. 👍Kuigi üks tuba oli küll natuke uhkem kui olime broneerinud. Aga raha rohkem ei võetud.👌 Toad olid õdusad ning voodid mugavad. Puhkasime pikast sõidust hästi välja. ✌ Hommikusöök söödud ja esimesed pildid tehtud asusime taas teele. Sõita tuli sel päeval vaid 430 km (aeg 6 h), sest tahtsin uutele reisisellidele näidata imelist Lublini vanalinna, kus ma ise olin üleeelmisel reisil ringi kolanud ja mis mulle väga meeldis. Kahjuks jäi see kolamine väga proosalisel põhjusel ära, sest sel päeval sadas kõvasti ning seetõttu külastasime Lublinis vaid suurt kaubanduskeskust ja ostsime igasugust vajalikku ja mitte vajalikku nänni. Järgmine peatus oli broneeritud Lublini lähedale kohta nimega Kraśnik. Selle ööbimiskoha nimi oli Restauracja Zielony Dworek ning see koht enam nii tore polnud kui eelmine: vooditel puudusid päitsid ja üldse oli kuidagi so so... Laura läks, peale õhtustamist hotelli restoranis, jalutama, aga oli ikka väga kiiresti tagasi ning väitis, et tänaval tulistati.. No arvan siiski, et küllap lasti ikka ilutulestikku seal.😁😂😜 Peale hommikusööki avastasime, et hotelli ümbrus oli väga kena ning tegime mõned ilupildid ka:  Pikalt nautida polnud aega, meid ootas kõigepealt Slovakkia ja siis Ungari ning ööbima pidime juba Rumeenia kuulsas ülikoolilinnas Cluj Napoca, kokku 700 km ja 11 tundi sõitu.. Slovakkias me ei peatunud, kui välja arvata toidupood, kus käisime hindasid vaatamas. Kõik oli endiselt odav nagu eelmine aastagi.... 👌 Meie seiklused päevalilledega😊  Slovakkias ja Ungaris tuli osta vinjetid, mis maksid a` 10 eurot ehk kokku 20 eurot. Rumeeniasse sisenedes saab maksta teemaksu läbi interneti, aga ei soovita seda teha, sest kui lahkute sellest riigist tuleb hoolimata e- mailile saabunud kinnitusest ikkagi maksta. Kokku läksid teemaksud Rumeenias 10 euri. Sõitsime peamiselt Tom Tomi -i juhendusel ning see aparaat tegi meile ikka korraliku ekskursiooni: kõigepealt nägime Ungari kuulsa Tokaj veinipiirkonna ära,see on väga kena koht. Siis sisenesime Rumeeniasse läbi nn mustlaste piirkonna Satu Mare kaudu ning läbisime Cluj Napocasse jõudmiseks pikki mägiteid. Satu Maresse sõites nägime ehedat külaelu ning hobused autoteedel olid täiesti tavalised.  Õnneks polnud seda kauaks ning kohe läks maastik väga mägiseks ning pimedas oli neid kitsaid käänulisi mägiteid ikka väga muhe läbida. Tundus, et me ei jõuagi oma järgmisse ööbimiskohta, mille nimi oli ju täiesti eestipärane Ilmar House, vaid kohe ilmub hotell nimega California ning sinna me kinni jäämegi.....👀 Õnneks pääsesime, kuid mägiteedel öösel sõita oli ikka väga ekstreemne.... 😱😱Aivar sai aga vana rahuna roolimisega ülihästi hakkama Natuke enne 24.00 öösel olime kohal, omanik oli jätnud meile võtmed villa ukse ette. See oli ikka väga hubane kahekordne villa, mille varustus oli tasemel ning kus me viibisime 2 ööd. Cluj Napoca lähedal on Turda soolakaevandus, mille külastamine oli meil programmis ja kuhu me ka järgmisel päeval ka suundusime..  Ilupildid tehtud ja piletid ostetud suundusime kaevandusse. See oli täiesti erinev Krakovi lähedal asuvast Wieliczka soolakaevandusest. Kaevanduses oli suur 20 m kõrgune 8 gondliga vaateratas, millega sai sõita. Maaalusel järvel aga paadid, millega sai ka sõita. Vähem tutvustati kaevurite elu ja peasaal oli niiiii sügav(120m) või kõrge, et polnud sõnu. Giidi ei nõutud( erinevalt Poola kaevandusest) ning ise sai kulgeda ühe atraktsiooni juurest teise. Igal juhul soovitan võimaluse korral mõlemad kaevandused oma silmaga üle kaeda, sest seda on need igatahes väärt.  Sellelt lingilt võib täpsemalt lugeda Turda kaevanduse kohta: https://www.reisiguru.ee/lugu/500
Keeleoskusega oli Rumeenias halvasti. Ega nad suurt keeli ei oska. Meie seltskonnas oli inimesi kes oskasid inglise, vene, hispaania ja saksa keelt päris heal suhtlustasandil, natuke räägiti ka prantsust, ometi oli meil raskusi kohalikega suhtlemisel. Toidupoes seletas kassiir midagi rumeenia keeles, millest meie midagi aru ei saanud, ladusime nagu teisedki oma kauba letile. Alles pärast saime teada, et ta tahtis puhkepausile minna... Õnneks teenindas ta võõramaalased ikka ära. Järjekorrad oli seal poes aga hiigla pikad...
Õhtul grillisime oma villas ning mängisime kaarte. Suure arbuusi ( imeodav) sõime ka ära.
 Cluj Napocas tuli Margel külastada hambaravi kabinetti. Teenindus oli kiire, korralik ja meeldiv. 2 ööd meeldivas Ilmar Houses veedetud, asusime taas teele, et külastada kuulsa Rumeenia vürsti Vlad Teibasseajaja Tepes`i, Bram Strokeri loodud Dracula prototüübi, sünnilinna Sighisoarat. Dracula filmi filmimise kohta Brani külastasime järgneval päeval. Sighisoarasse oli 161 km ning sõit kestis 3 tundi.
Sighisoara on vana kaubalinn Transilvaanias. Linna sai imetleda vaateplatvormilt ning tänavatel jalutades tuli keskaegse kaupmehe elu silme ette küll.
   
Sighisoara vaadatud, sõitsimegi kohe Bran`i, kus on maailmakuulsa vampiirifilmi Dracula filmimise koht. Kilomeetreid sinna oli 123 ning aega kulus 2,5 tundi.
Majutuse olime broneerinud armsa rumeenia vanaema juure Pensiunea Ilariasse. Kuna pansionaadi omanikust vanaproua oskas peale rumeenia keele vaid prantsuse keelt, siis oli Laural võimalik nüüd oma prantsuse keelt praktiseerida. Tänu sellele sai ta vanaemalt ikka mitu kaisutust ning musitust :😁😘😍
Vanaemal, nagu vanaemadel ikka olid kukk ja kanad. Hommikul saime selle kuke kiremise saatel ärgata, aga kukk oli õnneks häälest ära ja ainult kriuksus😂 kuidagi, seega meid see väga ei seganud. Õhtustasime mõnusalt õue peal. Proual oli palju roose ning nende seas ka üks suur prügikast, mille paigutuse mõte rooside sekka jäi minu poolt tabamata.😜😜
Voodid olid pehmed ja uni hea.
  Järgmisel hommikul oli plaanis külastada siis seda kuulsat lossi, kus Dracula filmiti. See oli tõeline turistilõks, pidi ootama, et sinna pääseda. Huvitav oli näha selles lossis tõeliselt elanud valitsejatele kuulunud esemeid, riideid ning ajastule (16. -17. sajand) vastavat sisustust. Õuduste tuppa, mis maksis 20 leud, me ei pidanud vajalikuks minna... isegi Laura ei soovinud. Seal olid kõik atraktsioonid seotud vampiiride ja Draculaga. Kokkuvõtteks võin praegu öelda, et oleks võinud selle rahvarohke paiga külastamata jätta ja poleks millestki olulisest ilma jäänud ka.  Seest nägi loss välja selline.......  
Ning muidugi leidsime Branis ka taksofonid, millega kohe ka pilti tegime, kohalik mutike imestunult meie ebatavalist vaimustust jälgimas.
  Mägitee on avatud vaid juulist oktoobri alguseni ning see on ehitatud Rumeenia diktaator Nicolae Ceaușescu, kes lasi end kutsuda Karpaatide Geenius ja Mõtete Doonau ning kelle tiitel oli Conducător ('juht'), käsul. Tema juhitud rahvas lasi ta ja tema abikaasa Elena lõpuks hukata, sest ta oli rakendanud äärmist kokkuhoiupoliitikat ning hävitanud palju, väga vastuoluline isik. https://et.wikipedia.org/wiki/Nicolae_Ceau%C8%99escu Selle tee lasi diktaator ehitada peale Tsehhoslovakkia ülestõusu1968.a., sest kartis, et samasugune saatus (NSVL vägede sissetung) ootab ka Rumeeniat.Tee ehitamisel sai surma palju sõdureid: ametlikult 40, mitteametlikult oli neid sadu. Aga või diktaatoril midagi inimestest on... ja lõpuks ka veel emakaru kahe pojaga, kellest Margel õnnestus hulljulgelt pilt teha (bussi aknast muidugi)...  http://touristinromania.net/what-to-visit-romania/balea-lake-romania-landscape-van-damme/ 
Transfargasanil poseerimas.
   Nii kõrgel -2000 m merepinnast polegi ma varem einestanud..😎   8 inimese arve kokku oli ainult 78 eurot: söök ja jook. 👌 https://en.wikipedia.org/wiki/Transfăgărășan Balea järve ääres oli Ain dilemma ees: kumb Porche punane või sinine? Lõpuks arvas, et t-särgiga ühte värvi sinise võtaks ikka kohe ära. Paraku olid omanikud kadunud.. ja nii polnud kelle käest hinda küsida. Seekord Ainil ei vedanud.😜😜 Autodel olid Tsehhi numbrimärgid. Mõnusad sellel teel sõita oleks nad küll, sest liikumiskiirus sellel teel on keskmiselt vaid 40km/h ........ 🤣   Ööbimine oli meil seekord väga erilises kohas, nimelt peale mägitee läbimist (95 km ja 2,5 h), jõudsime Corbeni ja seal asub tornmaja, mida II maailmasõjas kasutati SS staabina aga praegu pakuvad õde ja vend seal turistidele öömaja. Koha nimi on Pensiunea Turnul Maresalului. Kõrval on endine haigla ja krematooriumihoone, milles praegu toimuvad lastelaagrid. Igatahes oli see ööbimine eriline kogemus, sest selles hoones oli meeletult treppe ning üleval oli vaatlustorn 360 kraadise vaatega. Sisustus vastas odavale hinnale (ükski telekas ei töötanud ja niiskus, niiskus). Külalislahke omanik jutustas meile ära kogu oma eluloo: ta on kohaliku preestri poeg ning isa tegevat tal ajaviiteks kohalikku alkohoolset viinamarjadest tehtud jooki, mida ka meile pakkus. No see polnud sugugi armulauavein, nagu me mõtlesime, pigem võiks seda võrrelda meie hansaga.😁 Igatahes andis lahke mees meile veel kaks pudelit kaasa ka. Seda sai siis reisi jooksul õhtuti 😎vähehaaval manustatud ning reisi lõpuks oli kõik otsas ka. Õhtul otsisime söögikohta ning peale ekslemist ning peremehe soovitatud söögikoha ära põlgamist (suitsuhais ja vilets teenindus), jõudsime teise kohalikku kohta, kus käis tantsupidu. Toidud olid odavad ja õlu ka. Ja kohalikku tantsukultuuri oli huvitav jälgida. Tantsud sarnanesid väga kreeklaste sirtakile ja meie perekonnavalsile. Peremees oli nii lahke, et tõi meile hommikul kohvi (no kohvi ei ole rumeenlaste tugevam külg) ning kui me tahtsime talle jätta tänutäheks natuke eurosid, pannes need kohvitassi alla, sõitis mees meile järele ja tõi "unustatud" raha ära, keeldudes kategooriliselt igasuguse tipi võtmisest. Vot selline mees. Joogi (2 pudelit) eest ka raha ei tahtnud....👍👌 Hommikul asusime Bukaresti poole teele, sõitsime mööda kiirteid ning 172 km läbimiseks kulus vaid 2 tundi. Bukarestis oli meil kolmetoaline Apartment Above the Theatre. Uhke nimi, aga korter oli kitsuke.  Nüüd oli meie kõige pisemal reisisellil Lindal jaks otsas ning ta vajus sügavasse unne, millest ei raatsinud teda äratada. Mina pakkusin end vabatahtlikult lapsehoidjaks (mul ka oli tülpimus peal) ja teised sukeldusid Bukaresti öhe. Et oli nädalalõpp käis pidu ja trall otse tänavail. Enne keskööd tuldi siiski tagasi......Öösel kostis kogu tänava pillerkaar Marge ja Aivari ning Eve ja Ivari tuppa, mina aga ei kuulnud midagi ja olin hommikuks kenasti välja puhanud. Kuigi tahtsin näha Euroopa suurimat parlamendihoonet, milles on üle 1400 ruumi ja meeletutes kogustes marmorit, kulda, karda- ei näinud ma seda, sest kõigil oli korraga väga kiire Musta mere äärde puhkama ja nii asusimegi teele Bulgaaria poole, kus Nessebari linna lähedal ootas meid perehotell Royal. Sinna jõudmiseks pidime läbima 322 km ning ajaliselt kulus selleks 5 tundi. Piltidel näete kohale jõudnud turiste ning hotelli ümbrust...........rand oli 2 min kaugusel, aga nii ülerahvastatud....  Kohale jõudes ilmnes jälle keeleprobleem, aga peremees tõi kohale perepoja, kel inglise keel väga hästi suus ja nii õnnestuski meil saada oma toad kätte. Toad olid mugavad, rõdudega ja "merevaatega" (üle majade katuste nägi merd natuke😎)Randa oli vaid kahe minuti tee ja sinna me ka tormasime... Rand oli väga väga ülerahvastatud. Nööpnõelal ka polnud kuhu kukkuda. Vesi oli soe, vähemalt meie jaoks. Kahjuks oli päike juba horisondi taha vajumas ja nii lonkisime peale ujumist hotelli tagasi. Noorem rahvas ja Ivar suundusid peale riiete vahetamist promenaadile, kus neil tekkis uus bulgaarlasest sõber ja nad veetsid mõnusasti aega. Meie aga mõnulesime jahedas toas ja magasime end korralikult hommikuks välja. Hommikusöök oli.... no nagu ikka, ei midagi erilist. Kohv vilets ja muu värk ka üksluine. Hommikul oli plaan minna Nessebari ja seda me ka tegime .. Linnake oli kenasti korda tehtud, aga liialt rahvarohke... Ostsime hulgaliselt erinevaid roosiõlil baseeruvaid tootei: seepe, ihupiimasid, kreeme vannivahte jne Bulgaaria oli juba vanal ajal roosiõli tootmise koht. Laura otsis muidugi ikka postkontorit, et lõpuks ometi, mõni kaart kodumaale saata ja meie istusime natuke tänavakohvikus, et melu jälgida ja janu kustutada... Muidugi oli kindlasti vaja teha pilti kohaliku taksofoniga😎😍  Peale külaskäiku Nessebari läksime oma 3 öö peatumispaika aparthotelli Gardenia Beach Palace, mis oli vaid 20 km kaugusel ning 28 min olime kohal. Broneeritud oli kolme magamistoaga korter. See oli tõeliselt kauni koha peal: maakitsusel, millel ühel pool soolane Pomorie järv ja Must meri teisel pool... Huviline võib hotelliga tutvuda selle lingi kaudu: https://www.facebook.com/Gardenia-Beach-Palace-Aparthotel-923680571063120/ Esimesel õhtul läksime einetama kohalikku tänavatoidukohta (restoraniks ei suuda mina seda nimetada) Tshaika. Kohas mängis elav muusika: laulis mustanahaline laulja. Kaks tursket meeskokka tegid avatud köögis süüa. Kõik oli kena sinnamaani, mil ma nägin kuidas nad süüa tegid, asi oli hügieenist ikka väga kaugel. Söögiisu kadus ja jõin vaid õlut. Meiega samal ajal oli meie hotellis ja ka Tshaikas rahvatantsugrupp Pärnust. Nemad olid siia mingile võistlusele tulnud ja pidid järgmisel päeval juba lahkuma. Seepärast korraldasid nad vägeva "Oige ja vasemba" ning "Reilenderi" tantsimise, mida teised kohalviibijad ammulisui vahtisid ning meie suur aplaus pani teisi toidukoha külalisi veelgi rohkem imestama.😂😂 Järgmisel õhtul puhkasime neist eelmise õhtu sündmustest ja kolmandal õhtul käisime Nessebaris söömas. Sõime ühes mereäärses restoranis pitsat. Üks asi sai tänu Aivarile selgeks, et esimesse ettejuhtuvasse restorani ei tasu kohe siseneda, vaid tuleb uksel küsida õlle hinda.. selle järgi võib otsustada koha hinnataseme üle ja muidugi tuleb kaubelda sisseviskajatega: nii saab päris soodsa protsendi "allahindlust" 😆😎 Peale kolme päeva privaatses rannas oli aeg edasi liikuda.... teise randa, mis enam nii privaatne polnud.. Püüdsime küll pikendada oma viibimist Gardenia hotellis, aga pakuti halvemaid tingimusi rohkema raha eest, seega otsustasime uue ööbimiskoha kasuks Pomories. Olime juba varasemalt natuke muutnud algset kava ja pikendanud ühe päeva võrra oma viibimist Musta mere ääres. Tagantjärele targana võib öelda, et oleks pidanud veetma seal vähemalt viis ööd, kui mitte rohkem, sest nii mõnus oli ja kuidagi ei tahtnud lahkuda... 😎😎😎  Uues kohas, Pomorie linnas, olime paigutatud 2 korterisse: meie pere kahetoalisse tänavale avaneva rõduga alumisel korrusel ning ülejäänud seltskond viimasele korrusele 2 toalisse katuseterrassiga korterisse, kust avanes uhke vaade merele. Koha nimi oli: Elite Oasis Apartments ja kohaga saab tutvuda tutvuda saab siin ning pildil on ka meie katuseterrass... https://www.facebook.com/elitoazis/?hc_ref=ARRzBnPNkIDx9L8la37kRK2w1DRQ7ZZnmbJ-R5OpMpgqR34YNOvBWSh1ncPnqErdG7k&fref=nf&__xts__[0]=68.ARDQgIocprEj2qLNGpVoMxpCuI04lwM0ADI1pQ-WDPeegANAg3oT4Rm68gfKaRfbUq7xfaM9ye2WKKGha1b19Ucpo7MwhBMRll-sAeqO54B5xmtcfxIFgMAgTUY4KpJ-ZBKz3GcLfrtL1zKE0hp3oKGOX8KYXpc0jmUGijwOoOIs-OCWGAv1rA&__tn__=kC-R Korteri kõrval oli restoran, kus üks kelner suhtus Laurasse soojemalt kui tohiks ja viisakas oleks 😍😎, aga toit oli maitsev ja teenindus tasemel. Õhtul hilja sai tehtud ka pilt meie rõdult, kust oli mõnus tänaval toimuvat melu jälgida ...  Rand oli seal erakordselt rahvarohke ning igasugust rahvast oli seal. Näiteks venelanna, kes oli toonud randa Pomorie soolajärvest pangitäie"ravimuda" ning määris end sellega kokku. Ülejäägi andis ta Evele, Aivarile ja Margele ning siis kõndisid rannas juba ühe "neegri" asemel neli mudaööbikut... No ma ka ei tea, kuivõrd see haisev plöga ühekordselt midagi ka ravis 😂😎  Käisime veel ühte kena Bulgaaria linnakest vaatamas, mille nimi Sozopol. See oli veel turistidest lörtsimata (turiste vähe) aga mõnusate pererestoranide ja müügipunktidega. Kõige imelikum komme, mida Bulgaarias märkasin oli, et surnute mälestamiskuulutused olid kleebitud teadete tahvlile või puu külge, käidavasse kohta... Väga imelik. Ühes mereteemaliste riiete poes(ostsime Ainiga endale madrusesärgid) kohtusime mehega, kelle tüdruksõber oli pärit Võrumaalt. Ta oli selle poe omanik ning kuuldes, et me Võrumaalt tegi lausa küsimata allahindlust. Küll see maailm on ikka väike! Juttu jätkus Suurest Munamäest Ööbikuoruni 😎😎 Saime temalt juhatust Bulgaaria vaatamisväärsuste kohta. Ta soovitas Sofiasse mitte minna ja Plovdivis ikka ära käia. Käisime Aini ja Lauraga söömas kalarestoranis Zoritsa otse Musta mere kaldal. Kajakad olid väga ülbed ning tulid toitu norima, meil soovitati neile mitte midagi anda, sest muidu ei saa me ise rahus süüa. Sozopoli sõiduks kulus Pomoriest 1 tund ja tee pikkus oli 50 km, 400 km kaugusele jäi Türgi linn Istanbul, kuhu Ain ja Ivar millegipärast väga minna kibelesid😉😉, aga sinna nad seekord siiski ei sattunud...  Plovdiv oli hooletusse jäetud. Mida oli kurb näha. Sest maailma vanimate linnade hulka kuuluv(20 maailma vanima linna seas) oleks ikka võinud särada nagu pärl. Ehitatud on see küngastele nagu Roomagi ja vanalinn on tõesti vana ja sinna jõudmiseks peab olema treenitud, sest mägi on ikka väga järsk. Käisime vaatamas rooma aegset amfiteatrit..... Sinna olid püstitatud lava, mis rikkus selle muistise minu arvates täiesti ära. Muidugi on ju tore, kui nii vana ehitis on endiselt kontserti või teatrina kasutuses, aga ikkagi.  Ja nii me jalutasime mööda neid sajandite vanuseid munakivi tänavaid ning minul oli küll kurb meel. Oli ka midagi rõõmustavat ses linnas. Leidsime toreda söögikoha Pitsa Originalle, kus hinnad olid väga soodsad, pitsa väga maitse ja teenindajad sõbralikud. Nii ei jäänudki Plovdivist ainult väga kurba tunnet... loodan, et nad hindavad oma ajalugu ja rikkamaks saades vuntsivad selle linna üles.  Ööbima sõitsime Sofia äärelinnahotelli nimega Hotel City INN Sofia. ja Plovdivist sinna jõudmiseks kulus aega 1,5 tundi ja kilomeetreid oli sinna 144. Hotell oli päris mugav, auto pandi tasuta valvega parklasse ning nooremad suundusid linna avastama. Meie Ainiga ja Lindaga jäime "koju" ja meil oli väga tore olla. Hommikul ärkasime vara (kell 6.00) ja lahkusime hotellist, sest ees ootas Serbia ja õhtuks pidime jõudma kella 22 Budapesti......Aega kaotasime 1 tunni, sest tagasi sõites tuleb tund puudu erinevate ajavööndite tõttu. Sofiast Budapesti pole palju sõita: ainult 769 km ja 8 tundi. Aga te peate lisama piiripunktis veedetud aja, mida meil kulus kokku 4 tundi, seega kokku 12 tundi bussis. Piirijärjekord oli näiteks Laurale esmakordne näha ja nagu tavaks suhtusid Ungari piirivalvurid eestlastesse taas väga sõbralikult ning rõõmsalt. Serblased oli väga viisakad. Serbias me peatusime ainult korraks, et IKEA restoranis süüa.  Nalja sai ka: Laurale teenindaja liha ei andnud, kuigi Laura küsis mitu korda. Meie küll saime oma liha kätte aga Laura pidi leppima taimetoiduga.😂😂😂 See pood oli hiiglaslik nagu praegu Riias vast, igatahes eksisin ma sinna ära. Nibin nabin jõudsime natuke peale 22 korterisse Budapestis. Majutuskoha nimi oli: Váci Fashion Street Apartment See asus jalakäijate tänaval, seega tuli parkimise eest maaaluses garaazis maksta hingehinda 30 EUR-i. Korter ise oli imepisike ja ühel toal polnud üldse akent. Ainuke pluss oli, et see asus kesklinnas ja teenindaja oli abivalmis ja sõbralik.. Võrreldes meie eelmise aasta peatus kohaga Alektor Apartment (ka kesklinnas) oli see ikka väga niru.  Kohale jõudnuna läksime kohe Budapesti ööeluga tutvuma. Meie Lauraga lippasime Aldi poodi, mis oli päris kauge, et osta ungarlaste rahvusjooki ploomiviina palinkat ( maitselt jube....) Laura sõber oli just seda soovinud.Vahetult enne sulgemist saime oma joogi ära osta (Laura ostis veel ka ungari veine) ja nüüd läksime korterist läbi ning siis suundusime tänavale ja Doonau äärde.Et oli laupäeva õhtu oli kai ääres mitmeid peolaevu noortega, kes suundusid Doonaule. Laevalael käis pidu ja kõik olid rõõmsad. Me olime pikast sõidust väsinud ja kaua ei jõudnud jalutada,. Peagi suundusime korterisse magama. Hommikul oli ees pikk sõit Varssavisse mille pikkus oli 894 km ja 9 tundi bussis. Teel Varssavisse peatusime Tshehhis Brno linnas ning toimus suuremat sorti shopping. Kõik hinnad tundusid väga odavad, eriti riietel ja eriti brändi riided...😂😂😎😎 Hiljem selgus(kodus), et kõik polegi kuld, mis hiilgab 😜😜😜 Varssavis saime tõelise vapustuse osaliseks, sest broneeritud hotell Waw Hotel Airport Okęcie osutus täielikuks saastaks. Seinad kostsid läbi, voodid olid kitsad ja toad ka, restorani polnud ja auto parkimise eest küsiti esimest korda sellel reisil külastatuist majutusasutustest raha..., kuigi valvet polnud? Kuna double voodi oli kitsas siis küsisime Lindale lisavoodit, mida neil polnud.... ja teenindaja ei liigutanud kõrvugi meie probleemide pärast. Ei mingit vabandust, kuigi meie olime toa broneerinud 2 täiskasvanule ja lapsele. End loodussõbralikuks kuulutanud hotellis olid plastikkottidesse pakitud plastikjoogitopsid. Kliimaseade ei töötanud ja akent avada ei saanud, sest hotell oli lennujaamast just mitte väga kaugel....... Ühesõnaga, oli arusaada, et peame koju minema. Ja järgmisel päeval tegime veel ühe poetuuri Poolas ja siis koju 888 km ja 12 tundi.Koju jõudsime kell 01.00, peas juba uue reisi plaanid😎😊😎😊 |
