Mõnikord on elu nagu virvatuluke. Kuid pilkases pimeduses on virvatuluke ka juba valgus. E. M. Remarque

Vahel  mõtlen, miks elu on nii ebaõiglane. Olen Jumala peale vihane. Eelmine nädal oli minu jaoks väga raske. Kõik algas 5. detsembri õhtul, kui tütar teatas, et noormeest nimega Kristjan Urm pole enam. Olin Kristjaniga kohtunud vaid mõnel viivul noorkotkaste ja kodutütarde laagris ja muusikakoolis. Ometi tuli ta kohe mu silme ette. Olin shokis ja terve nädal vasardas peas mõte, miks ometi on elu nagu virvatuluke, nii habras ja õrn. Ja koos kohutava uudisega saabusid tagasi ka minu enda hästi peidetud valusad mälestused 31 aasta tagusest ajast. Olin just lõpetanud keskkooli ning naitunud oma esimese armastusega Suleviga. Meil oli armas tütar. Ning siis............. sai mu abikaasa surma 19. aastaselt - Olin shokis, 9 kuud umbes . Ei mäleta sellest ajast muud kui SUURT VALU. Ellu jäin tänu tütrekesele, kes hoolt ja armastust nõudis.
Lisaks neile mälestustele tõi Kristjani  ebaõiglane surm taas meelde ka minu ämma, Sulevi ema, surma kuu aega tagasi. Ka tema suri ootamatult südame seiskumise tõttu, kurtmata kunagi südamehaiguse üle. Kõik see valu võimendus veel,  kui lugesin ootamatult lahkunud noormehe tegemiste kohta. Kristjan oli väga armas ja tore poiss, väga eriline, keda sõbrad väga hindasid ja armastasid. Tunnen kaasa  tema emale, pisiõele, isale ja teistele lähedastele. Arvan teadvat ja tundvat, kui suur on teie valu ning tean, et mõneti see valu muutub aja jooksul tuimemaks, aga see ei kao kunagi. Pidin selle valu siia üles kirjutama. Lisan kaks ilusat luuletust ja imeilusa Eric Claptoni laulu (mille ta kirjutas oma 4 aasta vanuselt hukkunud pojale) Kristjani ning oma kallite mälestuseks. Puhake rahus. Lootus on, et kunagi taevas näeme ja siis pole seal pisaraid.

Loodan, et see lohutab leinajaid ja annab jõudu edasi elada oma kallite lahkunute nimel.

Vaadake, ma olen tuul – mängin teie juustes.
Sosistan teil kõrva tasa: „Olen teie juures”.
Vaadake ma olen kuu – öösel teid ma paitan.
Naeratus on teie suul, unenäos teid aitan.
Vaadake ma olen päike – teie silmis säran.
Näen seal hulga pisaraid, pühkige need ära.
Vaadake ma olen lumi – nõnda külm ja valge.
Akna taha teen teil kohe hästi mitu hange.
Vaadake ma olen vihm, märjaks teen te põsed.
Kui vaid saaks, siis uhuks ära kõik te suured mured.
Vaadake ma olen siin, teie südames ja hinges.
Olen teie lähedal – OLEN TEIE INGEL!


Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall.
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid täiesti kindel,
et laulan seal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal, see polnud mu surm.(Mary Elizabeth Frye)

https://www.youtube.com/watch?v=JxPj3GAYYZ0