reede, 17. detsember 2010

Elu on nagu teater ja teater on nagu elu

Ei mäleta, kes suurmeestest on seda öelnud. Võib olla Panso , aga võib olla mitte keegi.

 Miks selline algus? Sest eile käisime Ainiga teatris. Tüki nimi oli "Kaos" ja see rääkis naiste keskeakriisist. Autor Mika Myllyaho.
Olime näinud sama autori triloogia esimest osa nimega "Paanika", mis pajatas meeste keskeakriisist. "Paanika"  meeldis meile väga ning heas usus, et keskealiste naiste elust suudab kirjanik sama huvitavalt vesta kui samaealiste meeste probleemidest, astusime eile "Vanemuise" peamaja uksest sisse.
Üldiselt meeldib mulle Sadamateatri õhkkond rohkem: on kuidagi kodusem ja oma. Peamaja on liialt akadeemiline ja külm. Niisiis juba koht oli vale. Ain nentis, et küll see saal on väike, ta oli selles majas viimati lapsena olnud.
Juba esimese kümne minutiga tekkis täielik hämming, et mida ma siin teen. Ain, kes vabatahtlikult  teatrisse ei satu (ainult siis, kui mul õnnestub ta mingi nipiga kaasa tirida), vaatas mulle piinatud näoga otsa. Peaaegu ühest suust leidsime, et peaks lahkuma.
 Mitte, et näitlejad halvasti mängisid. Ei, näitlejatööd olid heal tasemel(M. Palmiste, L.Tennosaar ja E.Püssa). Rohkem häiris lavastus: oli kuidagi hakitud. Ausalt öelda tegelaskujud olid minu jaoks elukauged. Mina ei tunne ühtegi selliste probleemidega naist. Kui vaatasime sama autori näidendit meeste probleemidest tekkis küll äratundmine. Oli kurb ja samas naljakas."Kaoses" ei olnud ei kurb ega naljakas. Piinlik oli. Mehed selles naistetükis olid minu arust liialt üle karikeeritud,  mina selliseid mehi oma elus ei ole kohanud. Ain oli veel nördinud, et lavastuses kasutati "Seks ja linn"soundtracki, tema arvates oli see lihtsalt küündimatu. New Yorgi amatsoonidega polnud neil kolmel soome naisel küll midagi ühist ega sarnast.
Aga aitab virisemisest. Igatahes on mul Aini järgmisel korral teatrisse saamine väga problemaatiline. (peale "Paanika " vaatamist ei tulnud mul teda aga eriti kaua veenda). Parim oligi eilse õhtu jooksul see aeg, kui saime ilma lasteta  omaette olla (autos, kohvikus) ning lihtsalt rääkida.
 Meil ei õnnestu just tihti päris segamatult vestelda.
Seega polnud kogu õhtul ju väga vigagi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar