reede, 27. jaanuar 2012

De quibus ignoras, tace.(Millest sa midagi ei tea, sellest vaiki)

Et see hr Laar ka ei õpi.... Need tema hädavaled.. naeruväärne:D:D
Või tema väide: kirjutan oma kontole ALATI ISE, aga teen ADMINISTRAATORITELE peapesu????? Mõtleb ikka ka, mida suust välja ajab. Selline lapsesuu.........
Uskumatu, et valetaja ja tsensor on Eesti kaitseminister... Ausalt ei oskagi enam midagi öelda, olen halvas mõttes hämmingus.
Samas: ajaloolane on ju ta hea ning tema kirjutatud õpik on ka hea. Jäägu siis oma liistude juurde......
Lisan uudise lingi http://uudised.err.ee/index.php?06244426

Ja siin on üks andekas nali :




Ja mõned meemid. Järeldused teeb igaüks ise.....



pühapäev, 1. jaanuar 2012

Ja mõnikord, kui vaikus karjub, tuleb seda veelgi valjema müraga lämmatada.Erich Maria Remarque (1898-1970) oli saksa kirjanik (“Aeg antud elada, aeg antud surra”, 1954)

Head uut 2012. aastat, kõikide unistuste ja soovide täitumist sel aastal minu lugejaile!
Detsember jäigi selliseks kuuks aastas, mil ma ei viitsinud kirjutada ühtki rida. Kuigi sündmusi, mille kohta oleks ju võinud sõna sekka öelda, oli: Põhja Korea diktaatori Kim Jong- Il-i kauaoodatud surm, juba ette teada olnud Norra massimõrvari Anders Breiviki süüdimatuks kuulutamine, Putini vastased demonstratsionid Venemaal või minu lemmikteema: jõulud sakivad täiega. Aga ei tahtnud teid tülitada selliste banaalsete lugudega.

 Kiusan aga ikka ja lisan siia youtubes oleva  "nutukoori" Põhja Koreast.

Minu arvates ei ole neil inimestel raske itkeda, sest sellist elu (nagu nemad Põhja Koreas) elades kisukski karjuma valjuhäälselt. Ka nõukogude inimesed nutsid hüsteeriliselt kui isake Stalin nad "maha jättis" ja põrgu kolis. Enamusel olid need küll rõõmupisarad või hirmust vabanemise pisarad.Sama siin. Kim Jong Un -riigi uus valitseja, on suur küsimärk: olevat mõttelaadilt sarnane oma isaga, aga kas ta ka valitsema hakkab selgub mõne aja pärast. Igatahes peaks poliitikutel nüüd sellesse regiooni pisut rohkem tähelepanu jätkuma. On ju riigil tuumarelv. Ja kelle kätte see nupp satub.... No "võimas ja kõiketeadja" Edgar Egipte (ennustaja Võsapetsi saates) teatas, et tuumasõjast meil pääsu pole.
2012... järjekordse maailmalõpu aasta:D:D:D. No eks neid maailmalõppe ole ennegi välja kuulutatud, aga alati on need millegi tõttu saabumata jäänud. Kas see järjekordne siis saabub? Elame näeme. Anu Saagimi eluterve ütlus eilses aastalõpusaates meeldis mulle väga: et kui see lõpp tulebki, siis sureb Saagim värskena ja ilusana. Nii seda lõpu teemat tulebki võtta. Me kõik oleme surelikud ja millal saabub iga inimese jaoks see tema maailmalõpp ei ole õnneks meile teada. Mina küll ei taha teada, millal minu aeg otsa saab. See teadmine oleks õõvastav ja raske. Draakoniaasta algab 23. jaanuaril 2012 kell 9.39, vaatame, mida Mang meile lubab:
http://www.maaleht.ee/news/video/varia/video-igor-mang-draakoniaastal-tulevad-koik-pettused-valja.d?id=63549430
2011 aasta, milline ta siis minu jaoks oli? Aastal ei olnud midagi viga. Hr Mang ennustas nii:
http://www.maaleht.ee/news/video/varia/igor-mang-kassiaasta-soosib-head-labisaamist-lahedastega.d?id=36919859
Muutlik oli küll: muutsin oma laste kooli ja ka minu tööelu muutus. Ööelu oli ka rohkem: tavaliselt lõppes minu päev ikka 01.00. Läbisaamine nii oma kassidega kodus (õde Külli ja Jossu) oli parem kui varem ning Jossu on mind isegi sõbraks valinud. See viimane on vist küll seetõttu, et ma talle süüa annan ja iga õhtust masaazi teen:D. Kodukeskne oli aasta ka ja tülisid (suuri) polnud üldse. Koledaid asju oli (õnneks meist kaugel): Norra massimõrv, Jaapani tsunami ja Amy Winehouse i surm R.I.P.Amy! (lisan siia tema laulu, mis mulle õudselt meeldib

Aga nendest asjadest ei taha ma rääkida.
Must vesidraakon, mis alles jaanuaris algab, no see tuleb vist väheke viletsam? Ennustatakse euro ja EL hukku, Edgar lisas veel, et oleme jälle Venemaast sõltuvad. No seda viimast ei taha ma uskuda. Elame, näeme (kui elame?)
Lõpetada tahan aga rõõmsamas toonis. Väike kontsert kõigile Teile uue aasta alguseks kassilt, kes võib olla on  Rein Rannapi hingesugulane ?

kolmapäev, 23. november 2011

Parem jäägu süüdlane karistuseta, kui et karistada saab süütu. Voltaire (François-Marie Arouet) (1694-1778) oli prantsuse filosoof ja kirjanik.

Viimasel ajal olen ma aina enam veendunud, et mulle meeldib see Voltaire ütlus ja ma eelistan tihti selliselt ka käituda. Ma ei arva, et alati on karistamine ja süüdlase väljaselgitamine kindlasti vajalik. Rohkem usun ma andestamisse ja hea sõna jõusse. Eriti, mis puutub õrnas eas noortesse inimestesse.
Puberteetikutel on eriliselt arenenud just õiglustunne. Nad näevad maailma must-valgena ning ei tunnista mingeid halle toone. Küllap olin isegi samas eas selline kompromissitu: kes ei ole minu poolt on minu vastu. Nüüd aga meeldib mulle kuulata ära vastaspoole argumendid, natuke mõelda ja esitada omapoolseid vastuväiteid. Ning huvitav küll, ma ei ootagi, et oponent minuga nõustuks.... pigem soovin argumenteerida, saades ise targemaks(vaidluses selgub ju tõde).
Ma ei nõustu sinu arvamusega, kuid võitlen surmani, et sul oleks õigus oma arvamus välja öelda ( Voltaire).      
Karistamine ei paranda süüdlast. Pigem tekib kibestumine ning kahepalgelisus , sest   /--/ inimesed pole kunagi päris need, kelleks sa neid pead.(“Kärbeste Jumal” Sir Willam Gerald Golding, oli inglise kirjanik).
Minu arust on kahepalgeline inimene väga ohtlik ja isiklikult mina eelistan inimesi, kes on ausad ja ütlevad, seda mida mõtlevad. Kahepalgeliste inimestega ma ei suhtle. Ausatega aga küll.Tõsi vahel on tõde valus kuulata.
Ning kui tulla tagasi õrnas eas inimesehakatiste juurde, siis nende ausus on jalustrabav, kui sind muidugi usaldatakse. Kõige tähtsam ongi inimsuhetes usaldus. Kui keegi on minu usaldust kord kuritarvitanud, mind reetnud,  ei suuda ma enam talle andestada. Miski pole enam nii nagu oli. Ma ei saa enam olla aus selle inimesega. Pean olema kahtlustav ja võtan sisse kaitseseisundi, kui olen sunnitud taolise eksemplariga suhtlema. Aga tavaliselt väldin neid tegelasi. 
Ainult viiel inimesel on sel puhul siiski mõne aja pärast loota andestust minult. Need on mu lapsed ja lapselapsed, sest emad on paraku sellised. Isegi nii koleda asja, nagu reetmine, suudavad nad oma järeltulijatele andestada. Selle kohta öeldakse tingimusteta armastus.
 Armastades kedagi sügavalt, saad jõudu. Olles ise sügavalt armastatud, saad julgust.   Laozi (eKr600-eKr501) .
Tuli selline segane postitus. Ent need on teemad, millest praegu enam mõtlen.
Lisan siia lingi lapsevanematele mõtlemiseks:http://www.naine24.ee/643886/lapsele-laksu-andes-havitad-ta-emotsionaalselt/   
  

kolmapäev, 2. november 2011

Memento mori! Meenuta surma! (pea meeles, et oled surelik)

Täna on hingedepäev. Käisin neljal kalmistul ning süütasin küünlad minu jaoks oluliste olnud inimeste kalmudel. Kutsusin ka Laura kaasa, kes mind vapralt aitas kalmude korrastamisel ja küünalde süütamisel. Süütasin küünla ka aknal, et armsad kadunud tuleksid meile külla.
Mulle meeldib jalutada kalmistuvaikuses ja mõelda nende inimeste elude peale, kelle nimesid saab lugeda epitaafidelt. Olid nad surres valmis ületama Styxsi?  Ning mööduma Kerberosest ja jõudma Hadese riiki?Või tabas vikatimees neid ootamatult ja ebaõiglaselt? Ning nad jäid siia meie keskele ja ei oska nüüd teed leida paradiisi väravateni Püha Peetruse juurde?
Selles rahus ja vaikuses on hea mõlgutada omi mõtteid ja mõelda tähtsate asjade üle. Üldiselt ei tunne ma mingit hirmu ega võõristust viibides paigas kuhu kõik inimlapsed kord jõuavad.
Täna mõelgem sellele, et igaüks elaks talle antud lühikese viivu  nii hästi, et saabunud kord Anubise poolt juhituna  Osirise kohtu ette, ei oleks kaaluvihile asetatud süda(südametunnistus) raskem kui teisel kaaluvihil olev udusulg. Sest keegi ei tea, mis meid tegelikult ootab teispoolsuses.
Lisan siia lingi , mis räägib lähemalt hingedepäevast ja hingeajast... Loe siit.http://3b.team5.net.ee/hingedepaev.htm

Nii tavatsesin ma oma väikestele lastele rääkida surmast....

Kutse on tulnud-
ja ma olen valmis oma rännakuks...
Minnes võtab ta tule ja süütab taevasse tähe...
Rabindranath Tagore.
 
Ja neile alati meeldis mõte, et armas lahkunu on taevas tähena ja me võime teda õhtuti ja öösiti seal kõrgel näha ja tervitada.

reede, 30. september 2011

Historia est magistra vitae.Ajalugu on elu õpetaja. Cicero ( 106-43 eKr) Rooma poliitik, kõnemees, kirjanik ja filosoof.

Eile käisin koos Rõuge kooli 5. ja 7. klassi õpilaste ja õpetajate Maia ja Maiuga Vastseliina Piiskopilinnuses õppekäigul.
 Vastu võeti meid vahvasti: giidid olid riietatud keskaegsetesse kostüümidesse ja nende jutt oli nii huvitav ja põnev, et isegi need õpilased, kel tähelepanelikkusest tavaliselt puudu on, kuulasid põnevusega. Kiidan giidide oskust lastepäraselt ajaloost jutustada ja nende oskust keskaja vastu  huvi äratada.
Muidugi on kogu Vastseliina Piiskopilinnus muutunud tundmatuseni, sellest ajast kui mina seal viimati käisin(umbes neli aastat tagasi). Ümbrus on hooldatud, endine Piiri kõrts muudetud külalistemajaks, kus on  esitletud ülevaatlikult  kohalikku ajalugu.
Lisan siia lingi , kust saab piiskopilinnuse kohta veel rohkem infot, keda huvitab  http://www.vastseliina.ee/linnus/index.php
Soovitan võimaluse korral seda kohta kindlasti külastada.

esmaspäev, 26. september 2011

Targad õpivad lollidelt palju rohkem kui lollid tarkadelt. Cato Vanem (Marcus Porcius Cato), eKr234-eKr149 oli rooma riigimees

No nii, tänase päeva algul kohtusin eriti lolli, alaväärsuskompleksi põdeva ja ennasttäis mehepojaga.  Cato sõnad sobivad siia hästi, sest õppisin temalt üsna palju. Näiteks seda, et ma peaksin olema kannatlikum ja andestavam. Ning veel seda, et veel suurem loll kui see, kes kõike teab, on see, kes temaga vaidleb. Vaat, see vaidlemine minu poolt oleks pidanud ära jääma, oleks pidanud tema rumalad pretensioonid ära kuulama ning oma teed minema. Aga ei, ma olin ise ka loll, ei kuulanud ainult, vaid hakkasin vastu. Aga nagu on öelnud Oscar Wilde, iirlane, oma surematus teoses "Leedi Windemeri lehvik" kogemus on nimetus, mille igaüks annab oma vigadele. See ebameeldiv seik  on minu kogemus, ehk viga, mille tegin.
Milles siis asi oli? Üks nn "autojuht" tegi tagasipöörde(ohtlik manööver) veendumata, et tee on vaba ja ma vaevalt sain pidurdatud, et talle mitte otsa sõita. Ei usu, et ta mind ei näinud, ma sõidan suure autoga(VW Sharan) , pigem oli ta ülbe või tähelepanematu. Samas kohas on ennegi toimunud liiklusõnnetus, kus juhi tagasipöörde tõttu hukkus inimene, mootorrattur. Pealegi sõitis üks hooletu tagasipöörde tegija mu autole eelmisel talvel küljelt sisse. Õnn oli, et mul oli suur auto,  pääsesin kergelt. Ausalt öelda ma ei julgegi vist enam tänaval väikese autoga sõita, sest suures on nagu tankis, vähemalt ei saa nii kergelt viga.
Seega oli mul põhjusi rahulolematuseks  küllaga. Niisiis andsin oma pahameelest teada lühikese signaaliga. Ja kujutage ette, selle mehepoja hinge see signaal  ei mahtunud:  mingi naine julgeb talle märku anda tema ebakompetentsusest.Ta sõitis mulle koju järele ja asus mulle loengut pidama, kuidas mina olen ülima õigluse tagaajaja ja välismaal see nii küll ei ole, ja temal oli täielik õigus nii sõita(sic!).Ja , et mina olevat tahtnud temast üle sõita. Siin tegingi lolli vea: selle asemel, et lasta ta mõttetu loba ühest kõrvast sisse ja teisest välja ütlesin talle, miks ma nii käitusin. Minu meelest ohustas ta oma käitumisega mind ja teisi liiklejaid(minu taga sõitis üks jeep, mis pidi ka äkkpidurduse tegema), tekitas liiklusohtliku olukorra ja ma reageerisin just nii nagu paremaks pidasin. No seepeale teatas see tola, et üleüldse olen mina loll, pole välismaal sõitnud, seal sõidavad kõik nii ja bla-bla-bla.... jne. Ja siis ütlesin ma talle: nii nagu auto nii mees( ta sõitis mingi väikese prantslasega) ja sellist solvangut(mulle tundub, et seepärast tal vist mingi alaväärtukompleks ongi)ta muidugi välja ei kannatanud. Kahetsen isegi öeldut, aga ta ise viis mind selle ütluseni.Ta teatas mulle, et võiksin alla võtta(sic!). Siis sain aru, et loll jääb lolliks ja lõpetasin vaidlemise. Ega ma muidu tast lahti ei saanud, kui lubasin koera lahti lasta ja politsei kutsuda. Ähvardusega, et ta keerab koeral kaela kahekorra, lontsis mees oma autoni, kus istus tema naine vist.
Väga ebameeldiv kogemus. Ja väga ebameeldiv inimene. Kirjutasin selle siia, et juhtum selja taha jätta ja teisi liiklejaid hoiatada: tänavail liigub igasuguseid hulle, kes arvavad, et neile on kõik lubatud ja nemad on teistest peajagu üle. Minu õppetund on olla kannatlikum ja andestada ning pidada oma mõtted endale.
Panen siia mõned videod YouTubest ennasttäis autojuhtidest.
No peale video vaatamist peaks olema selge, miks on eriti ohtlik tagasipööre ja vasakpööre ning üllatav mõnikord isegi parempööre. Ja miks juht peab neid sooritades veenduma, et ta ei sega teisi liiklejaid.

neljapäev, 25. august 2011

Te märkate, et saate vanemaks, kui küünlad maksavad rohkem kui tort.Bob Hope(1903-2003) Ameerika koomik.

No nii, pool sajandit on siis ära elatud. Tegelikult on nii, et ma ei tunne veel mingit vanadust. Hing ju ei vanane. Aga nüüd lähemalt minu meeldivast sündimise päevast.
Kõigepealt väike meenutus. Juba 20 aastat on minu sünnipäeval kõikjal sinimustvalged lehvimas. Nimelt on mul au olnud sündida päeval, kui eestlased taas oma riigi tagasi said. See on muidugi väga meeldiv. 20 aastat tagasi, minu 30. sünnipäeval olin Leedus Poola piiri ääres ja ootasin Poola saamist 3 km piirijärjekorras. Minu armsad reisikaaslased olid mulle korraldanud meeldiva sünnipäevapeo koos šampuste ja lilledega ning me veetsime lõbusalt aega oma bussi kõrval aasal. Korraga levis ärev uudis, et kohe tulevad vene tankid, piirid suletakse ja Poolat (ehk vabadust) näeme nagu oma kõrvu. Pikk rodu(3 km) sõidukeid hakkas imekiiresti liikuma ja levis teade, et poola piirivalvurid lasevad kõik Leedust tulijad piiritsooni sisse, ehk siis vabasse maailma. Meie buss pani ka minema ilma meieta ja nii haarasime kõik oma asjad (šampused, lilled, toidud jne) ning panime padavai järele. See jooks jääb surmatunnini meelde. Tundus nagu jookseksin elu ja surma eest. Oli kohutavalt raske, väheke svipsis olles, kõigi nende asjadega joosta 3 km, aga kohale me saime ja lasti piiritsooni ka. Pidu käis bussis edasi tantsiti ja tehti nalja.See oli vist kaitsereaktsioon hirmu vastu, aga olime ikka väga ülemeelikud:lärm ja bussi kõikumine oli kaugele näha. Arutati sedagi, et kas tulla Eestisse tagasi kui siin jälle diktatuur kehtestatakse. Mina koos Ainiga poleks tulnud.See oli ühine otsus. Natuke muret tegid tütreke ja emad, kes oleks maha jäänud, aga mõtlesime siis, et küll nemadki välja nõuame. Õnneks  selgus varsti, et Eesti on vaba iseseisev riik ja raske küsimus kadus.Naasime nädala pärast juba vabasse Eesti vabariiki. See juhtus kõik 20 aastat tagasi.
Aga tagasi minu selle sünnipäeva hommiku juurde. Niisiis jõime kohvi, olin saanud just oma kallitelt õnnitlused, kui telefon helises ja noormees küsis kuidas ta saab mulle lilled kätte toimetada. Mis siis ikka, seletasin ning 5 min pärast oligi mul hiigelsuur roosikimp käes aga kaarti polnud. Nuputasime, mis me nuputasime, aga välja ei mõelnud kellelt. See selgus alles keskpäeval, kui minu ainus armas sõbranna ülikoolipäevilt, Tiina, mulle helistas ja süütu häälega küsis, kas lilled käes. Aitäh talle, need on hästi kaunid valged roosid ning seisavad praegugi mul toas ja neid on väga palju. See oli meeldiv üllatus, mis tõsi küll, oleks peaaegu perekriisi esile kutsunud. Edasi oli minu päev saladuslik, sest Ainil oli midagi kavas ja kell 16 selgus, et sellel juubelil kohtume oma sõpradega ekspromt:kõik said teada sünnipäevast umbes 1 tund ette ja see oli väga armas, et kõik ka kohale ilmusid. Alustasime pidu Ränduri pubis õhtut süües ning veini mekkides, hiljem läksime lokaali Mõisaait. Oli väga tore õhtu ning kui koju läbi pimeda linna läksime, tundsin end taas nagu kahekümneaastasena, käsikäes poisiga koju minnes. Oma abikaasa tundus ka niiii noor ja armas nagu toona, armu või uuesti.
Aitäh Laurale, Karlile, Mallele, Urmasele, Valevile, Terjele, Evele, Ivarile ja Hillile ning kõige suurem tänu Ainile.Teiega oli lõbus ja tore.See oli üks parimatest sünnipäevadest, mis mul olnud on. On, mida 20 aasta pärast meenutada.
Suvi ongi jälle lõppenud ning käin taas tööl. Kurvaks teeb mind see, et oma armsa Pikakannu kooliga olin sunnitud hüvasti jätma,sest 3. kooliastmes liideti klassid kolmekaupa ja mina pedagoogina ei pea õigeks selles kooliastmes kolmekaupa klasside liitmist. See ei ole enam haridus, mis sealt saadakse. Tõin oma lapsed sealt ära(Kreutzwaldi gümnaasiumi) ning lõpetsin ka oma suhted  selle õppeasutusega. Kahju. On see ju mu ema kool ja tema on ikka väga kurb kooli hääbumise pärast. See eest on mul aega sel aastal rohkem tegelda iseendaga ja lihtsalt puhata. See on tore. Ja muidugi on mul ju alles Rõuge kool, kus on imearmsad ja väga tublid lapsed ja väga sõbralikud, toetavad ja toredad kolleegid.