pühapäev, 8. september 2019

Autoreis Balkanil suvi 2019 III osa

Jalgadega peab inimene kasvama oma kodumaa mullasse, kuid tema silmad las vaatavad kogu maailma.
                                                                                                        George Santayana (1863-1952)
                                                                                    Hispaania päritolu ameerika filosoof




Eelneva reisikirjelduse lõpus lahkusime rõõmsalt Albaaniast.  Albaania linnast Durresest oli vaja sõita 434 km ja  6 tundi, et jõuda Kreekasse saarele nimega Lefkada . Lefkada sai valitud Kreeka saarte seast seepärast, et sel on maismaaga ühendus (sild) ja autoga reisides on see ju väga oluline, kui saad ise saarele sõita. 

Sild, mis viib Lefkada saarele
Algul peatusime saare pealinnas, mille nimi oli ka Lefkada. Seal leidsin mina telefoniputka ja Ain leidis jälle oma nimekaimust auto.
Lefkada telefoniputka

Vampiirisärgis, eelmisel aasta Rumeeniast  ostetu, Ain leidis nimekaimu: oma särgi värvi auto
Teel Pure Bluesse kohtasime sellist väljapanekut plätudest😃😃
Külakese üks surnuaedu, neid oli mitu ja nad olid väikesed. No tundub, et oma eelkäijatest väga ei hoolita... kuigi öösel põlesid surnuaia väravas küünlad... nii, et kuidas võtta?
Pealinn Lefkada ei tundunud midagi erilist olevat, niisiis külastasime seal ainult 
toidupoodi ( hinnad olid nagu meil) ja taas teele. 
Külas nimega Athanion ootas meid apartment nimega Pure Blue . 
Perenaine viis meid kohale (helistasime talle), sest gps-iga oli kohta võimatu leida. Kas eelmised külalised olid just lahkunud või meie liiga vara saabunud ei tea, igatahes oli mustanahaline noormees just lõpetanud hoovi😮 pesemise. Kõik lõhnas puhtusest, isegi autoplats. Koht, kus me ööbisime (2 ööd) oli perenaise ja peremehe maja teine korrus ja vaade sealt merele imeline.



Imelist vaadet segab vaid elektrijuhtmete posu...

Nagu juba eelnevalt kirjutatud (I osas), oli selle koha üks võludest ka  väga lahked  võõrustajad, kes mõistsid meie probleeme booking.com iga. Nende põhiline sõnum oli carpe diem ehk naudi. Ja tõesti, me nautisimegi: imelist päikeseloojangut meie rõdul näiteks. 
Päikeseloojangu ootel "meie" rõdul😊😊


Loojang joonia merre

Õhtul toimus tsirkus, kus akrobaatideks olid Linda ja Ivar😍😍

Nutisõltlased😁😁😁😁
Ain ja tema meepott


Grillmeister😁😁😁😁

Kõik eelnev oli vaid ettevalmistus, teadagi milleks😜😜😜😜😜
Siis kui peab magama minema, aga tegelikult ei tahaks.....
Meie pererahvas soovitas meil minna Gialose randa, kuhu oli vaid 😁😁😁😁  3 km. Oleks me aimanud millised 3 km......Lastega pidi seal hea olema... 
See on saare pikim rand ning sinna viib tee, millel sõitmine on olnud (seni sõidetud mägiteedest Norras, Rumeenias jm) mulle kõige jubedam kogemus. 
2015.a. olnud maavärina tõttu oli see mõnda aega koguni suletud..... aga nüüd taastatud. Meie maavärinat ei tundnud (maavärin oli peale meie lahkumist ühes Kreeka osas küll - 6 magnituudi) 😎😎😎
See tee randa oli ääretult kitsas ja meeletute languste/tõusudega,  paljude U kujuliste kurvidega........., uhh😨😨😨, kui all olime, oli hea meel, et hing sees. 
Ain ütles rannas olles mulle tasakesi, et tema ei usu, et me selle bussiga (ainult esivedu) enam üles saame... Õnneks oli meil Aivar, vana mägihunt (Norras elanud) ja üles sõitsime esimese käiguga ja ikka saime kuidagi. Auto jäi ka terveks. Tänu sellisele keerulisele teele, minnakse hommikul randa ja tullakse alles õhtul tagasi. Toidu peab kaasa võtma või kohapealsest kohvikust ostma( päris kallis).
Vaade Gialosele sellelt äkiliselt mägiteelt
Lääne Lefkadal on kõik rannad imelise türkiissinise veega. Ja seal sai ilma jalanõudeta käia, kuigi soovitatakse ka seal jalga panna kummist rannajalanõud. Meie olime siiski ilma nendeta.
Rannas olevas kohvikus ja snäkibaaris töötasid ka meie võõrustajad..
Lefkada on surfarite paradiis ja tõesti, ujuda ei olnud seal võimalik, sest olid väga suured lained ning väga suurte kividega põhi kaugemal.
Isegi kui oleks üritanud murda end lainetest läbi (mis minu hinnangul oli võimatu), pidanuks kindlasti kiiver peas olema, et mitte oma pead mõne kivipuraka vastu lainel lasta peksta. Vesi oli imelise värviga( poleks uskunud, kui ise poleks näinud) sini-roheline( 3 eri värvi). Vahtu jätkus ka nagu mõnel vahupeol. 
Meri röövis algatuseks Aini päikeseprillid ja tahtis jalast viia ujukaid neil, kel püksikumm natuke nõrk juhtus olema. 😊😊😊😊😊Õnneks jäid siiski püksid kõigile jalga. Ain oma prillid pidi igatahes merele ohverdama.

Gialose rand vaadatuna mägiteelt
Randa minek, mere imelised värvid


No igatahes oli meil kõigil seal rannas nende lainete sees möllutades lõbu laialt.
Rambo 😁

Linda ja laine

Kaks võidukat näkineidu

Laura... praegu veel püsti....😂😂😂

Lahkusime Gialose rannast kell 16, sest plaan oli minna vaatama üht Euroopa/maailma kaunimat randa, mis asus umbes 10 km kaugusel.
Ranna nimi on Porto Katsiki ( eesti keeles kitserand, sest ainult kitsed saavad sinna minna.
Tee sinna oli lausa lauge (võrreldes eelmisega) ning uhkelt lai (2m). Tee ääres oli hulgaliselt käsitöö ja mee müüjaid. Mesi tundus olevat saare elanike peamine müügiartikkel ja iseloomulik sellele saarele. Ka meie ostsime oma perenaise käest seda mett kaasa ning lisaks veel mingit imelist määret, mis pidi lahendama kõik naha probleemid alates beebi mähkmelööbest kuni lõhenenud huulteni.
Üks purk juba peaaegu tühi......

Porto Katsikisse jõudsime umbes kell viis. Selleks ajaks olid rahvamassid lahkunud ja tasuta parklas autole ruumi küll. Päeval tõenäoliselt on tasuta parklas parkimisruumi raske leida  ja siis tuleb kukrut kergendada (vist oli 4 eur?). Aga meil vedas. Randa minnes peab laskuma 100 trepiastet, aga vaated sealt ülevalt olid jumalikud.



Snäkid kaasa...





Rannaseiklustelt koju jõudes tundsime end mõnusalt, imetlesime päikeseloojangut ja pidasime maha mitu vihast kaardipartiid.
Hommikul pakkisime asjad ning asusime teele Ateena poole.
Seal pidid Eve ja Ivar meist lahkuma, et lennukiga koju sõita. Lindale ja meile kõigile valmistas muidugi tuska see, et meie reisiseltskonnast irdutakse, aga polnud midagi parata, nad olid otsustanud.
Tänasime oma lahkeid võõrustajaid ning asusime sõitma. Kilomeetreid Ateenasse oli 387 km ja sõiduajaks näitas Google Map 5 tundi.
Saanud natuke sõita ning juba kenasti tukastama jäänuna, käis korraga hirmus pauk ja kõik
asjad, mis olid bussis lahti, lendasid ettepoole.
Natuke toibunud, saime aru, et oli toimunud laupkokkupõrge. Meile oli otsa sõidetud😱😱😱. Kiirused on seal õnneks väikesed 30-40 km /h, turvarihmad peal(kellel olid) ainult laura sai natuke vastu nina, aga see polnud midagi hullu, isegi sinikat ei tekkinud.
Algul oli segadus ja ehmatus suur, kuid Aivar hakkas kohe korraldama ja saatis osa inimesi kurvi taha, teistele liiklejatele hoiatust andma.
Meile oli 3000 km kaugusel kodust rendiautoga otsa keeranud  kreeklane, kes elas tegelikult Austraalias ja oli koju külla tulnud. Küllap ajas ta lihtsalt teepooled segamini (Austraalias on ju paremakäe liiklus...)
Avarii põhjustajal oli pere kaasas

Rendiautol oli iluvigu

Siin vehkisin mina, et anda tulijatele ohust märku, enamus tänasid armsalt.

Palvekoht ja prügikast ning murelikud eestlased oma bussiga


Sellest restoranist sai Ivar laenata töömehe kohvri tööriistadega. Söögiisu meil polnud...., aga koht on TripAdvisoris kõrgelt hinnatud

Restoranikülalistel oli kindlasti lõbus jälgida kividega möllavaid eestlasi😃😃😃

Usse me muidu ei kohanud, aga maonaha ikka leidsin, keset teed vedeles see kasutu kasukas.
Remont käib

Õnneks polnud ei radiaator, ega mootor viga saanud, ainult esitala ja lisatuled olid vigastatud

Lähedalt leituga üritati siis tala sirgeks saada, kive oli küll.

Ka haamer kulus ära.
Mõned tunnid kulusid, aga meie tublid mehed on kuldsete kätega ja tegid meie bussi sõidukorda. Natuke räsitum ja ilma lisatuledeta, aga siiski vapralt edasi ......😎😎😎😎😎

Ilma lisatulede ja iluvõredeta, nagu poksija peale matshi... aga ikka vapper ja sõiduvalmis.

Paar, kolm tundi kulus remondile ning siis asusime teele Euroopa tsivilisatsiooni hälli Ateena poole, kuhu oli, nagu juba öeldud, 387 km ja 5 tundi sõitu. 
Enne Ateenasse jõudmist nägime ära ka Isthmose maakitsuse ja seda läbiva Korintose kanali. Inimeste tehtud kanal teeb Peloponnesose poolsaarest saare. 
Seekord me Peloponnesosele ei jõudnudki (kuigi algul oli plaanis), sest aega nappis. Kunagi peab kindlasti ka seda külastama.
Niisiis suundusime üle silla Ateena poole, et Eve ja Ivar ikkagi lennujaama viia. Kahjuks ei näinudki nad Ateenat muudmoodi kui õhust (öösel) tänu sellele Austraalia kreeklasele..😒😒😒
Eve ja Ivariga hüvasti jäetud, sõitsime Ateena kesklinna poole, et hotell Katerina, kus me ööbima pidime, üles leida.
Sõitsime algul mööda, aga õnneks oli hotelli ees ringtee ja uuesti ringile minnes saime 
siiski kohale. 
Olime broneerinud peretoa, s.t. meie käsutuses oli kaks imepisikest koridoriga ühendatud tuba, kaks vannituba ja rõdu. Väheke vanamoodne, aga puhas ning üheks ööks suurepärane koht. Voodid olid pehmed ja hommikusöök keskmisest parem, staff oli väga viisakas ja auto pargiti hotelli ette tasuta ning see oli uksehoidja valvsa pilgu all.
Linda röömuks oli ühes vannitoas ka pisike vann. Hotellis oli palju Skandinaavia peresid.


Meie rõdu kohal oli hotelli valgusreklaam
Ristmik, mida läbisime nii mitmelgi korral õhtul ja hommikul 😁😁
Hotelli ees olev tänav kihas liiklusest, avatud olid söögikohad (laupäev ikkagi)
Linda sai taas vannis olla😊😊😎😎

Meie tuba oli päris väike, aga isegi lisavoodi Laurale mahtus kenasti sisse.

Mehed läksid ööelu nautima, et võtta õlu või paar ja meie nautisime rõdul suurlinna tulesid.
Sellest, mis meiega juhtus Kreekas edasi ja kuidas me Makedoonia pealinna Skopjet külastasime ning mida seal nägime tuleb juttu järgmises postituses:  Autoreis Balkanil IV osas,



Kes soovib videot meie seiklustest vaadata saab seda teha siin: Autoreis Balkanil


esmaspäev, 26. august 2019

Autoreis Balkanil suvi 2019 II osa


On tänapäeva tõsiasi, et inimesed reisivad suurel kiirusel ja hulgakaupa.
                                                                              Arnold Rüütel, 1928-
                                                                                                             Eesti Vabariigi president 2001-2006
Eelmine postitus lõppes sellega, et olime edukalt ja kiiresti ületanud  kolme riigi(Horvaatia 2 korda, Bosnia Hertsegoviina ja Montenegro) piirid ja jõudnud Montenegrosse. 

Esialgu oli ehmatus suur, sest kui võrrelda neid kahte endist Jugoslaavia nimelisse moodustisse kuulunud sarnase saatusega riiki, siis Horvaatia oli ikka kordades puhtam ja kuidagi minu hingele lähedasem kui Montenegro.
Montenegro rahvaarv on Eesti rahvaarvust umbes pool ja pindala ca 3 korda väiksem kui meil. See on noor riik, alles 2006. aastal iseseisvunud. Keskmine brutopalk on pool meie keskmisest brutopalgast. Rahana kasutavad nad eurot, sest oma raha neil pole, aga riik ei kuulu EL ega eurotsooni. 
Liikluskultuur oli selles riigis meie jaoks harjumatu, käis pidev signaalitamine ja trügimine. Meie "sõidusultan" Aivar oli vana rahu ise ja sai selles lärmakuses hästi hakkama. 
Igal pool ( ka rannas) oli prügi, sellist puhtust nagu eelmistes riikides, siin polnud.

Peagi olime jõudnud oma ööbimiskoha juurde, mis muuseas oli uhkeldava nimega  Villa Angelina. 
Asukoht oli super, ranna lähedal, aga puhtus jättis soovida ( vastik märja põrandalapi lehk tervitas meid). Apartmendi ust ei saanud lukustada, õnneks tubade uksi sai ja teler ei töötanud ühes toas üldse ja teises toas näitas vaid Fashion TV-d.😊 Kõik see kehtis meie ( Mina, Laura, Ain, Eve ja Ivar) korteri kohta.
 Aivaril,  Margel ja Lindal vedas korteriga rohkem: nemad said koha  maja  kolmandale korrusele, kust avanes tõesti imeline vaade merele.  Meie korter oli alumisel korrusel, nagu Ain ütles, keldris (tegelikult oli see ikka maa peal) ja vaade merele oli peaaegu olematu. Midagi ju majade vahelt paistis....., midagi (ristluslaevu) ikka nägi. Põhiline vatamisväärsus oli naabermaja ehitaja, kelle tegevust oli meil au hommikukohvi kõrvale jälgida. 😄😄😄
"Merevaade keldrist"😀 Selliseid laevu  ja helikoperdajaid möödus päevas ikka mitmeid

"Vaade" meie rödult

Lisa privileegina oli meil toita isiklik kass, kellel jällegi olid pojad toita. Kuidagi saime ikka hakkama ja vähemalt meie seal viibimise ajal oli kass ja ta pojad toidetud.
Kass, kel olid pojad toita
Laura ja Ivar "meie" rõdul


Teiselt korruselt, kus asus meie buss, avanes selline imeline vaade Kumbori lahele Aivari, Marge ja Linda tuba oli korrus kõrgemal..
See vast oligi meie reisi kõige viletsam ööbimispaik. Pidasid seda venelased, kes olid sinna pool aastat tagasi  elama  tulnud Venemaalt. Ja ega see väga odav polnud. Tõsi, väga kallis ka mitte.
Kogu see niru kogemus jätkus, sest lähedal asuv Kumbori rand oli päris räpane. 
Palmi all oli natuke jahedam
Veel valged, kui luiged, aga enesega rahul


Seltskond madratsitel ja rannaliival
Vesi oli ikka päris puhas, Aivar proovis snorgeldada, aga midagi huvitavat, peale igat masti rämpsu, polnud.
Linda ja tema turvamehed.
 Õnneks olime me Montenegros plaaninud olla vaid 2 ööd ja nii tuli taas teele asuda. Loodus selles riigis on küll imeline, võiks olla lausa turistide ja puhkajate paradiis. Loodame, et rikkamaks saades oskavad nad seda aaret paremini hinnata ja kasutada. Lisan siia imelise droonivideo , mis peaks andma aimu, kui hingematvaid vaateid me kogesime.
Et jõuda Albaaniasse, pidime ületama praamil Kotori lahe ja jeerum kui ilus, lausa taevalik koht see veel oli. 
Kotori laht ja Kotori linn.


Sõit kestis umbes 15 minutit ja oli päris odav ( alla 10 euro buss). Edasi sõitsime Budva linna poole, mis on uhke keskaegne väike linn ja seal lähedal oli kuurort (saarel), mida kutsutakse Sveti Stefani kuurortiks.
Budva lähedal saarel asub Sveti Stefani  kuurort

Albaaniasse, Durrese linna, oli Montenegrost Herceg Novist 228 km ja 2,5 tundi sõitmist. Kartsime jälle piirijärjekorda, aga õnneks olime piiril vaid pool tundi. 
Piiriehitiseni jõudmiseks ootasime järjekorras ja oli väga kuum, isegi nännimüüjad olid lahkunud ja oma varanduse( plasttooli) tabalukuga kindlustanud. Lehmad liikusid ka piiritsoonis, huvitav kas neilt ka passi küsiti?
Lukustatud plasttool
Lehm ja peremees Albaania Montenegro piiril


Ning olimegi Albaanias.
Pindalalt väiksem kui Eesti, aga rahvaarvult topelt suurem. Rahaühikuks lekk:1 eur =121 lekki. Vahetuskontoreid oli palju ja kindlasti ei tasu hotellis vahetada vaid ikka vahetuskontoris. Hotellis deebetkaardiga maksmine ebaõnnestus, aga krediitkaardiga sai asjad korda.
Albaanias pidime puhkama lausa 5 ööd. Peatusime pisikeses perehotellis nimega Hotel Kristal . Hind oli ülisoodne: viis ööd ühele inimesele koos hommikusöökidega 91 eurot. Hommikusöögid olid sellised keskmised, nälga ei jäänud, kui õigel ajal kohal olid. Kui jäid kauem magama olid itaallased, kes olid selle koha peamised kliendid, kõik parema nahka pannud. Ja pidid siis saia närima 😊😊
 Auto parkimise eest midagi maksma ei pidanud ja auto pargiti otse maja ette. Tuba oli lihtne. Aivar ja Marge said peale esimest ööd uue toa, sest vannitoas olev boiler hakkas seina küljest lahti tulema. Meie toas ei põlenud mõned lambid ja ei vahetatud neid ka siis, kui me ütlesime. Aga konditsioneerid töötasid ja merd sai ka vaadata rõdult, nii et kokkuvõttes oli olemine OK. 
Asukoht oli väga hea, hotell asus otse promenaadi ääres ning igal õhtul käis seal vilgas elu. Jõudsime Albaaniasse reede õhtul ning arvasime, et selline melu käib ainult nädalavahetuse tõttu, aga ei, ka esmaspäeval ja teisipäeval ja kolmapäeval oli samasugune promeneerimine seal.
Hämaruse saabudes ilmusid  meie hotelli ette promenaadile igasugused tegelased.


Pilt, mis avanes Eve ja Ivari rõdult promenaadile, taamal ratastoolis kätetu ja jalutu mees kerjamas.



Albaanias nägime kerjuseid ja kodutuid koeri.Koerte vastu olid kohalikud väga julmad, neid peksti jalaga. Ja kui hiljem kohtasime Kreekas väikeses külas ka kodutuid koeri, neile oli promenaadil iga 50 m järel pandud kauss veega. Selline erinevus siis koertesse suhtumisel..😞😞
Ilusalongi "Linda" ukse ees leidis kuuma keskpäeva päikese eestvarju selline väike nässakas



Ja siin õnnelik peni, kel tõenäoliselt ikka peremees(rihm kaelas) olemas
Kerjustel olid kaasas terved seltskonnad (pered? või peremehed?) noori terveid mehi, kes neid kaugemalt seirasid ja aegajalt raha konfiskeerisid. Jälgisime seda lugu oma rõdult. Üks kerjusmees oli vana ja tal puudusid nii labakaed, kui ka labajalad ning kohale veeretati ta noorte meeste poolt. Seal ta siis palus ja talle anti ikka raha ka.

Siis olid seal väga populaarsed laste meelitajad tuledega õhupallid(videos on näha), mille Linda ka sai. Laura tahtis ka, aga .... no vaadaku passi, lapsepõlv on juba ammu möödas 😁😁😁😁 Muidugi oli see pall umbes tunni ajaga õhust tühjemaks läinud ja tuled kukkusid siis ära. Õnneks saab tuled, mis töötasid patareidega, hiljem teise õhupalli ümber panna. Korraks oli lapsel ikka rõõmu.😁😁
Õhtuti käisime meie hotelli vastas olevas Mehhiko pizzerias Wild West söömas. Portsud olid hiiglaslikud ja õlu hea ning odav. Lõbus oli jälgida promenaadil kihavat elu. Lõpuks saime seal kelneritele peaaegu nagu oma inimesteks: meie tulles leiti meile kohe suur laud rõdul, tavalised olid 2-4 kohalised lauad( natuke tippi teeb ikka imet)
Igal õhtul Stellaga😋😋😋😋 2,5 euri ja koi süda laulab😁😁


Hinnad olid seal väga soodsad 1 eur= 121 LEK


Kolme inimese õhtusöök koos jookidega
Menüü oli laualinikute peal ja toidunõud jõupaberist ümbrikuis



Suitsetada lubati igal pool😒😒😒 Tuhatoosi likvideerimas

Wild West Mehhiko pizzeeria

Mingi kana värk, oli väga maitsev
Enciladas, minu lemmikud

Päeval "kallis" kohas (õlu 3 euri😃😃) külma jooki nautimas

Viimasel õhtul "meie" Wild Westi rõdul, Laura teeb pilti promenaadilt


Esimesel õhtul sõime promenaadi restos. Kelner, saades teada, et meil on talvel -25, ei jõudnud enam õlgu ära väristada. Uuris ja uuris, kuidas me ikka talvel ellu jääme.
Peale hommikusööki mindi tavaliselt randa ja kell 12 tuldi rannast tagasi. Siis oli siesta. Ning kella 16.00 kuni 19. 00 oldi jälle rannas. Rand oli mingeid imelikke munasid täis(olenevalt tuule suunast). Aivar ütles, et need on pilliroo mingid asjad... no igatahes taimsed. Igatahes tundus väga räpane.
Randa minekuks valmis.


Rand Durreses


Rand teisel pool betoonist rannaehitist.

Kaks vanameest ja meri

Poolik Venus ja ehitusjärgus autogaraaz, kus pidevalt haukusid koerad.

Rannapromenaad

Gelateria (jäätiserestoran) , mis oli meie hotelli kõrval ja kus oli imeline pistaatsia jäätis ning üliviisakas teenindus.

Maitsev...
Maiasmokk


Kuna rand tundus räpane, päästis meid hiigelsuur betoonehitus, kus oli hea päevitada

Ain betooni peal, talle meeldis jälgida kalameeste tegevust

Promenaad enne meie hotelli. Näha on suur hotell vee peal, mille vastas asus meie hotellike ja  mille nimi on :               Ventus Harbour

Kalamehed püüdsid selliseid elukaid ja sõid need kohe ära ka. Lähedal oleva restorani kokk käis siit merest anumatega vett võtmas.. 😕😕😕😕Mida ta sellega tegi? Vist keetis mingeid mereelukaid.

Elukas, mis poolitati ja söödi
Aivar, ka nende elukate ja kalamehega



Rand oli väga rahvarohke ja vesi oli selles kohas must.

Eestlane Albaanias

Kalamehi oli igasuguseid, püüti õnge ja harpuuniga, aga saak oli niru

Rand betooni pealt vaadatud, kaugel paistab mägi kus on mingi koobas, aga koobastest meile aitas juba(Postonja😂)

Vaade promenaadile

Ain ujumast tulemas
Ja kui rannas olemisest küll sai, käisime  linnas kultuuri nautimas. Hotelli taga oli arheoloogiamuuseum ja mitte kaugel vana linnamüür ja amfiteater.
Muuseumis oli veel ka etnograafiline näitus.




Külastasime seda muuseumi erinevatel aegadel. Kui meie Lauraga käisime, siis harjutati seal õhtuseks kontserdiks. Oli kena jalutada sajandeid vanade esemete vahel ning kuulata imelist flööti, klaverit, viiulit.
Jalutasime edasi ning nägime linnamüüri ja amfiteatrit, mis pidi olema Balkani suurim? Amfiteatri juures toimusid parajasti arheoloogilised kaevamised.
Linnamüür oli tugev ja paks, tunnistus sellest, et Durres on olnud vanal ajal väga  tähtis sadamalinn. Oli rikkust, mida kaitsta.
Linnavärav


Leidsime oma ringkäigul linnas mitmeid huvitavaid kujusid, hooneid ja tänavaid ja ka tivoli tundus päeval hoopis teistsugune kui öösel.....












Laura ja atraktsioon, mis öösel tundus väga hull, aga ikka kaisid sellega sõitmas. Linda ei kartnud üldsegi. 
Mingi kommunismiaegne kangelaskuju vist... ärasoditud ja unustatud.

Ja muidugi see prügimajandus, oli ikka jube küll....😟😟😟

Peatänav.......

Pimedaks läks Albaanias, nagu lõunamaal ikka, väga vara. Ega siis kohe magama saanud minna.
Promenaadil oli õhtuti lõbustuspark ja sinna paaril õhtul suundusimegi. Karusselle oli igasuguseid: nii suuri kui väiksemaid. Linda ja Laura lõbutsesid neil sõites ja meie neile kaasa elades. Pilet oli alla 1 euro???👍👍👍 Muidugi müüdi seal igasugust nänni ja toitu (jäätis, suhkruvatt jms).
Tänavakunstnikud olid oma maalid üles sättinud ning tegutses ämblikmees, kellega sai pilti(raha eest muidugi) teha. Rahvast oli palju. Jalutasid seal peamiselt albaanlased ise.


Huvitaval kombel ei näinud ma Albaanias palju inimesi, kes kannaks moslemiriietust. Enamasti olid kõik albaanlased euroopalikult riides. Nägin ainult ühte moslemiperet rannas oma lastega ujumas. Ema istus niisama betoonil ( ei ujunud), isa lastega möllasid vees. Paar korda märkasin mosleminaisi koos peredega ka õhtusel promenaadil.
Kord nägin pruuti, tal oli pearätt loori asemel, aga seljas oli ikka see kreemitordi kleit nagu meiegi pruudid armastavad kanda. Ja rohkem ei näinudki.
Vahepealne kommunistlik kord on mõjutanud selle maa moslemeid usuleigemaks muutuma, nagu meidki .

Pildistasin oma rõdult, kuidas moslemipruut läks pildistamisele. Loori asemel oli pearätt.

Viis päeva möödus linnulennul ja oligi aeg pakkida asjad ning sõita Kreekasse Lefkada saarele.
Veel viimased kirjad posti ja aidaa Albaania.
Kui algul oli sel maal kõik vähe pelutav ( eriti rand), siis nende viie päevaga muutus paik isegi koduseks.
 Lahkuda polnud siiski raske, sest ees ootas Kreeka ja uued seiklused.

Laura elustamas vana traditsiooni:saaata postkaart kaugelt maalt  sõpradele

Aivar ja Linda Laura eeskuju järgimas.
 Aga sellest, mis kõik Kreekas juhtus- juba järgmises postituses.