pühapäev, 8. september 2019

Autoreis Balkanil suvi 2019 III osa

Jalgadega peab inimene kasvama oma kodumaa mullasse, kuid tema silmad las vaatavad kogu maailma.
                                                                                                        George Santayana (1863-1952)
                                                                                    Hispaania päritolu ameerika filosoof




Eelneva reisikirjelduse lõpus lahkusime rõõmsalt Albaaniast.  Albaania linnast Durresest oli vaja sõita 434 km ja  6 tundi, et jõuda Kreekasse saarele nimega Lefkada . Lefkada sai valitud Kreeka saarte seast seepärast, et sel on maismaaga ühendus (sild) ja autoga reisides on see ju väga oluline, kui saad ise saarele sõita. 

Sild, mis viib Lefkada saarele
Algul peatusime saare pealinnas, mille nimi oli ka Lefkada. Seal leidsin mina telefoniputka ja Ain leidis jälle oma nimekaimust auto.
Lefkada telefoniputka

Vampiirisärgis, eelmisel aasta Rumeeniast  ostetu, Ain leidis nimekaimu: oma särgi värvi auto
Teel Pure Bluesse kohtasime sellist väljapanekut plätudest😃😃
Külakese üks surnuaedu, neid oli mitu ja nad olid väikesed. No tundub, et oma eelkäijatest väga ei hoolita... kuigi öösel põlesid surnuaia väravas küünlad... nii, et kuidas võtta?
Pealinn Lefkada ei tundunud midagi erilist olevat, niisiis külastasime seal ainult 
toidupoodi ( hinnad olid nagu meil) ja taas teele. 
Külas nimega Athanion ootas meid apartment nimega Pure Blue . 
Perenaine viis meid kohale (helistasime talle), sest gps-iga oli kohta võimatu leida. Kas eelmised külalised olid just lahkunud või meie liiga vara saabunud ei tea, igatahes oli mustanahaline noormees just lõpetanud hoovi😮 pesemise. Kõik lõhnas puhtusest, isegi autoplats. Koht, kus me ööbisime (2 ööd) oli perenaise ja peremehe maja teine korrus ja vaade sealt merele imeline.



Imelist vaadet segab vaid elektrijuhtmete posu...

Nagu juba eelnevalt kirjutatud (I osas), oli selle koha üks võludest ka  väga lahked  võõrustajad, kes mõistsid meie probleeme booking.com iga. Nende põhiline sõnum oli carpe diem ehk naudi. Ja tõesti, me nautisimegi: imelist päikeseloojangut meie rõdul näiteks. 
Päikeseloojangu ootel "meie" rõdul😊😊


Loojang joonia merre

Õhtul toimus tsirkus, kus akrobaatideks olid Linda ja Ivar😍😍

Nutisõltlased😁😁😁😁
Ain ja tema meepott


Grillmeister😁😁😁😁

Kõik eelnev oli vaid ettevalmistus, teadagi milleks😜😜😜😜😜
Siis kui peab magama minema, aga tegelikult ei tahaks.....
Meie pererahvas soovitas meil minna Gialose randa, kuhu oli vaid 😁😁😁😁  3 km. Oleks me aimanud millised 3 km......Lastega pidi seal hea olema... 
See on saare pikim rand ning sinna viib tee, millel sõitmine on olnud (seni sõidetud mägiteedest Norras, Rumeenias jm) mulle kõige jubedam kogemus. 
2015.a. olnud maavärina tõttu oli see mõnda aega koguni suletud..... aga nüüd taastatud. Meie maavärinat ei tundnud (maavärin oli peale meie lahkumist ühes Kreeka osas küll - 6 magnituudi) 😎😎😎
See tee randa oli ääretult kitsas ja meeletute languste/tõusudega,  paljude U kujuliste kurvidega........., uhh😨😨😨, kui all olime, oli hea meel, et hing sees. 
Ain ütles rannas olles mulle tasakesi, et tema ei usu, et me selle bussiga (ainult esivedu) enam üles saame... Õnneks oli meil Aivar, vana mägihunt (Norras elanud) ja üles sõitsime esimese käiguga ja ikka saime kuidagi. Auto jäi ka terveks. Tänu sellisele keerulisele teele, minnakse hommikul randa ja tullakse alles õhtul tagasi. Toidu peab kaasa võtma või kohapealsest kohvikust ostma( päris kallis).
Vaade Gialosele sellelt äkiliselt mägiteelt
Lääne Lefkadal on kõik rannad imelise türkiissinise veega. Ja seal sai ilma jalanõudeta käia, kuigi soovitatakse ka seal jalga panna kummist rannajalanõud. Meie olime siiski ilma nendeta.
Rannas olevas kohvikus ja snäkibaaris töötasid ka meie võõrustajad..
Lefkada on surfarite paradiis ja tõesti, ujuda ei olnud seal võimalik, sest olid väga suured lained ning väga suurte kividega põhi kaugemal.
Isegi kui oleks üritanud murda end lainetest läbi (mis minu hinnangul oli võimatu), pidanuks kindlasti kiiver peas olema, et mitte oma pead mõne kivipuraka vastu lainel lasta peksta. Vesi oli imelise värviga( poleks uskunud, kui ise poleks näinud) sini-roheline( 3 eri värvi). Vahtu jätkus ka nagu mõnel vahupeol. 
Meri röövis algatuseks Aini päikeseprillid ja tahtis jalast viia ujukaid neil, kel püksikumm natuke nõrk juhtus olema. 😊😊😊😊😊Õnneks jäid siiski püksid kõigile jalga. Ain oma prillid pidi igatahes merele ohverdama.

Gialose rand vaadatuna mägiteelt
Randa minek, mere imelised värvid


No igatahes oli meil kõigil seal rannas nende lainete sees möllutades lõbu laialt.
Rambo 😁

Linda ja laine

Kaks võidukat näkineidu

Laura... praegu veel püsti....😂😂😂

Lahkusime Gialose rannast kell 16, sest plaan oli minna vaatama üht Euroopa/maailma kaunimat randa, mis asus umbes 10 km kaugusel.
Ranna nimi on Porto Katsiki ( eesti keeles kitserand, sest ainult kitsed saavad sinna minna.
Tee sinna oli lausa lauge (võrreldes eelmisega) ning uhkelt lai (2m). Tee ääres oli hulgaliselt käsitöö ja mee müüjaid. Mesi tundus olevat saare elanike peamine müügiartikkel ja iseloomulik sellele saarele. Ka meie ostsime oma perenaise käest seda mett kaasa ning lisaks veel mingit imelist määret, mis pidi lahendama kõik naha probleemid alates beebi mähkmelööbest kuni lõhenenud huulteni.
Üks purk juba peaaegu tühi......

Porto Katsikisse jõudsime umbes kell viis. Selleks ajaks olid rahvamassid lahkunud ja tasuta parklas autole ruumi küll. Päeval tõenäoliselt on tasuta parklas parkimisruumi raske leida  ja siis tuleb kukrut kergendada (vist oli 4 eur?). Aga meil vedas. Randa minnes peab laskuma 100 trepiastet, aga vaated sealt ülevalt olid jumalikud.



Snäkid kaasa...





Rannaseiklustelt koju jõudes tundsime end mõnusalt, imetlesime päikeseloojangut ja pidasime maha mitu vihast kaardipartiid.
Hommikul pakkisime asjad ning asusime teele Ateena poole.
Seal pidid Eve ja Ivar meist lahkuma, et lennukiga koju sõita. Lindale ja meile kõigile valmistas muidugi tuska see, et meie reisiseltskonnast irdutakse, aga polnud midagi parata, nad olid otsustanud.
Tänasime oma lahkeid võõrustajaid ning asusime sõitma. Kilomeetreid Ateenasse oli 387 km ja sõiduajaks näitas Google Map 5 tundi.
Saanud natuke sõita ning juba kenasti tukastama jäänuna, käis korraga hirmus pauk ja kõik
asjad, mis olid bussis lahti, lendasid ettepoole.
Natuke toibunud, saime aru, et oli toimunud laupkokkupõrge. Meile oli otsa sõidetud😱😱😱. Kiirused on seal õnneks väikesed 30-40 km /h, turvarihmad peal(kellel olid) ainult laura sai natuke vastu nina, aga see polnud midagi hullu, isegi sinikat ei tekkinud.
Algul oli segadus ja ehmatus suur, kuid Aivar hakkas kohe korraldama ja saatis osa inimesi kurvi taha, teistele liiklejatele hoiatust andma.
Meile oli 3000 km kaugusel kodust rendiautoga otsa keeranud  kreeklane, kes elas tegelikult Austraalias ja oli koju külla tulnud. Küllap ajas ta lihtsalt teepooled segamini (Austraalias on ju paremakäe liiklus...)
Avarii põhjustajal oli pere kaasas

Rendiautol oli iluvigu

Siin vehkisin mina, et anda tulijatele ohust märku, enamus tänasid armsalt.

Palvekoht ja prügikast ning murelikud eestlased oma bussiga


Sellest restoranist sai Ivar laenata töömehe kohvri tööriistadega. Söögiisu meil polnud...., aga koht on TripAdvisoris kõrgelt hinnatud

Restoranikülalistel oli kindlasti lõbus jälgida kividega möllavaid eestlasi😃😃😃

Usse me muidu ei kohanud, aga maonaha ikka leidsin, keset teed vedeles see kasutu kasukas.
Remont käib

Õnneks polnud ei radiaator, ega mootor viga saanud, ainult esitala ja lisatuled olid vigastatud

Lähedalt leituga üritati siis tala sirgeks saada, kive oli küll.

Ka haamer kulus ära.
Mõned tunnid kulusid, aga meie tublid mehed on kuldsete kätega ja tegid meie bussi sõidukorda. Natuke räsitum ja ilma lisatuledeta, aga siiski vapralt edasi ......😎😎😎😎😎

Ilma lisatulede ja iluvõredeta, nagu poksija peale matshi... aga ikka vapper ja sõiduvalmis.

Paar, kolm tundi kulus remondile ning siis asusime teele Euroopa tsivilisatsiooni hälli Ateena poole, kuhu oli, nagu juba öeldud, 387 km ja 5 tundi sõitu. 
Enne Ateenasse jõudmist nägime ära ka Isthmose maakitsuse ja seda läbiva Korintose kanali. Inimeste tehtud kanal teeb Peloponnesose poolsaarest saare. 
Seekord me Peloponnesosele ei jõudnudki (kuigi algul oli plaanis), sest aega nappis. Kunagi peab kindlasti ka seda külastama.
Niisiis suundusime üle silla Ateena poole, et Eve ja Ivar ikkagi lennujaama viia. Kahjuks ei näinudki nad Ateenat muudmoodi kui õhust (öösel) tänu sellele Austraalia kreeklasele..😒😒😒
Eve ja Ivariga hüvasti jäetud, sõitsime Ateena kesklinna poole, et hotell Katerina, kus me ööbima pidime, üles leida.
Sõitsime algul mööda, aga õnneks oli hotelli ees ringtee ja uuesti ringile minnes saime 
siiski kohale. 
Olime broneerinud peretoa, s.t. meie käsutuses oli kaks imepisikest koridoriga ühendatud tuba, kaks vannituba ja rõdu. Väheke vanamoodne, aga puhas ning üheks ööks suurepärane koht. Voodid olid pehmed ja hommikusöök keskmisest parem, staff oli väga viisakas ja auto pargiti hotelli ette tasuta ning see oli uksehoidja valvsa pilgu all.
Linda röömuks oli ühes vannitoas ka pisike vann. Hotellis oli palju Skandinaavia peresid.


Meie rõdu kohal oli hotelli valgusreklaam
Ristmik, mida läbisime nii mitmelgi korral õhtul ja hommikul 😁😁
Hotelli ees olev tänav kihas liiklusest, avatud olid söögikohad (laupäev ikkagi)
Linda sai taas vannis olla😊😊😎😎

Meie tuba oli päris väike, aga isegi lisavoodi Laurale mahtus kenasti sisse.

Mehed läksid ööelu nautima, et võtta õlu või paar ja meie nautisime rõdul suurlinna tulesid.
Sellest, mis meiega juhtus Kreekas edasi ja kuidas me Makedoonia pealinna Skopjet külastasime ning mida seal nägime tuleb juttu järgmises postituses:  Autoreis Balkanil IV osas,



Kes soovib videot meie seiklustest vaadata saab seda teha siin: Autoreis Balkanil


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar