On tänapäeva tõsiasi, et inimesed reisivad suurel kiirusel ja hulgakaupa.
Arnold Rüütel, 1928-
Eesti Vabariigi president 2001-2006
Eelmine postitus lõppes sellega, et olime edukalt ja kiiresti ületanud kolme riigi(Horvaatia 2 korda, Bosnia Hertsegoviina ja Montenegro) piirid ja jõudnud Montenegrosse.
Esialgu oli ehmatus suur, sest kui võrrelda neid kahte endist Jugoslaavia nimelisse moodustisse kuulunud sarnase saatusega riiki, siis Horvaatia oli ikka kordades puhtam ja kuidagi minu hingele lähedasem kui Montenegro.
Montenegro rahvaarv on Eesti rahvaarvust umbes pool ja pindala ca 3 korda väiksem kui meil. See on noor riik, alles 2006. aastal iseseisvunud. Keskmine brutopalk on pool meie keskmisest brutopalgast. Rahana kasutavad nad eurot, sest oma raha neil pole, aga riik ei kuulu EL ega eurotsooni.
Liikluskultuur oli selles riigis meie jaoks harjumatu, käis pidev signaalitamine ja trügimine. Meie "sõidusultan" Aivar oli vana rahu ise ja sai selles lärmakuses hästi hakkama.
Igal pool ( ka rannas) oli prügi, sellist puhtust nagu eelmistes riikides, siin polnud.
Peagi olime jõudnud oma ööbimiskoha juurde, mis muuseas oli uhkeldava nimega Villa Angelina.
Asukoht oli super, ranna lähedal, aga puhtus jättis soovida ( vastik märja põrandalapi lehk tervitas meid). Apartmendi ust ei saanud lukustada, õnneks tubade uksi sai ja teler ei töötanud ühes toas üldse ja teises toas näitas vaid Fashion TV-d.😊 Kõik see kehtis meie ( Mina, Laura, Ain, Eve ja Ivar) korteri kohta.
Aivaril, Margel ja Lindal vedas korteriga rohkem: nemad said koha maja kolmandale korrusele, kust avanes tõesti imeline vaade merele. Meie korter oli alumisel korrusel, nagu Ain ütles, keldris (tegelikult oli see ikka maa peal) ja vaade merele oli peaaegu olematu. Midagi ju majade vahelt paistis....., midagi (ristluslaevu) ikka nägi. Põhiline vatamisväärsus oli naabermaja ehitaja, kelle tegevust oli meil au hommikukohvi kõrvale jälgida. 😄😄😄
 |
| "Merevaade keldrist"😀 Selliseid laevu ja helikoperdajaid möödus päevas ikka mitmeid |
 |
| "Vaade" meie rödult |
Lisa privileegina oli meil toita isiklik kass, kellel jällegi olid pojad toita. Kuidagi saime ikka hakkama ja vähemalt meie seal viibimise ajal oli kass ja ta pojad toidetud.
 |
| Kass, kel olid pojad toita |
 |
| Laura ja Ivar "meie" rõdul |
 |
| Teiselt korruselt, kus asus meie buss, avanes selline imeline vaade Kumbori lahele Aivari, Marge ja Linda tuba oli korrus kõrgemal.. |
See vast oligi meie reisi kõige viletsam ööbimispaik. Pidasid seda venelased, kes olid sinna pool aastat tagasi elama tulnud Venemaalt. Ja ega see väga odav polnud. Tõsi, väga kallis ka mitte.
Kogu see niru kogemus jätkus, sest lähedal asuv Kumbori rand oli päris räpane.
 |
| Palmi all oli natuke jahedam |
 |
| Veel valged, kui luiged, aga enesega rahul |
 |
| Seltskond madratsitel ja rannaliival |
 |
| Vesi oli ikka päris puhas, Aivar proovis snorgeldada, aga midagi huvitavat, peale igat masti rämpsu, polnud. |
 |
| Linda ja tema turvamehed. |
Õnneks olime me Montenegros plaaninud olla vaid 2 ööd ja nii tuli taas teele asuda. Loodus selles riigis on küll imeline, võiks olla lausa turistide ja puhkajate paradiis. Loodame, et rikkamaks saades oskavad nad seda aaret paremini hinnata ja kasutada. Lisan siia imelise droonivideo , mis peaks andma aimu, kui hingematvaid vaateid me kogesime.
Et jõuda Albaaniasse, pidime ületama praamil Kotori lahe ja jeerum kui ilus, lausa taevalik koht see veel oli.
 |
| Kotori laht ja Kotori linn. |
Sõit kestis umbes 15 minutit ja oli päris odav ( alla 10 euro buss). Edasi sõitsime Budva linna poole, mis on uhke keskaegne väike linn ja seal lähedal oli kuurort (saarel), mida kutsutakse Sveti Stefani kuurortiks.
 |
| Budva lähedal saarel asub Sveti Stefani kuurort |
Albaaniasse, Durrese linna, oli Montenegrost Herceg Novist 228 km ja 2,5 tundi sõitmist. Kartsime jälle piirijärjekorda, aga õnneks olime piiril vaid pool tundi.
Piiriehitiseni jõudmiseks ootasime järjekorras ja oli väga kuum, isegi nännimüüjad olid lahkunud ja oma varanduse( plasttooli) tabalukuga kindlustanud. Lehmad liikusid ka piiritsoonis, huvitav kas neilt ka passi küsiti?
 |
| Lukustatud plasttool |
 |
| Lehm ja peremees Albaania Montenegro piiril |
Ning olimegi Albaanias.
Pindalalt väiksem kui Eesti, aga rahvaarvult topelt suurem. Rahaühikuks lekk:1 eur =121 lekki. Vahetuskontoreid oli palju ja kindlasti ei tasu hotellis vahetada vaid ikka vahetuskontoris. Hotellis deebetkaardiga maksmine ebaõnnestus, aga krediitkaardiga sai asjad korda.
Albaanias pidime puhkama lausa 5 ööd. Peatusime pisikeses perehotellis nimega Hotel Kristal . Hind oli ülisoodne: viis ööd ühele inimesele koos hommikusöökidega 91 eurot. Hommikusöögid olid sellised keskmised, nälga ei jäänud, kui õigel ajal kohal olid. Kui jäid kauem magama olid itaallased, kes olid selle koha peamised kliendid, kõik parema nahka pannud. Ja pidid siis saia närima 😊😊
Auto parkimise eest midagi maksma ei pidanud ja auto pargiti otse maja ette. Tuba oli lihtne. Aivar ja Marge said peale esimest ööd uue toa, sest vannitoas olev boiler hakkas seina küljest lahti tulema. Meie toas ei põlenud mõned lambid ja ei vahetatud neid ka siis, kui me ütlesime. Aga konditsioneerid töötasid ja merd sai ka vaadata rõdult, nii et kokkuvõttes oli olemine OK.
Asukoht oli väga hea, hotell asus otse promenaadi ääres ning igal õhtul käis seal vilgas elu. Jõudsime Albaaniasse reede õhtul ning arvasime, et selline melu käib ainult nädalavahetuse tõttu, aga ei, ka esmaspäeval ja teisipäeval ja kolmapäeval oli samasugune promeneerimine seal.
 |
| Hämaruse saabudes ilmusid meie hotelli ette promenaadile igasugused tegelased. |
 |
| Pilt, mis avanes Eve ja Ivari rõdult promenaadile, taamal ratastoolis kätetu ja jalutu mees kerjamas. |
Albaanias nägime kerjuseid ja kodutuid koeri.Koerte vastu olid kohalikud väga julmad, neid peksti jalaga. Ja kui hiljem kohtasime Kreekas väikeses külas ka kodutuid koeri, neile oli promenaadil iga 50 m järel pandud kauss veega. Selline erinevus siis koertesse suhtumisel..😞😞
 |
| Ilusalongi "Linda" ukse ees leidis kuuma keskpäeva päikese eestvarju selline väike nässakas |
 |
| Ja siin õnnelik peni, kel tõenäoliselt ikka peremees(rihm kaelas) olemas |
Kerjustel olid kaasas terved seltskonnad (pered? või peremehed?) noori terveid mehi, kes neid kaugemalt seirasid ja aegajalt raha konfiskeerisid. Jälgisime seda lugu oma rõdult. Üks kerjusmees oli vana ja tal puudusid nii labakaed, kui ka labajalad ning kohale veeretati ta noorte meeste poolt. Seal ta siis palus ja talle anti ikka raha ka.
Siis olid seal väga populaarsed laste meelitajad tuledega õhupallid(videos on näha), mille Linda ka sai. Laura tahtis ka, aga .... no vaadaku passi, lapsepõlv on juba ammu möödas 😁😁😁😁 Muidugi oli see pall umbes tunni ajaga õhust tühjemaks läinud ja tuled kukkusid siis ära. Õnneks saab tuled, mis töötasid patareidega, hiljem teise õhupalli ümber panna. Korraks oli lapsel ikka rõõmu.😁😁
Õhtuti käisime meie hotelli vastas olevas Mehhiko pizzerias Wild West söömas. Portsud olid hiiglaslikud ja õlu hea ning odav. Lõbus oli jälgida promenaadil kihavat elu. Lõpuks saime seal kelneritele peaaegu nagu oma inimesteks: meie tulles leiti meile kohe suur laud rõdul, tavalised olid 2-4 kohalised lauad( natuke tippi teeb ikka imet)
 |
| Igal õhtul Stellaga😋😋😋😋 2,5 euri ja koi süda laulab😁😁 |
 |
| Hinnad olid seal väga soodsad 1 eur= 121 LEK |
 |
| Kolme inimese õhtusöök koos jookidega |
 |
| Menüü oli laualinikute peal ja toidunõud jõupaberist ümbrikuis |
 |
| Suitsetada lubati igal pool😒😒😒 Tuhatoosi likvideerimas |
 |
| Wild West Mehhiko pizzeeria |
 |
| Mingi kana värk, oli väga maitsev |
 |
| Enciladas, minu lemmikud |
 |
| Päeval "kallis" kohas (õlu 3 euri😃😃) külma jooki nautimas |
 |
Viimasel õhtul "meie" Wild Westi rõdul, Laura teeb pilti promenaadilt
|
 |
| Esimesel õhtul sõime promenaadi restos. Kelner, saades teada, et meil on talvel -25, ei jõudnud enam õlgu ära väristada. Uuris ja uuris, kuidas me ikka talvel ellu jääme. |
Peale hommikusööki mindi tavaliselt randa ja kell 12 tuldi rannast tagasi. Siis oli siesta. Ning kella 16.00 kuni 19. 00 oldi jälle rannas. Rand oli mingeid imelikke munasid täis(olenevalt tuule suunast). Aivar ütles, et need on pilliroo mingid asjad... no igatahes taimsed. Igatahes tundus väga räpane.
 |
| Randa minekuks valmis. |
 |
| Rand Durreses |
 |
| Rand teisel pool betoonist rannaehitist. |
 |
| Kaks vanameest ja meri |
 |
| Poolik Venus ja ehitusjärgus autogaraaz, kus pidevalt haukusid koerad. |
 |
| Rannapromenaad |
 |
| Gelateria (jäätiserestoran) , mis oli meie hotelli kõrval ja kus oli imeline pistaatsia jäätis ning üliviisakas teenindus. |
 |
| Maitsev... |
 |
| Maiasmokk |
 |
| Kuna rand tundus räpane, päästis meid hiigelsuur betoonehitus, kus oli hea päevitada |
 |
| Ain betooni peal, talle meeldis jälgida kalameeste tegevust |
 |
| Promenaad enne meie hotelli. Näha on suur hotell vee peal, mille vastas asus meie hotellike ja mille nimi on : Ventus Harbour |
 |
| Kalamehed püüdsid selliseid elukaid ja sõid need kohe ära ka. Lähedal oleva restorani kokk käis siit merest anumatega vett võtmas.. 😕😕😕😕Mida ta sellega tegi? Vist keetis mingeid mereelukaid. |
 |
| Elukas, mis poolitati ja söödi |
 |
| Aivar, ka nende elukate ja kalamehega |
 |
| Rand oli väga rahvarohke ja vesi oli selles kohas must. |
 |
| Eestlane Albaanias |
 |
| Kalamehi oli igasuguseid, püüti õnge ja harpuuniga, aga saak oli niru |
 |
| Rand betooni pealt vaadatud, kaugel paistab mägi kus on mingi koobas, aga koobastest meile aitas juba(Postonja😂) |
 |
| Vaade promenaadile |
 |
| Ain ujumast tulemas |
Ja kui rannas olemisest küll sai, käisime linnas kultuuri nautimas. Hotelli taga oli arheoloogiamuuseum ja mitte kaugel vana linnamüür ja amfiteater.
 |
| Muuseumis oli veel ka etnograafiline näitus. |
Külastasime seda muuseumi erinevatel aegadel. Kui meie Lauraga käisime, siis harjutati seal õhtuseks kontserdiks. Oli kena jalutada sajandeid vanade esemete vahel ning kuulata imelist flööti, klaverit, viiulit.
Jalutasime edasi ning nägime linnamüüri ja amfiteatrit, mis pidi olema Balkani suurim? Amfiteatri juures toimusid parajasti arheoloogilised kaevamised.
Linnamüür oli tugev ja paks, tunnistus sellest, et Durres on olnud vanal ajal väga tähtis sadamalinn. Oli rikkust, mida kaitsta.
 |
| Linnavärav |
Leidsime oma ringkäigul linnas mitmeid huvitavaid kujusid, hooneid ja tänavaid ja ka tivoli tundus päeval hoopis teistsugune kui öösel.....
 |
| Laura ja atraktsioon, mis öösel tundus väga hull, aga ikka kaisid sellega sõitmas. Linda ei kartnud üldsegi. |
 |
| Mingi kommunismiaegne kangelaskuju vist... ärasoditud ja unustatud. |
Ja muidugi see prügimajandus, oli ikka jube küll....😟😟😟
 |
| Peatänav....... |
Pimedaks läks Albaanias, nagu lõunamaal ikka, väga vara. Ega siis kohe magama saanud minna.
Promenaadil oli õhtuti lõbustuspark ja sinna paaril õhtul suundusimegi. Karusselle oli igasuguseid: nii suuri kui väiksemaid. Linda ja Laura lõbutsesid neil sõites ja meie neile kaasa elades. Pilet oli alla 1 euro???👍👍👍 Muidugi müüdi seal igasugust nänni ja toitu (jäätis, suhkruvatt jms).
Tänavakunstnikud olid oma maalid üles sättinud ning tegutses ämblikmees, kellega sai pilti(raha eest muidugi) teha. Rahvast oli palju. Jalutasid seal peamiselt albaanlased ise.
Huvitaval kombel ei näinud ma Albaanias palju inimesi, kes kannaks moslemiriietust. Enamasti olid kõik albaanlased euroopalikult riides. Nägin ainult ühte moslemiperet rannas oma lastega ujumas. Ema istus niisama betoonil ( ei ujunud), isa lastega möllasid vees. Paar korda märkasin mosleminaisi koos peredega ka õhtusel promenaadil.
Kord nägin pruuti, tal oli pearätt loori asemel, aga seljas oli ikka see kreemitordi kleit nagu meiegi pruudid armastavad kanda. Ja rohkem ei näinudki.
Vahepealne kommunistlik kord on mõjutanud selle maa moslemeid usuleigemaks muutuma, nagu meidki .
 |
| Pildistasin oma rõdult, kuidas moslemipruut läks pildistamisele. Loori asemel oli pearätt. |
Viis päeva möödus linnulennul ja oligi aeg pakkida asjad ning sõita Kreekasse Lefkada saarele.
Veel viimased kirjad posti ja aidaa Albaania.
Kui algul oli sel maal kõik vähe pelutav ( eriti rand), siis nende viie päevaga muutus paik isegi koduseks.
Lahkuda polnud siiski raske, sest ees ootas Kreeka ja uued seiklused.
 |
| Laura elustamas vana traditsiooni:saaata postkaart kaugelt maalt sõpradele |
 |
| Aivar ja Linda Laura eeskuju järgimas. |
Aga sellest, mis kõik Kreekas juhtus- juba järgmises postituses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar