kolmapäev, 14. august 2019

Autoreis Balkanil suvi 2019 I osa




Reisimine on ainus asi, mille eest makstes saan rikkamaks. 
                                                                                                                                                                                                  Tundmatu.

Sel aastal, nagu mitmel varasemalgi, otsustasime taas teha ühe hiiglama pika automatka. 
Algne plaan oli selline:



Aga nagu öeldakse inimene teeb plaane, aga jumal (või kass?) juhib, meie esialgne plaan muutus: ära jäi Peloponnesose poolsaarel asuv  Monemvasia, aga lisandus päev Lefkada saarel. 
See oli hea otsus, sest nii jäi piisavalt aega nautida imelisi randu ja närvekõditavaid sõite mägiteedel Lefkada saarel. 
Meie järgmine plaan oli:




Sel plaanil on  7000 km ja 2 tundi (?) vähem sõitu, kui eelmisel. Tegelikult tuli neid kilomeetreid ikka rohkem, sest kohapeal pidime ju ka ringi saalima.
Rahast  ja sõidu maksumusest rääkides: 

A) bussisõidu maksumuseks(koos parkimiste ja teemaksudega) oli umbes 1200 euri, mis tuli jagada        seitsmega (1200:7= 171,43 ehk u 172 euri inimeselt. 
Tegelikult läks 169.- 👍👍👍      Täiesti soodne, mu meelest.

B) Majutused olid juba aprillis broneeritud kuid mõned muutused tulid ikka sisse, eriti reisi lõpus.Inimese kohta oli majutuste maksumus u 420 euri. Majutuskohtade lingid lisan siia postitusse veenmaks teid, et alla kolme tärni majutust meil polnud, oleme selles osas ikka väga valivad tüübid. Telk ja ühine vannituba võõrastega, ei sobi meile mitte.
Kokku 21 päeva ja 600 euri inimese kohta.
Toidurahad lisaks, aga need läheksid ju kodus ka. Üldiselt sai odavamalt süüa kui Eestis.
Seltskond oli sama nagu eelmisel aastal ja sõiduvahend ka sama: VW Carawelle, kuhu mahub täpselt 8 inimest.


Meie reisibuss Sloveenia mägimaja parkimisplatsil.
Kohvri pakkimise ajal leidsin veel ühe reisihuvilise, kahjuks ei läinud tema seekordne reisile pääsemise nipp läbi ja ta pidi jääma koju turvameheks..😂😂


Startisime reedel, 28.06.2019 kell 8 Võrust ning otsustasime läbida Läti ja Leedu mingit müstilist otseteed mööda, mida Ain ette pani. 
Tee pikkus esimese sihtpunktini oli 1044 km ja 12,5 tundi sõitu. Lõpptulemus oli see, et olime Vilniuses (!!!!) väljas ning sõitsime vähemalt 100 km rohkem.😁😁😁 Ehk nagu vene vanasõna ütleb, milleks otse minna kui ringi saab.😃  Ei lasknud tujul langeda, sest seiklus alaku ja meile juba seigelda meeldib....
Igatahes jõudsime millalgi (Poolas teine aeg ja + 1 lisatund) öösel kell 23 esimesse öömajja Külalistemajja Villa Sailorisse
Meid ootas kuskil kiirteest mitte väga eemal olev asula nimega Pabianice (kusagil Lodzi ja Wroclawi vahel) ja mõnus modernne hotell soodsa hinnaga (50 euri tuba koos hommikusöögiga). Administraatoriks oli madrusesärki kandev naerusuine muhe habemik merekaru, kelle inglise keel oli päris hea. Auto sai parkida taraga ümbritsetud parklasse tasuta.


Hommikusöök söödud ja mõnus ööuni selja taga, asusime Wroclawi poole teele. Plaanis oli külastada loomaaeda, eriti Afrykariumit, kus palju mereelukaid ringi liigub. Wroclawini oli 206 km  ja 2,5 tundi sõitu.Loomaaias oli eriti vahva mereelukate sektsioon (vt video), aga muidugi meeldisid meile kaelkirjakud ja muud elukad. Kahjuks oli endiselt väga kuum ja osad loomad olid peitu pugenud.....Mõned meist väsisid ka ja kasutasid laste kärusid puhkamiseks.....😎😎😎Loomaaias veetsime 3-4 tundi ning siis asusime teele, meid ootas Tsehhimaa pealinn (üks minu lemmiklinnu) Praha ja tema ööelu ehk Kesk-Euroopa Pariis...............................👍👍😎😎😎😍
Prahasse oli 335 km  ja 4 tundi sõitu.
Prahas olime broneerinud mõnusa  (küll pisut kalli) korteri vanalinna, juudi kvartalisse nimega Rybna Apartments


Imeline vaade rõdult, kesklinn+ autolift olid selle korteri head küljed. 
Autolift oli minul küll esmakordne nägemine. Enne broneerimist küsiti auto täpseid mõõtmeid. Vaatasin kodus maanteeametist bussi mõõtmed ja minu meelest need sobisid... Kohapeal lifti sõites selgus, et bussil olid ka lisatuled, mida mina polnud arvestanud😏 ja lifti uks ei sulgunud. Algas täppishäälestamine ja kuidagi ikka saime selle liftiga sina peale ja bussi maja alla garaazi.
Hommikul oli igatahes palju parem, olime juba oskuslikud ja lifti uksed sulgusid kohe ning auto koos meiega tõsteti tänavale. Mis oleks saanud kui asi poleks õnnestunud? No tänaval parkimine ja trahv või briti poissmeeste poolt tehtud kahjustused oleks kindlasti meie suksut tabanud....
Natuke rõdult vaadet imetletud ja kohe sukeldusime laupäevaöisesse linna. Kisa ja kära, noorte meeste kambad, kus kõik olid purjus (briti poissmehed?) ja olimegi jõudnud vanalinna väljakule..mis on Praha ajalooline keskus.
Praha vanalinn on koht, kust leiab suurepärase vanalinna väljaku, mis on üks parimaid valikuid kohtadest, kus kuumas  (+28) ning salapärases öises Prahas üks külm õlu nautida. Seda me ka tegime, igatahes!, imetledes 11. sajandist pärinevat suurepärase arhitektuuriga Church of Our Lady before Týn ja Praha Raekoja (Staromestská radnice) seinal asuvat 15. sajandi alguse astronoomilist kella, kus päeval teevad iga tunni tagant (9.00-21.00) 12 apostlit oma rongkäiku. Muidugi oli au olla ja  filosoofi Jan Husi mälestusmägi kõrval.

Prahas küll punaseid laternaid nagu Amsterdamis pole, aga on rohelised kaarikud, millega ehitud kohtades saab Tai massaazi  (ja vist muudki?)  nautida......😊 Väljakul oli õlle hinnaks 5,5 eurot ja see hind oli Aini arvates ilmselge röövimine😆 Kui talle meelde tuletasin, et Tallinnas on õlle hind Raekoja platsil vähemalt 7 euri, siis ta taltus ja lõpetas selle irisemise... 
Öö oli sumedalt soe, istusime ning nautisime melu ja ...., aga välikohvikuid hakati ometigi sulgema ( laupäeva öösel😠😠) umbes kell 01.00. Ega keegi lausa ära ei ajanud, kui sa uue õlle tellisid, ent teenindajate nägudel oli tüdimus selgelt näha ja seega siirdusime Karli silda otsima...Öö oli pime ja sild jäi leidmata, otsustasime, et jätkame otsinguid hommikul.
Öösel magasin nagu lapsuke, sest Ain pani konditsioneeri 19 kraadi peale ning suleteki all oli karges õhus mõnus puhata päevasest kuumusest( +33). Voodi oli imepehme. Laura magas puhketoas, kus oli rõdu ja kurtis, et kirikukellad on selles linnas ikka väga häälekad 😁😁😁

Hommikul panime kiirelt kodinad kokku, istusime veel pool tunnikest rõdul, jõime kohvi ja nautisime vaadet.

Siis Karli sillale ja Püha Vituse katedraali imetlema. Auto saime maa alt probleemideta kätte. 😜udnud sillani maksime parkimise eest  automaadis, leidsime parkimiskoha kohe Karli silla kõrval. Pühapäev oli ja parkimine polnud hullult kallis: mingi 2-3 euri vist... no igatahes vähe. Ilm oli nii palav (+35), et tänavaid kasteti paakautost.






Kuigi olime tulnud vara, oli sillal juba palju rahvast, tänavamuusikuid ja kunstnikke ning palju jaapanlasi, hiinlasi ning igasugu sulelisi ja karvaseid elektritõukeratastega.




Meie siht oli kuulus Praha kindlus ja St Vituse katedraal. Selleks pidi ronima mööda pikki treppe. mis sellise kuuma ilmaga oleks mulle peaaegu saatuslikuks saanud. Pidin tihti puhkama ja üles jõudes sain kaaslastelt vett, mis päästis mind hullemast😨😥


Jõudnud üles kindlusesse, nägime kõigepealt Presidendi residentsiks olevat lossi. Lossi ees võis raha eest vibu lasta või end keskaegses rõivastuses pildistada.
Lossi kõrvalt sisenesime kindlusesse (väravatel oli turvakontroll). Mõned sammud ja St Vituse katedraal seisiski meie ees. Lummav ehitusime, mida oli ehitatud alates XIV sajandist ja lõpetatud alles 1920. a., ehk siis 6 sajandit. See on nagu arhitektuuri- ja kunstiajalooõpik, sest seal on esindatud kõik kunstistiilid alates XIV sajandist kui kuningas  Karl IV  selle renoveerimise ette võttis. 
Ta kutsus Prantsusmaalt arhitekti Peter Parler , kes on ka Karli silla kavandanud. Igatahes näeme selles katedraalis järgmisi kunsti- ja arhitektuuristiile: romaani, gooti, renessanss, barokk. Imetlesime katedraali väljast, sest sisse lasti alles peale kella 12.00 ja järjekord oli hiiglaslik. Meie Ainiga olime sees käinud 1992.a. Tol korral avaldasid kõige suuremat muljet vitraazid.



Piisavalt möllutatud ja imetletud auvahtkonna vahetust  presidendi residentsi ees, oli aeg bussi nina pöörata Sloveenia poole. Meid ootas mägedes puhkemaja, see asus kuulsate Postonja koobaste lähedal, mis olid meie järgmine sihtmärk.
Sõit läks läbi Austria, kus me seekord ei peatunud (vt eelmisel aastal, Aini vihmavarju lugu😆). Kilomeetreid, mida läbima pidime, oli 653 km ja 8 tundi sõitu Zirbseni Logateci maakonnas, kus Holiday Home Razglednik  asus.
Enne sõitma hakkamist einestasime ühes Tshehhi väikelinnas, nimi ei tule meelde, igatahes polnud see Budejovice, sest Sveijki me ei kohanud ning jaamaülemat ka polnud, rongist rääkimata.😊😊. 
Päevapraad pisikeses pubis oli väga odav, meil läks kolme inimese toit+õlu ja Fanta maksma vaid 12 euri..????😎😎😎😎
Uskumatu eks?Toit oli maitsev ja teenindus kiire, sõbralik ja asjatundlik.
Leidsin  väljakult ühe telefoniputka ning mis muud, kui jäädvustama.. Keegi oli kasutanud putkat ka mittesihtotstarbeliselt  ehk sealt võis leida vodka pudeli, mida siis kõne ajal oli tõenäoliselt rüübatud...😂😂😂😎

Pikk tee sai sõidetud kuskil 23.00 (kohaliku aja järgi -1 tund). Meie majutaja Sloveenias oli armas vanadaam, kes juhatas meid pimedas mööda järsku, kitsast ja käänulist mägiteed maja juurde ( oli see vast sõit, mutike kihutas nagu ogar ), kus pidime ööbima. Ise me poleks ka GPSiga seda leidnud....Maja oli ülimugav ja kõik vajalik oli olemas, isegi pisike saun. Hommikune ärkamine oli väga tore, otse magamistoast rõdule ja see imeline vaade igast aknast... seda pole võimalik kirjeldada, peab ise kogema. Meelde tulid laulusõnad "Mul on mägedes onn.." aga onnist oli asi kaugel, majal oli lausa kolm korrust.
Hommikul läksime Postonja koobastesse.

Ain sai kõigepealt väikese shoki, sest piletid rongile olid päris kallid, kokku maksis see rongisõit läbi koobaste 100 eur  kolmele inimesele.😂😂😂 
Raha oskavad need sloveenlased teenida, sest me ostsime rongisõidu+ mingi nn inimkala ( elab väidetavalt 100 aastaseks?) ja muude elukate vaatamise paketi. Tegelikult sai seal valida: lisaks rongisõidule kas see akvaarium või siis mäe sees olev kindlus, mis asus 10 km kaugusel. Kindlust me ei valinud ja see oli viga. Pigem oleks parem seda uurinud. Sest need kalad ja muud putukad olid valguskartlikud ja meie neid eriti seal pimedas ei näinud ....😕😕😕
No ja kuna pilet oli kahte kohta, pidi selle alles hoidma... Ain pani rongis selle tagumiku alla ja unustas hiljem kaasa võtta 😜😜 Ainiga ikka juhtub igasuguseid sekeldusi.😜😜 Kasutasime kavalust: Lindal oli ka pilet( lapse pilet oli 2 euri) ja Ain võttis Linda sülle, kui läbi piletimasina läks ja näitas seal masinale Linda piletit... Ning see õnnestuski! Masin ei saanud muhvigi aru 😜
Koobastesse sisenedes püüdsid fotograafid kõik külastajad üles pildistada ja kui tulime koobastest välja, siis sai osta oma pildi 5 euriga ära. Kõik ei ostnud, kohustust polnud, meie ostsime😊😊Lisaks pildile saime ka ümbrikud, kuhu pilt sisse käis... Jälle 15 euri.... 😎😎 Vaene Ain😀😀😀😀 Fotograafid olid tasemel, sest mitte keegi, ka mitte meie ei poseerinud, need tehti käigu pealt, aga pildid tulid välja üllatavalt kenad.
Koopad vaadatud, oli aeg asuda teele Horvaatia poole, sest kõik ihkasid juba päikest ja merd.
Sõita tuli 6 tundi ja 384 km km,  et jõuda Horvaatiasse Sibeiniku linnalähedale külasse nimega Grebaštica.
Otsustasime minna mööda Aadria mere rannikut, mitte kiirteed mööda. See oli väga kaunite vaadetega sõit, aga liiga pikk ja liiga käänuline, mõnel reisikaaslasel oli juba paha olla, aga tee ei lõppenud, ega lõppenud..... Lõpuks polnud ka vaated ( mis olid tõesti imelised) midagi erilist meie arvates enam, sest kõik olid sellest keerutamisest ja üles alla loksumisest surmani tüdinenud
Igatahes jõudsime me mingil ajal lõpuks oma majutuskohta, mille nimi oli Apartments Villa Viktorija&Gabrijel või ka  Villa Viktorija & Gabrijel Google Mapis.

Selle villa broneerimisel nõuti ettemaksu ja ma valisin booking`us kahes osas maksmise: 50% ja 50%. Maksma pidi krediitkaardiga ning mina, vana uudu, ei teadnud, et sel on lisaks panga raha kasutamise õigusele ka kuulimiit. Seega kui ma maksan kogu aeg raha kaardile tagasi ja raha on kaardil, ei saa ma ikkagi maksta, sest sel on kuulimiit. No segadust oli üksjagu ja pangas ka ei teatud algul, miks maksta ei saa... Lõpuks nad helistasid ja ütlesid, et muuda limiit suuremaks...Siis oli juba hilja.....

Aga villa omanik oli nii lahke, et kuigi ta oleks võinud mult eelmaksu lihtsalt ära võtta (reeglid on sellised: 50% 200 eur) ja broneeringu tühistada ning uuesti välja üürida kallima hinnaga, hoidis ta meile ikka selle villa ja maksime talle ülejäänu sulas. 👍👍👍😉😉
Hiljem juhtus selline asi veel ka Lefkadal, aga siis oli mingi kala  bookingu maksmises endas, sest minu limiidid olid suured ja raha ka arvel ja ikka ei saanud maksta. Ka see omanik oli mõistlik ning võttis ülejäänu sularahas.Ühe majutuse ütlesime ära ja seal oli reegel, et ettemaksu tagasi ei saa, omanikuga leppisime kokku, et ta ei taha trahvi, ent booking võttis ikka 50 euri maha. Ei viitsinud enam õiendada, ise ka ju süüdi ja see läks üldistesse kuludesse.
Niisiis olime end mõnusalt sisse seadnud ja juba õhtul käisid mõned meres, mis oli kohe me akende all. Hommikul lebotasime hiigelsuurel rõdul ning kohe mitte kuhugi ei pidanud sõitma, ega midagi tegema.. Sai toodi ka autoga maja ette (teenus selline)😊😊😊 

Päevitasime lamamistoolides erarannas ja ujusime ja päevitasime ja ujusime. Õhk +34 ja meri +30.....Esimesel õhtul mängisime kaarte ja jõime kohalikku veini.....Ühesõnaga elu nagu hernel.
Teisel õhtul käisime külas õhtustamas ja jalutasime promenaadil. Õhtusöögi võtsime pererestoranis, kus töötasid isa ja poeg. Et saada mõnusat kohta mere ääres, pidime natuke ootama, aga see tasus end ära.Oli meeleolukas ja väga, väga suured portsud ka. Promenaadi lõpus kohtasin kalamehest kassi, kes oli väga tegus ning pildile teda püüda ei õnnestunud.  Selles villas olime 2 ööd ja Horvaatiasse läheksin igatahes veel ja veel tagasi, seal on küll väheke kallis, aga riik on väga puhas ja inimesed sõbralikud.
Ja siis edasi Montenegrosse, mis oli Ivari unistus, Teel pidime ületama 3 riigipiiri ja sisenema  ka Bosnia Hertsegoviinasse, sest sellel riigil on keset Horvaatiat 20 km merepiiri....



Vastupidi meie kartustele ei pidanud piiridel  üldse ootama, tavaliselt kulus vähem kui 15 min.
Tee Montenegrosse oli veel kaunim kui Sloveeniast Horvaatiasse ja ei keerutanud nii palju nagu eelmine. Sõitsime läbi imelise Dubrovniku linna ja  kõrgelt kaljudelt nägime ka vanalinna ja tema müüre. Meil polnud aega neil kuulsatel müüridel jalutada, pidime õigeks ajaks sihtkohta jõudma. Aga ka kõrgelt ( linnulennult) oli see ikka võimas üks vaatepilt, ega asjata öelda, et Dubrovnik on Aadria mere pärl. Ise me ei pildistanud, lisan siia internetist leitud pildi, mis on just sealt kaljudelt kus meiegi olime üles võetud.
https://www.thenational.ae/image/policy:1.134229:1499276112/image/jpeg.jpg?f=16x9&w=1200&$p$f$w=dfa40e8

Meie viimane pilk armsale Horvaatiale, kohe jõuame Montenegrosse......
Rühkisime muudkui edasi ja jõudes Montenegrosse muutus liikluskultuur märgatavalt. Pidev signaalitamine ja trügimine, Tundus väga hull lugu. Meie sohver säilitas põhjamaalase külma närvi ja niimoodi sõites saime ikka kohale Hertzeg Novisse, mida montenegrolased kutsuvad Montenegro Rivieraks. 
No Prantsuse  Rivieras pole mul au olnud olla, aga arvan, et see Hertzeg Novi nimetamine "Rivieraks"  on ikka üle pakutud.
Sellest, miks ma nii arvan ning mis juhtus meiega Montenegros, Albaanias, Kreekas ja Makedoonias saab lugeda reisikirja järgmises osas.

Valmis video reisi esimesest osast.









3 kommentaari:

  1. 5+ Inga.Nagu ikka,väga põnev ja sisurikas blogi.

    VastaKustuta
  2. Aitäh sulle, et reisikirja valmis kirjutasid (palun tee see ikka lõpuni)!

    VastaKustuta