Ja ongi pühad möödas. Eile käisime Hilli pool. Olime Ainiga lubanud teda külastada vähemalt 3 (ja-jah kolm) aastat, aga.... Hea mees, kes lubabki. Igatahes on möödunud 3 aastat Aivari surmast ja alles nüüd leidsime lõpuks aega ( vale puha, oleks ikka leidnud varem ka, ent miski segas). Õhtu oli tore, sai jälle mõtteid vahetatud nagu vanasti.... aga puudus Aivar oma toredate naljadega. Saan alles nüüd aru , kui raske oli minu ja Sulevi sõpradel mulle külla tulla peale tema surma. Ja ausalt öeldes ega ma väga ei tahtnudki neid näha.... liiga valus oli. Alles umbes 2 aasta möödudes olid haavad nii armistunud , et iga mälestuse peale ei tulnudki pisarad . Eks samasugune on ka põhjus, miks Hillit alles nii hilja külastasime, on ikka veel liiga raske ja inimene on nõrk. Hillil on õnneks armsad lapsed ja lapselapsed ümber olnud, nii et loodan, et ta andestab meile.
Ongi kõik , millest tahtsin täna rääkida, väheke kurb ja egoistlik aasta algus, kindlasti läheb edaspidi lustilisemaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar