Eile käisin koos Rõuge kooli 5. ja 7. klassi õpilaste ja õpetajate Maia ja Maiuga Vastseliina Piiskopilinnuses õppekäigul.
Vastu võeti meid vahvasti: giidid olid riietatud keskaegsetesse kostüümidesse ja nende jutt oli nii huvitav ja põnev, et isegi need õpilased, kel tähelepanelikkusest tavaliselt puudu on, kuulasid põnevusega. Kiidan giidide oskust lastepäraselt ajaloost jutustada ja nende oskust keskaja vastu huvi äratada.
Muidugi on kogu Vastseliina Piiskopilinnus muutunud tundmatuseni, sellest ajast kui mina seal viimati käisin(umbes neli aastat tagasi). Ümbrus on hooldatud, endine Piiri kõrts muudetud külalistemajaks, kus on esitletud ülevaatlikult kohalikku ajalugu.
Lisan siia lingi , kust saab piiskopilinnuse kohta veel rohkem infot, keda huvitab http://www.vastseliina.ee/linnus/index.php
Soovitan võimaluse korral seda kohta kindlasti külastada.
Carpe diem, quam minime credula postero. Kasuta (tänast) päeva, usaldades võimalikult vähe homset (homme on juba hilja). Horatius
reede, 30. september 2011
esmaspäev, 26. september 2011
Targad õpivad lollidelt palju rohkem kui lollid tarkadelt. Cato Vanem (Marcus Porcius Cato), eKr234-eKr149 oli rooma riigimees
No nii, tänase päeva algul kohtusin eriti lolli, alaväärsuskompleksi põdeva ja ennasttäis mehepojaga. Cato sõnad sobivad siia hästi, sest õppisin temalt üsna palju. Näiteks seda, et ma peaksin olema kannatlikum ja andestavam. Ning veel seda, et veel suurem loll kui see, kes kõike teab, on see, kes temaga vaidleb. Vaat, see vaidlemine minu poolt oleks pidanud ära jääma, oleks pidanud tema rumalad pretensioonid ära kuulama ning oma teed minema. Aga ei, ma olin ise ka loll, ei kuulanud ainult, vaid hakkasin vastu. Aga nagu on öelnud Oscar Wilde, iirlane, oma surematus teoses "Leedi Windemeri lehvik" kogemus on nimetus, mille igaüks annab oma vigadele. See ebameeldiv seik on minu kogemus, ehk viga, mille tegin.
Milles siis asi oli? Üks nn "autojuht" tegi tagasipöörde(ohtlik manööver) veendumata, et tee on vaba ja ma vaevalt sain pidurdatud, et talle mitte otsa sõita. Ei usu, et ta mind ei näinud, ma sõidan suure autoga(VW Sharan) , pigem oli ta ülbe või tähelepanematu. Samas kohas on ennegi toimunud liiklusõnnetus, kus juhi tagasipöörde tõttu hukkus inimene, mootorrattur. Pealegi sõitis üks hooletu tagasipöörde tegija mu autole eelmisel talvel küljelt sisse. Õnn oli, et mul oli suur auto, pääsesin kergelt. Ausalt öelda ma ei julgegi vist enam tänaval väikese autoga sõita, sest suures on nagu tankis, vähemalt ei saa nii kergelt viga.
Seega oli mul põhjusi rahulolematuseks küllaga. Niisiis andsin oma pahameelest teada lühikese signaaliga. Ja kujutage ette, selle mehepoja hinge see signaal ei mahtunud: mingi naine julgeb talle märku anda tema ebakompetentsusest.Ta sõitis mulle koju järele ja asus mulle loengut pidama, kuidas mina olen ülima õigluse tagaajaja ja välismaal see nii küll ei ole, ja temal oli täielik õigus nii sõita(sic!).Ja , et mina olevat tahtnud temast üle sõita. Siin tegingi lolli vea: selle asemel, et lasta ta mõttetu loba ühest kõrvast sisse ja teisest välja ütlesin talle, miks ma nii käitusin. Minu meelest ohustas ta oma käitumisega mind ja teisi liiklejaid(minu taga sõitis üks jeep, mis pidi ka äkkpidurduse tegema), tekitas liiklusohtliku olukorra ja ma reageerisin just nii nagu paremaks pidasin. No seepeale teatas see tola, et üleüldse olen mina loll, pole välismaal sõitnud, seal sõidavad kõik nii ja bla-bla-bla.... jne. Ja siis ütlesin ma talle: nii nagu auto nii mees( ta sõitis mingi väikese prantslasega) ja sellist solvangut(mulle tundub, et seepärast tal vist mingi alaväärtukompleks ongi)ta muidugi välja ei kannatanud. Kahetsen isegi öeldut, aga ta ise viis mind selle ütluseni.Ta teatas mulle, et võiksin alla võtta(sic!). Siis sain aru, et loll jääb lolliks ja lõpetasin vaidlemise. Ega ma muidu tast lahti ei saanud, kui lubasin koera lahti lasta ja politsei kutsuda. Ähvardusega, et ta keerab koeral kaela kahekorra, lontsis mees oma autoni, kus istus tema naine vist.
Väga ebameeldiv kogemus. Ja väga ebameeldiv inimene. Kirjutasin selle siia, et juhtum selja taha jätta ja teisi liiklejaid hoiatada: tänavail liigub igasuguseid hulle, kes arvavad, et neile on kõik lubatud ja nemad on teistest peajagu üle. Minu õppetund on olla kannatlikum ja andestada ning pidada oma mõtted endale.
Panen siia mõned videod YouTubest ennasttäis autojuhtidest.
No peale video vaatamist peaks olema selge, miks on eriti ohtlik tagasipööre ja vasakpööre ning üllatav mõnikord isegi parempööre. Ja miks juht peab neid sooritades veenduma, et ta ei sega teisi liiklejaid.
Milles siis asi oli? Üks nn "autojuht" tegi tagasipöörde(ohtlik manööver) veendumata, et tee on vaba ja ma vaevalt sain pidurdatud, et talle mitte otsa sõita. Ei usu, et ta mind ei näinud, ma sõidan suure autoga(VW Sharan) , pigem oli ta ülbe või tähelepanematu. Samas kohas on ennegi toimunud liiklusõnnetus, kus juhi tagasipöörde tõttu hukkus inimene, mootorrattur. Pealegi sõitis üks hooletu tagasipöörde tegija mu autole eelmisel talvel küljelt sisse. Õnn oli, et mul oli suur auto, pääsesin kergelt. Ausalt öelda ma ei julgegi vist enam tänaval väikese autoga sõita, sest suures on nagu tankis, vähemalt ei saa nii kergelt viga.
Seega oli mul põhjusi rahulolematuseks küllaga. Niisiis andsin oma pahameelest teada lühikese signaaliga. Ja kujutage ette, selle mehepoja hinge see signaal ei mahtunud: mingi naine julgeb talle märku anda tema ebakompetentsusest.Ta sõitis mulle koju järele ja asus mulle loengut pidama, kuidas mina olen ülima õigluse tagaajaja ja välismaal see nii küll ei ole, ja temal oli täielik õigus nii sõita(sic!).Ja , et mina olevat tahtnud temast üle sõita. Siin tegingi lolli vea: selle asemel, et lasta ta mõttetu loba ühest kõrvast sisse ja teisest välja ütlesin talle, miks ma nii käitusin. Minu meelest ohustas ta oma käitumisega mind ja teisi liiklejaid(minu taga sõitis üks jeep, mis pidi ka äkkpidurduse tegema), tekitas liiklusohtliku olukorra ja ma reageerisin just nii nagu paremaks pidasin. No seepeale teatas see tola, et üleüldse olen mina loll, pole välismaal sõitnud, seal sõidavad kõik nii ja bla-bla-bla.... jne. Ja siis ütlesin ma talle: nii nagu auto nii mees( ta sõitis mingi väikese prantslasega) ja sellist solvangut(mulle tundub, et seepärast tal vist mingi alaväärtukompleks ongi)ta muidugi välja ei kannatanud. Kahetsen isegi öeldut, aga ta ise viis mind selle ütluseni.Ta teatas mulle, et võiksin alla võtta(sic!). Siis sain aru, et loll jääb lolliks ja lõpetasin vaidlemise. Ega ma muidu tast lahti ei saanud, kui lubasin koera lahti lasta ja politsei kutsuda. Ähvardusega, et ta keerab koeral kaela kahekorra, lontsis mees oma autoni, kus istus tema naine vist.
Väga ebameeldiv kogemus. Ja väga ebameeldiv inimene. Kirjutasin selle siia, et juhtum selja taha jätta ja teisi liiklejaid hoiatada: tänavail liigub igasuguseid hulle, kes arvavad, et neile on kõik lubatud ja nemad on teistest peajagu üle. Minu õppetund on olla kannatlikum ja andestada ning pidada oma mõtted endale.
Panen siia mõned videod YouTubest ennasttäis autojuhtidest.
neljapäev, 25. august 2011
Te märkate, et saate vanemaks, kui küünlad maksavad rohkem kui tort.Bob Hope(1903-2003) Ameerika koomik.
No nii, pool sajandit on siis ära elatud. Tegelikult on nii, et ma ei tunne veel mingit vanadust. Hing ju ei vanane. Aga nüüd lähemalt minu meeldivast sündimise päevast.
Kõigepealt väike meenutus. Juba 20 aastat on minu sünnipäeval kõikjal sinimustvalged lehvimas. Nimelt on mul au olnud sündida päeval, kui eestlased taas oma riigi tagasi said. See on muidugi väga meeldiv. 20 aastat tagasi, minu 30. sünnipäeval olin Leedus Poola piiri ääres ja ootasin Poola saamist 3 km piirijärjekorras. Minu armsad reisikaaslased olid mulle korraldanud meeldiva sünnipäevapeo koos šampuste ja lilledega ning me veetsime lõbusalt aega oma bussi kõrval aasal. Korraga levis ärev uudis, et kohe tulevad vene tankid, piirid suletakse ja Poolat (ehk vabadust) näeme nagu oma kõrvu. Pikk rodu(3 km) sõidukeid hakkas imekiiresti liikuma ja levis teade, et poola piirivalvurid lasevad kõik Leedust tulijad piiritsooni sisse, ehk siis vabasse maailma. Meie buss pani ka minema ilma meieta ja nii haarasime kõik oma asjad (šampused, lilled, toidud jne) ning panime padavai järele. See jooks jääb surmatunnini meelde. Tundus nagu jookseksin elu ja surma eest. Oli kohutavalt raske, väheke svipsis olles, kõigi nende asjadega joosta 3 km, aga kohale me saime ja lasti piiritsooni ka. Pidu käis bussis edasi tantsiti ja tehti nalja.See oli vist kaitsereaktsioon hirmu vastu, aga olime ikka väga ülemeelikud:lärm ja bussi kõikumine oli kaugele näha. Arutati sedagi, et kas tulla Eestisse tagasi kui siin jälle diktatuur kehtestatakse. Mina koos Ainiga poleks tulnud.See oli ühine otsus. Natuke muret tegid tütreke ja emad, kes oleks maha jäänud, aga mõtlesime siis, et küll nemadki välja nõuame. Õnneks selgus varsti, et Eesti on vaba iseseisev riik ja raske küsimus kadus.Naasime nädala pärast juba vabasse Eesti vabariiki. See juhtus kõik 20 aastat tagasi.
Aga tagasi minu selle sünnipäeva hommiku juurde. Niisiis jõime kohvi, olin saanud just oma kallitelt õnnitlused, kui telefon helises ja noormees küsis kuidas ta saab mulle lilled kätte toimetada. Mis siis ikka, seletasin ning 5 min pärast oligi mul hiigelsuur roosikimp käes aga kaarti polnud. Nuputasime, mis me nuputasime, aga välja ei mõelnud kellelt. See selgus alles keskpäeval, kui minu ainus armas sõbranna ülikoolipäevilt, Tiina, mulle helistas ja süütu häälega küsis, kas lilled käes. Aitäh talle, need on hästi kaunid valged roosid ning seisavad praegugi mul toas ja neid on väga palju. See oli meeldiv üllatus, mis tõsi küll, oleks peaaegu perekriisi esile kutsunud. Edasi oli minu päev saladuslik, sest Ainil oli midagi kavas ja kell 16 selgus, et sellel juubelil kohtume oma sõpradega ekspromt:kõik said teada sünnipäevast umbes 1 tund ette ja see oli väga armas, et kõik ka kohale ilmusid. Alustasime pidu Ränduri pubis õhtut süües ning veini mekkides, hiljem läksime lokaali Mõisaait. Oli väga tore õhtu ning kui koju läbi pimeda linna läksime, tundsin end taas nagu kahekümneaastasena, käsikäes poisiga koju minnes. Oma abikaasa tundus ka niiii noor ja armas nagu toona, armu või uuesti.
Aitäh Laurale, Karlile, Mallele, Urmasele, Valevile, Terjele, Evele, Ivarile ja Hillile ning kõige suurem tänu Ainile.Teiega oli lõbus ja tore.See oli üks parimatest sünnipäevadest, mis mul olnud on. On, mida 20 aasta pärast meenutada.
Suvi ongi jälle lõppenud ning käin taas tööl. Kurvaks teeb mind see, et oma armsa Pikakannu kooliga olin sunnitud hüvasti jätma,sest 3. kooliastmes liideti klassid kolmekaupa ja mina pedagoogina ei pea õigeks selles kooliastmes kolmekaupa klasside liitmist. See ei ole enam haridus, mis sealt saadakse. Tõin oma lapsed sealt ära(Kreutzwaldi gümnaasiumi) ning lõpetsin ka oma suhted selle õppeasutusega. Kahju. On see ju mu ema kool ja tema on ikka väga kurb kooli hääbumise pärast. See eest on mul aega sel aastal rohkem tegelda iseendaga ja lihtsalt puhata. See on tore. Ja muidugi on mul ju alles Rõuge kool, kus on imearmsad ja väga tublid lapsed ja väga sõbralikud, toetavad ja toredad kolleegid.
Kõigepealt väike meenutus. Juba 20 aastat on minu sünnipäeval kõikjal sinimustvalged lehvimas. Nimelt on mul au olnud sündida päeval, kui eestlased taas oma riigi tagasi said. See on muidugi väga meeldiv. 20 aastat tagasi, minu 30. sünnipäeval olin Leedus Poola piiri ääres ja ootasin Poola saamist 3 km piirijärjekorras. Minu armsad reisikaaslased olid mulle korraldanud meeldiva sünnipäevapeo koos šampuste ja lilledega ning me veetsime lõbusalt aega oma bussi kõrval aasal. Korraga levis ärev uudis, et kohe tulevad vene tankid, piirid suletakse ja Poolat (ehk vabadust) näeme nagu oma kõrvu. Pikk rodu(3 km) sõidukeid hakkas imekiiresti liikuma ja levis teade, et poola piirivalvurid lasevad kõik Leedust tulijad piiritsooni sisse, ehk siis vabasse maailma. Meie buss pani ka minema ilma meieta ja nii haarasime kõik oma asjad (šampused, lilled, toidud jne) ning panime padavai järele. See jooks jääb surmatunnini meelde. Tundus nagu jookseksin elu ja surma eest. Oli kohutavalt raske, väheke svipsis olles, kõigi nende asjadega joosta 3 km, aga kohale me saime ja lasti piiritsooni ka. Pidu käis bussis edasi tantsiti ja tehti nalja.See oli vist kaitsereaktsioon hirmu vastu, aga olime ikka väga ülemeelikud:lärm ja bussi kõikumine oli kaugele näha. Arutati sedagi, et kas tulla Eestisse tagasi kui siin jälle diktatuur kehtestatakse. Mina koos Ainiga poleks tulnud.See oli ühine otsus. Natuke muret tegid tütreke ja emad, kes oleks maha jäänud, aga mõtlesime siis, et küll nemadki välja nõuame. Õnneks selgus varsti, et Eesti on vaba iseseisev riik ja raske küsimus kadus.Naasime nädala pärast juba vabasse Eesti vabariiki. See juhtus kõik 20 aastat tagasi.
Aga tagasi minu selle sünnipäeva hommiku juurde. Niisiis jõime kohvi, olin saanud just oma kallitelt õnnitlused, kui telefon helises ja noormees küsis kuidas ta saab mulle lilled kätte toimetada. Mis siis ikka, seletasin ning 5 min pärast oligi mul hiigelsuur roosikimp käes aga kaarti polnud. Nuputasime, mis me nuputasime, aga välja ei mõelnud kellelt. See selgus alles keskpäeval, kui minu ainus armas sõbranna ülikoolipäevilt, Tiina, mulle helistas ja süütu häälega küsis, kas lilled käes. Aitäh talle, need on hästi kaunid valged roosid ning seisavad praegugi mul toas ja neid on väga palju. See oli meeldiv üllatus, mis tõsi küll, oleks peaaegu perekriisi esile kutsunud. Edasi oli minu päev saladuslik, sest Ainil oli midagi kavas ja kell 16 selgus, et sellel juubelil kohtume oma sõpradega ekspromt:kõik said teada sünnipäevast umbes 1 tund ette ja see oli väga armas, et kõik ka kohale ilmusid. Alustasime pidu Ränduri pubis õhtut süües ning veini mekkides, hiljem läksime lokaali Mõisaait. Oli väga tore õhtu ning kui koju läbi pimeda linna läksime, tundsin end taas nagu kahekümneaastasena, käsikäes poisiga koju minnes. Oma abikaasa tundus ka niiii noor ja armas nagu toona, armu või uuesti.
Aitäh Laurale, Karlile, Mallele, Urmasele, Valevile, Terjele, Evele, Ivarile ja Hillile ning kõige suurem tänu Ainile.Teiega oli lõbus ja tore.See oli üks parimatest sünnipäevadest, mis mul olnud on. On, mida 20 aasta pärast meenutada.
Suvi ongi jälle lõppenud ning käin taas tööl. Kurvaks teeb mind see, et oma armsa Pikakannu kooliga olin sunnitud hüvasti jätma,sest 3. kooliastmes liideti klassid kolmekaupa ja mina pedagoogina ei pea õigeks selles kooliastmes kolmekaupa klasside liitmist. See ei ole enam haridus, mis sealt saadakse. Tõin oma lapsed sealt ära(Kreutzwaldi gümnaasiumi) ning lõpetsin ka oma suhted selle õppeasutusega. Kahju. On see ju mu ema kool ja tema on ikka väga kurb kooli hääbumise pärast. See eest on mul aega sel aastal rohkem tegelda iseendaga ja lihtsalt puhata. See on tore. Ja muidugi on mul ju alles Rõuge kool, kus on imearmsad ja väga tublid lapsed ja väga sõbralikud, toetavad ja toredad kolleegid.
neljapäev, 4. august 2011
Homo homini lupus est (inimene on inimesele hunt). Titus Maccius Plautus(224-184 a eKr), Vana Rooma komöödiakirjanik
Täna tahaksin oma mõtteid jagada Norra viimase aja suurima massimõrvari tegude ja isiku kohta. Ega mul veel täit selgust toimunu tagamaade ja põhjuste kohta pole ja vaevalt, et kellelgi üldse on. Me võime vaid aimata, mis motiivid ja mõtted tegelikult olid Anders Behring Breivikil.
Ühes oma eelmises postituses olen juba põgusalt rääkinud sellest, et algul ei saadud üldse Norras ega mujal Euroopas aru, mis tegelikult Norras toimub. Oslos valitsushoonete ees toimunud plahvatuses kahtlustati islamiusulisi, nagu alati, kes olid ka varmalt nõus teo omaks tunnistama. Aga kui mõrvar oli jõudnud Oslost 35 km kaugusel olevale saarele(politseivormis sic!) ja seal laagris olevaid lapsi tulistama hakkas, alles siis saadi aru, et tulistaja on üks meie seast. SEE oli SUUR ŠOKK Norrale ja kogu Lääne ühiskonnale. Norrakate unises heaoluühiskonnas ei suudetud mõista, kuidas heal järjel, hea hariduse ja kasvatuse saanud nende sarnane inimene võis midagi nii koletut korda saata. Vapustusest toibutakse siiani ning küllap kestab see veel aastaid. Ausalt öeldes ei saa ka mina aru, miks ta just lapsi tulistas.
Võib olla on põhjus Breiviki lapsepõlves. Vanemad lahutasid ja poiss kasvas ilma oma bioloogilise isata, koolis võidi teda ahistada vms.Võib olla on mees vaimselt haige ja kogu juhtunu on lihtsalt ühe vaimuhaige mehe tegu. Pole võimatu, et ta ongi veendunud paremäärmuslik rahvuslane..... Ma ei tea.
Küll arvan, et me ei saa päriselt teada mitte kunagi päris põhjustest, vähemalt mitte siis, kui ta ise ei ütle. Ja isegi siis võib ta valetada.
Ma arvan, et ta ei ole vaimselt nii haige, et ei teadnud mida teeb. Ta teadis ja tegutses eesmärgile jõudmiseks sihipäraselt. Tema hilisemad avaldused: revolutsiooni algatamine, Norra valitsuse tagasi astumise nõudmine ja enese Norra sõjaväe juhatajaks määramise nõudmised, panevad õlgu kehitama ja hulluse kasuks otsustama. Millegipärast ei usu ma, et ta seda tõsiselt mõtles. Kõik need Jaapani psühhiaatri, erilise mitte moslemipärase liha, erilise riietuse nõudmised jne (vt.Breiviki nõudmised) on veidrad ja hullule omased. Ainult kaks nõudmist: avalik kohtuprotsess ja enese mitte süüdi tunnistamine, viitavad tõsistele vaimsetele hälvetele: nartssisismile ehk äärmuslikule eneseimetlusele ja kindlasti ka Aspergeri sündroomile ehk indiviid on äärmiselt tark, aga võimetu kaasa tundma kaasinimese valule ja kannatustele. Kui ta ikka hull ei ole, siis manipuleerib temaga keegi, ta pole üksi. Ta on ju öelnud, et taolisi sündmusi tuleb veel ja tal on kaasosalisi.Uudis tuli ka selle kohta, et vahendeid pommi tegemiseks ja muuks aitas tal muretseda keegi välismaal. Keegi, kes on palju ohtlikum kui Breivik. Vägisi kisub vandenõuks. On ju Breivik ise deklareerinud, et ta on ühe Templirüütlite ordu rakukese liige(vaata videot ülal) ja plahvatusi tuleb veel. Vandenõuteoreetikud on esitanud teooriaid massooonide(vabamüürlaste) ülemaailmsest vandenõust. Ma ei tahaks uskuda. Aga võim inimeste ja ühiskondade üle, kogu maailma üle -see ahvatleb. On vaid tarvis rahvale hirmu sisendada ja hirmuga on ju ennegi rahvaid ja riike valitsetud.
Rohkem kardan ma, et moslemid võivad mingi vastulöögi anda. Ma pole näinud hukkunud laste nimekirja. Mul on kahtlused, et selles nimekirjas on rohkem moslemi usku laste nimesid, kui põlisnorrakaid. Loodan, et see nimekiri ikka avaldatakse nagu lubati. See võib kaasa tuua uue vägivallalaine (võib olla seepärast seda ei näidatagi).Kindlasti on suur küsimärk, miks politsei nii hilja kohale jõudis. Võidakse teha järeldusi, et see oli meelega nii. Mina seda aga ei usu, lihtsalt ei usutud taolise teo võimalikkusse. Võibolla arvati, et keegi teeb nalja?. Igatahes on see väga kurioossne, et Norra taolisel rikkal riigil pole politseil kopterit ega mootorpaati.
Mis puutub massimõrvari karistamisse, siis mina olen surmanuhtluse vastu. Surm on meie kõigi karistus, mille saame juba sündides. Sellega ei saa karistada, see oleks liialt kerge ja lihtne mõrtsukale. Mina arvan, et eriti julm karistus oleks eluaegne vangistus, kasvõi hullumajas. Et ta enam kunagi vabadusse ei saaks. See oleks piinavam kui surm. Isegi siis, kui ta istuks mugavas kongis ja tema olemine tuleks rahval kinni maksta. Mina maksaksin küll temalt vabaduse lootuse äravõtmise eest. Teadmise eest, et ta ei saa enam kunagi vabana minna kuhu igatseb. Inimese ühest peamisest õigusest ilmajätmine oleks talle õiglane karistus. Sest: "Parim kättemaks on mitte muutuda tema sarnaseks" on öelnud Marcus Antonius, Rooma imperaator. Ma arvan, et tal oli õigus. Me ei muutu mõrvariks nagu tema, me EI TAPA teda. Ja kui me seda teeksime, mille poolest me temast siis erineksime, paremad oleksime? Ma olen veendunud surmanuhtluse vastane.
Südamest loodan, et midagi taolist enam ei juhtuks, ei siin armsal Eestimaal, ega kusagil mujal. Kindel ma aga selles ei ole. Ma pigem kaldun arvama, et sõda on väga tõenäoline lausa möödapääsmatu.Ma ei usu eri rahvaste rahumeelsesse kooseksiteerimisse, nn multikultuuridesse. Me oleme liialt erinevad. Ja usu ning võimu pärast on maailmas läbi aegade liigagi tihti ja palju tapetud.............
Ühes oma eelmises postituses olen juba põgusalt rääkinud sellest, et algul ei saadud üldse Norras ega mujal Euroopas aru, mis tegelikult Norras toimub. Oslos valitsushoonete ees toimunud plahvatuses kahtlustati islamiusulisi, nagu alati, kes olid ka varmalt nõus teo omaks tunnistama. Aga kui mõrvar oli jõudnud Oslost 35 km kaugusel olevale saarele(politseivormis sic!) ja seal laagris olevaid lapsi tulistama hakkas, alles siis saadi aru, et tulistaja on üks meie seast. SEE oli SUUR ŠOKK Norrale ja kogu Lääne ühiskonnale. Norrakate unises heaoluühiskonnas ei suudetud mõista, kuidas heal järjel, hea hariduse ja kasvatuse saanud nende sarnane inimene võis midagi nii koletut korda saata. Vapustusest toibutakse siiani ning küllap kestab see veel aastaid. Ausalt öeldes ei saa ka mina aru, miks ta just lapsi tulistas.
Võib olla on põhjus Breiviki lapsepõlves. Vanemad lahutasid ja poiss kasvas ilma oma bioloogilise isata, koolis võidi teda ahistada vms.Võib olla on mees vaimselt haige ja kogu juhtunu on lihtsalt ühe vaimuhaige mehe tegu. Pole võimatu, et ta ongi veendunud paremäärmuslik rahvuslane..... Ma ei tea.
Küll arvan, et me ei saa päriselt teada mitte kunagi päris põhjustest, vähemalt mitte siis, kui ta ise ei ütle. Ja isegi siis võib ta valetada.
Ma arvan, et ta ei ole vaimselt nii haige, et ei teadnud mida teeb. Ta teadis ja tegutses eesmärgile jõudmiseks sihipäraselt. Tema hilisemad avaldused: revolutsiooni algatamine, Norra valitsuse tagasi astumise nõudmine ja enese Norra sõjaväe juhatajaks määramise nõudmised, panevad õlgu kehitama ja hulluse kasuks otsustama. Millegipärast ei usu ma, et ta seda tõsiselt mõtles. Kõik need Jaapani psühhiaatri, erilise mitte moslemipärase liha, erilise riietuse nõudmised jne (vt.Breiviki nõudmised) on veidrad ja hullule omased. Ainult kaks nõudmist: avalik kohtuprotsess ja enese mitte süüdi tunnistamine, viitavad tõsistele vaimsetele hälvetele: nartssisismile ehk äärmuslikule eneseimetlusele ja kindlasti ka Aspergeri sündroomile ehk indiviid on äärmiselt tark, aga võimetu kaasa tundma kaasinimese valule ja kannatustele. Kui ta ikka hull ei ole, siis manipuleerib temaga keegi, ta pole üksi. Ta on ju öelnud, et taolisi sündmusi tuleb veel ja tal on kaasosalisi.Uudis tuli ka selle kohta, et vahendeid pommi tegemiseks ja muuks aitas tal muretseda keegi välismaal. Keegi, kes on palju ohtlikum kui Breivik. Vägisi kisub vandenõuks. On ju Breivik ise deklareerinud, et ta on ühe Templirüütlite ordu rakukese liige(vaata videot ülal) ja plahvatusi tuleb veel. Vandenõuteoreetikud on esitanud teooriaid massooonide(vabamüürlaste) ülemaailmsest vandenõust. Ma ei tahaks uskuda. Aga võim inimeste ja ühiskondade üle, kogu maailma üle -see ahvatleb. On vaid tarvis rahvale hirmu sisendada ja hirmuga on ju ennegi rahvaid ja riike valitsetud.
Rohkem kardan ma, et moslemid võivad mingi vastulöögi anda. Ma pole näinud hukkunud laste nimekirja. Mul on kahtlused, et selles nimekirjas on rohkem moslemi usku laste nimesid, kui põlisnorrakaid. Loodan, et see nimekiri ikka avaldatakse nagu lubati. See võib kaasa tuua uue vägivallalaine (võib olla seepärast seda ei näidatagi).Kindlasti on suur küsimärk, miks politsei nii hilja kohale jõudis. Võidakse teha järeldusi, et see oli meelega nii. Mina seda aga ei usu, lihtsalt ei usutud taolise teo võimalikkusse. Võibolla arvati, et keegi teeb nalja?. Igatahes on see väga kurioossne, et Norra taolisel rikkal riigil pole politseil kopterit ega mootorpaati.
Mis puutub massimõrvari karistamisse, siis mina olen surmanuhtluse vastu. Surm on meie kõigi karistus, mille saame juba sündides. Sellega ei saa karistada, see oleks liialt kerge ja lihtne mõrtsukale. Mina arvan, et eriti julm karistus oleks eluaegne vangistus, kasvõi hullumajas. Et ta enam kunagi vabadusse ei saaks. See oleks piinavam kui surm. Isegi siis, kui ta istuks mugavas kongis ja tema olemine tuleks rahval kinni maksta. Mina maksaksin küll temalt vabaduse lootuse äravõtmise eest. Teadmise eest, et ta ei saa enam kunagi vabana minna kuhu igatseb. Inimese ühest peamisest õigusest ilmajätmine oleks talle õiglane karistus. Sest: "Parim kättemaks on mitte muutuda tema sarnaseks" on öelnud Marcus Antonius, Rooma imperaator. Ma arvan, et tal oli õigus. Me ei muutu mõrvariks nagu tema, me EI TAPA teda. Ja kui me seda teeksime, mille poolest me temast siis erineksime, paremad oleksime? Ma olen veendunud surmanuhtluse vastane.
Südamest loodan, et midagi taolist enam ei juhtuks, ei siin armsal Eestimaal, ega kusagil mujal. Kindel ma aga selles ei ole. Ma pigem kaldun arvama, et sõda on väga tõenäoline lausa möödapääsmatu.Ma ei usu eri rahvaste rahumeelsesse kooseksiteerimisse, nn multikultuuridesse. Me oleme liialt erinevad. Ja usu ning võimu pärast on maailmas läbi aegade liigagi tihti ja palju tapetud.............
laupäev, 23. juuli 2011
Usk viib üpris kergesti fanatismini. Sellepärast ongi kõik usud nii palju verd valanud. Erich Maria Remarque, 1898-1970 oli saksa kirjanik. (“Triumfikaar”, 1946)
Tsiteerin oma lemmikkirjanikku, sest ta on tabanud naelapea pihta. Täna hommikused uudised annavad teada, et islamiklounid, kes eile vastutuse Oslo plahvatuse korraldamises enesele võtsid ei olegi midagi korraldanud (võib olla) vaid ehivad end võõraste sulgedega. Tapjaks osutus hoopis Norra ärimees(väetiseäri) 32 aastat vana paremäärmuslik rahvuslane ja kristlane. Olevat vihanud sotsiaaldemokraate, kes lubavad immigrante Norrasse. Minna lastelaagrisse tapma? No tule taevas appi! Milles need lapsed süüdi on!Kas tõesti selles, et paljud neist ei olnud norrakad sünnilt vaid immigrandid või nende järeltulijad??? Ma ei saa aru..... Loodan siiski selgusele jõuda.Ei tahaks ikka uskuda, et mees üksi tegutses ja ei tahaks uskuda, et tegu on massoonide vandenõuga..... kindlasti kirjutan veel sel teemal, kogun infot.....
See, kes tahab saatust läbi näha, peab selle üle elama. Jostein Gaarder, 1952- on norra kirjanik.(“Mängukaartide saladus”, 1990)
Lisaks tahan öelda, et näibki moslemite kättemaks Osama tapmise eest toimuma hakkavat:(Loodame, et neil ei ole tuumarelva.
Kuigi vahel on mul tõsiseid raskusi, et mitte uskuda igasuguseid vandenõusid alates vabamüürlaste võimuihast kuni Obama vajadusest õigustada sõdimist nafta pärast islamimaades. Mõtlen selle üle, kogun infot ja kindlasti kujundan oma lõpliku arvamuse, millest kirjutan ka selles blogis.
Minu sügav kaastunne Norrale ja norralastele, kes jätsid mulle rahuliku ja sõbraliku põhjamaalase mulje seal viibides. Kindlasti ei olnud nad eile Oslos toimunut ära teeninud.
reede, 15. juuli 2011
Selleks käiaksegi välismaal, et tunda kui palju on koduses elus seda hubast, harjunut, turvalist, kui magus on tegelikult meie igapäevane leib. Emil Tode (Tõnu Õnnepalu), 1962- on eesti kirjanik (“Flandria päevik”, 2007)
6. juulil asusime teele Tallinna poole. Sõiduvahend pilgeni täis lapsi(3) ja täiskasvanud(ikka 3) ning kohutav hunnik pagasit. Tallinnas jätsime noorima tütre Laura koos sõbrannnaga vanema tütre Christel Tiina hoolde ning kiirustasime sadamasse. Kell viis oli check in ja kella 17. 30 olime õnnelikult oma kajuti üles leidnud. Reisiseltskond koosnes neljast matkasellist: mina, õde Külly, abikaasa Ain ja poeg Karl. Suundusime kõigepealt laevaga Victoria Stockholmi ning sealt edasi oli reisisihiks Norra Hedmarki rajoon Kvikne mägiküla. Selles külas elavad ja töötavad juba mitu aastat minu ristipoeg Alari ja tema elukaaslane Kristi. Veel on seal aeg ajalt tööl ka minu teine õepoeg Aivar.
Stockholmis laevalt maha tulles sattusime ummikusse ning veetsime seal tubli tunni. Sealt pääsedes ootas meid 750 km sihtpunktini. Teel peatusime Rootsis ning käisime huvitavas kaubanduskeskuses, mille nimi oli Cupolen, sest see ehitis nägi välja nagu hiigelsuur kuppel. Sealt jäi veel 550 km Kvikneni. Kui olime jõudnud üles Norra mägedesse, õnnestus meil näha imelist vaatepilti: keset teed jalutasid ehtsad põhjapõdrad. Ning lisaks sellele, et nad olid põhjapõdrad, nägid nad ka erilised välja: üks oli roosakas valge ja teine hall suurte tumedate täppidega. Kahjuks võttis meil fotoaparaadi leidmine pakkide seast kaua aega. Sel ajal lahkusid aga põdrad ja meil ei jäänudki ühki fotomeenutust nähtust. Väga, väga kahju!
Meie selle reisi motoks oli küll "tark ei torma" aga sel puhul oleks vist ikka pidanud natuke tormama, ehk oleks siis meil tore foto erilistest põhjapõtradest!
Kohale jõudes ootas meid pererahvas meeldiva õhtusöögiga ( norra lõhe mmaitsev) ning veetsime õhtu nautides põhjamaa valget ööd. Norras nimelt suvel pimedaks ei lähegi, on ainult kerge hämarus. Paigutasime oma kola meile antud tuppa ja läksime tudule. Maja nägi välja selline:
Järgmisel päeval, kui võõrustajad töölt saabusid( kell 13 umbes) asusime teele Trondheimi, mis asub 125 km kaugusel Kviknest.Tee sinna oli kurve, tõuse ja languseid täis. Madala maa inimesele üpris ekstreemne sõit. Trondheimis oli kavas külastada Trondheimi peaväljakut ja turuplatsi: torvetit ning linna peakatedraali, kuhu maetud ja kus on kroonitud Norra kuningaid. Katedraal, mida norrakad kutsuvad Nidarosi toomkirikuks(Nidarosdomen) oli imeline romaani-gooti stiilis ehitis, kaunistatud rohkete skulptuuride ja vitraažakendega. Kuningad ja teised tähtsad isikud olid maetud ümber kiriku paiknevale surnuaiale. Kuningate hauad polnud teistest uhkemad ja nii ei leidnud neid kergesti üles. Pilt katedralist ja Küllyst, Aivarist, Ainist ning Karlist on üleval. Lisan siia mõne video youtubest, sest endal ei olnud fotokat kaasas( unustasin koju: haugi mälu, mis teha).
Turg oli käsitööturg ning hinnad kaupadel üüratud.Turuplats on ühtlasi linna peaväljak ning seda ehib hiiglaslik sammas, mille otsas linna asutaja Olaf Tryggvassoni(püha Olaf Norra kaitsepühak) kuju, loodud skulptor Wilhelm Rasmusseni poolt. See kuju on ühtlasi suur päikesekell.
Turu kõrval oli kaubanduskeskus, milles oli väga palju rahvast (Aasia, Aafrika ja Euroopa päritolu) ja mis väga väsitas, seal olemist ma eriti ei nautinud. Noorem rahvas aga kammis innukalt shoppe ja tegi ostusid, sest riidekraam on sealpool tunduvalt odavam kui Eestis. Meie käisime samal ajal toidupoes, kus hinnad olid Eestiga võrreldes kahekordsed. Maksta sai SEB deebetkaardiga igal pool(väga mugav).
Koju tagasi jõudes grillisime ja nautisime taas imelist õhtuvalgust.
Ja saabuski laupäev, mil pidime merele minema kala püüdma. Teele asusime varakult (kell 5 äratus), sest pidime sõitma 150km kaugusele ja ületama 2x praamiga merd. Paadi saime ühe Alari tuttava kaudu ühelt saarelt. Paadis oli seade, mis näitas kus kohas kalaparved ujuvad. Aivaril on väikepaatide kapteni paberid ja tal on ka endal paat, seega ei olnud hirmu merele sõitmise ees. Ilm oli algul udune, aga hiljem, kui udu hajus, tuli päike välja ja oli lausa palav. Igatahes kõrbesin ma järjekordselt näost ärä. Kalapüük Norra merest on suur elamus, sest kala ei tule mitte ühe kaupa, vaid ikka hulgi õnge otsa. Ainil õnnestus püüda 3 või 4 kilone tundmatu kala, mis oli selle päeva suurim saak. Kala ise oli väga maitsev, valge lihaga, nagu koha. Alaril õnnestus kätte saada 2 või 3 kilone tursk, mis oli minu üllatuseks väga suure peaga. Pildid lisan hiljem, sest osad neist jäid veel Alari arvutisse. Lisan siia ühe (nalja)video
Nagu näha kala ikka oli.:D:D
Merel olime kella 9- 17 ja see oli üks vahva päev. Koju jõudes olime surmväsinud aga õnnelikud.
Järgmisel päeval viisid Kristi, Aivar ja Alari meid mägedesse Indotaleni järvele kala püüdma. Sinna üles läksime otseteed(20 km), kui oleks ringiga läinud, siis oleks autole tee ohutum olnud aga pikem(50 km) ja kindlasti igavam. Aga meie valisime norrakate tee. Sellel teel sõitmiseks peaks olema autol nelikvedu, ent meie vanake VW Sharan on kaheveoline ja ka võimsus jätab soovida(66 kw kõigest). Peale selle oli meid autos seitse mitte eriti kerget inimest. Tee tõuseb peaaegu püstloodi mõnes kohas ning Alari sai sõita ainult esimese käiguga. Õnneks oli seda teeosa vähe, aga juba oli oht, et mootor kuumeneb üle. Avasime aknad ja panime ventilaatorid täisvõimsusel tööle. Sellel teel muid käike vaja pole kui esimene ja teine. Ain seal rooli ei kippunud, Alari sõitis nagu vana mäestikuhunt.Tagasi tulles aga said pidurid sellist kuumust ja vatti, et suitsesid (suits tuli rattakoobastest ja oli silmaga näha) ja kõrbelõhna oli veel järgmine päevgi auto ümber tunda. Igatahes oli see sõit sinna ja tagasi väga ekstreemne. Tee ise oli nii kitsas, et 2 autot sellel sõitma ei mahtunud. Meie õnneks ei tulnud ühtegi autot vastu. Pildil olev teelõik oli ikka väga lauge võrreldes mõne teise kohaga. Neid järske lõike pildistada ei saanud, sest pidistamine oli viimane asi, mis seal sõites meeles oli. Elu on armas igaleühele.
Indotalenist püüdsime forelle. Ainil sel päeval ei vedanud, Alari ja Aivar said aga ühest jõest siiski kõhutäie forelle.Päeva suurim saak õnnestus Aivaril välja tõmmata- umbes 1,5 kilone forell.
Õhtul suitsetasime püütud kalu ja nautisime Eesti õllega jällegi mõnusat valget ööd.
Järgmisel päeval pidid võõrustajad tööle minema ja meie otsustasime külastada 50 km kaugusel asuvat Tynseti linna, mis on väiksem kui Võru.
Seal asub Norra suurim tõukekelk. Alari rääkis, et üks teine Norra linn tegi endale ka sellise puuskulptuuri ja suurema kui Tynsetis. Selle peale tegi Tynset uue kelgu ja suurema kui tolles teises linnas. Seega käib naabrile ära tegemine ka norraka iseloomu juurde. Polegi naabrist parem olemine ainult eestlasele omane. Tynsetis kohtasin sõbralikku Norra trolli ja loobusin oma põhimõttest mitte pildile ronida ning lasin end sõbraliku trolli embuses üles võtta.
Tynsetist naasnud, olid Alari, Aivar ja Kristi töölt tagasi ning meid viidi vaatama 358 aastast Kvikne puukirikut. See on säilinud tänaseni nii nagu ta kunagi ehitati. Ka sisustus on sama.Kiriku hooldaja on Alari sõber Sondra, kes on mees nagu orkester:peale kiriku hooldamise tegeleb veel autoremondi ja muuga. Sondra rääkis, et kirik on ehitatud ilma naelu kasutamata, puupunnidega. Kirik nägi seest välja väga eriline. Toolide väliskülgedel olid peremärgid ning seinad oli kaunistatud geomeetriliste maalingutega. Laes rippusid purjekad ja seintel tähtsate meeste ja naiste pildid. Kirik on igal pühapäeval kasutusel.Nagu kõikjal Norras, maetakse surnud kohe kiriku ümber ja surnuaiad on kaetud muruga, mida siis surnu-aiavaht hooldab. Muidugi pannakse hauasamba ette lilli, aga platsid on kõigil peale surma ühtemoodi.
Ja oligi selleks korraks meie reis otsas. Hommikul kell 4 alustasime tagasi- sõitu ja ja järgmisel päeval olimegi Võrus. Jõudsime veel ilusasti Sõmerpalu motokrossile. Reis oli elamusterohke, suured tänud õepoegadele Aivarile, Alarile ja Kristile mõnusa vastuvõtu ja huvitavate päevade eest.
Stockholmis laevalt maha tulles sattusime ummikusse ning veetsime seal tubli tunni. Sealt pääsedes ootas meid 750 km sihtpunktini. Teel peatusime Rootsis ning käisime huvitavas kaubanduskeskuses, mille nimi oli Cupolen, sest see ehitis nägi välja nagu hiigelsuur kuppel. Sealt jäi veel 550 km Kvikneni. Kui olime jõudnud üles Norra mägedesse, õnnestus meil näha imelist vaatepilti: keset teed jalutasid ehtsad põhjapõdrad. Ning lisaks sellele, et nad olid põhjapõdrad, nägid nad ka erilised välja: üks oli roosakas valge ja teine hall suurte tumedate täppidega. Kahjuks võttis meil fotoaparaadi leidmine pakkide seast kaua aega. Sel ajal lahkusid aga põdrad ja meil ei jäänudki ühki fotomeenutust nähtust. Väga, väga kahju!
Meie selle reisi motoks oli küll "tark ei torma" aga sel puhul oleks vist ikka pidanud natuke tormama, ehk oleks siis meil tore foto erilistest põhjapõtradest!
Kohale jõudes ootas meid pererahvas meeldiva õhtusöögiga ( norra lõhe mmaitsev) ning veetsime õhtu nautides põhjamaa valget ööd. Norras nimelt suvel pimedaks ei lähegi, on ainult kerge hämarus. Paigutasime oma kola meile antud tuppa ja läksime tudule. Maja nägi välja selline:
Järgmisel päeval, kui võõrustajad töölt saabusid( kell 13 umbes) asusime teele Trondheimi, mis asub 125 km kaugusel Kviknest.Tee sinna oli kurve, tõuse ja languseid täis. Madala maa inimesele üpris ekstreemne sõit. Trondheimis oli kavas külastada Trondheimi peaväljakut ja turuplatsi: torvetit ning linna peakatedraali, kuhu maetud ja kus on kroonitud Norra kuningaid. Katedraal, mida norrakad kutsuvad Nidarosi toomkirikuks(Nidarosdomen) oli imeline romaani-gooti stiilis ehitis, kaunistatud rohkete skulptuuride ja vitraažakendega. Kuningad ja teised tähtsad isikud olid maetud ümber kiriku paiknevale surnuaiale. Kuningate hauad polnud teistest uhkemad ja nii ei leidnud neid kergesti üles. Pilt katedralist ja Küllyst, Aivarist, Ainist ning Karlist on üleval. Lisan siia mõne video youtubest, sest endal ei olnud fotokat kaasas( unustasin koju: haugi mälu, mis teha).
Turu kõrval oli kaubanduskeskus, milles oli väga palju rahvast (Aasia, Aafrika ja Euroopa päritolu) ja mis väga väsitas, seal olemist ma eriti ei nautinud. Noorem rahvas aga kammis innukalt shoppe ja tegi ostusid, sest riidekraam on sealpool tunduvalt odavam kui Eestis. Meie käisime samal ajal toidupoes, kus hinnad olid Eestiga võrreldes kahekordsed. Maksta sai SEB deebetkaardiga igal pool(väga mugav).
Koju tagasi jõudes grillisime ja nautisime taas imelist õhtuvalgust.
Ja saabuski laupäev, mil pidime merele minema kala püüdma. Teele asusime varakult (kell 5 äratus), sest pidime sõitma 150km kaugusele ja ületama 2x praamiga merd. Paadi saime ühe Alari tuttava kaudu ühelt saarelt. Paadis oli seade, mis näitas kus kohas kalaparved ujuvad. Aivaril on väikepaatide kapteni paberid ja tal on ka endal paat, seega ei olnud hirmu merele sõitmise ees. Ilm oli algul udune, aga hiljem, kui udu hajus, tuli päike välja ja oli lausa palav. Igatahes kõrbesin ma järjekordselt näost ärä. Kalapüük Norra merest on suur elamus, sest kala ei tule mitte ühe kaupa, vaid ikka hulgi õnge otsa. Ainil õnnestus püüda 3 või 4 kilone tundmatu kala, mis oli selle päeva suurim saak. Kala ise oli väga maitsev, valge lihaga, nagu koha. Alaril õnnestus kätte saada 2 või 3 kilone tursk, mis oli minu üllatuseks väga suure peaga. Pildid lisan hiljem, sest osad neist jäid veel Alari arvutisse. Lisan siia ühe (nalja)video
Merel olime kella 9- 17 ja see oli üks vahva päev. Koju jõudes olime surmväsinud aga õnnelikud.
Järgmisel päeval viisid Kristi, Aivar ja Alari meid mägedesse Indotaleni järvele kala püüdma. Sinna üles läksime otseteed(20 km), kui oleks ringiga läinud, siis oleks autole tee ohutum olnud aga pikem(50 km) ja kindlasti igavam. Aga meie valisime norrakate tee. Sellel teel sõitmiseks peaks olema autol nelikvedu, ent meie vanake VW Sharan on kaheveoline ja ka võimsus jätab soovida(66 kw kõigest). Peale selle oli meid autos seitse mitte eriti kerget inimest. Tee tõuseb peaaegu püstloodi mõnes kohas ning Alari sai sõita ainult esimese käiguga. Õnneks oli seda teeosa vähe, aga juba oli oht, et mootor kuumeneb üle. Avasime aknad ja panime ventilaatorid täisvõimsusel tööle. Sellel teel muid käike vaja pole kui esimene ja teine. Ain seal rooli ei kippunud, Alari sõitis nagu vana mäestikuhunt.Tagasi tulles aga said pidurid sellist kuumust ja vatti, et suitsesid (suits tuli rattakoobastest ja oli silmaga näha) ja kõrbelõhna oli veel järgmine päevgi auto ümber tunda. Igatahes oli see sõit sinna ja tagasi väga ekstreemne. Tee ise oli nii kitsas, et 2 autot sellel sõitma ei mahtunud. Meie õnneks ei tulnud ühtegi autot vastu. Pildil olev teelõik oli ikka väga lauge võrreldes mõne teise kohaga. Neid järske lõike pildistada ei saanud, sest pidistamine oli viimane asi, mis seal sõites meeles oli. Elu on armas igaleühele.
Indotalenist püüdsime forelle. Ainil sel päeval ei vedanud, Alari ja Aivar said aga ühest jõest siiski kõhutäie forelle.Päeva suurim saak õnnestus Aivaril välja tõmmata- umbes 1,5 kilone forell.
Õhtul suitsetasime püütud kalu ja nautisime Eesti õllega jällegi mõnusat valget ööd.
Järgmisel päeval pidid võõrustajad tööle minema ja meie otsustasime külastada 50 km kaugusel asuvat Tynseti linna, mis on väiksem kui Võru.
Seal asub Norra suurim tõukekelk. Alari rääkis, et üks teine Norra linn tegi endale ka sellise puuskulptuuri ja suurema kui Tynsetis. Selle peale tegi Tynset uue kelgu ja suurema kui tolles teises linnas. Seega käib naabrile ära tegemine ka norraka iseloomu juurde. Polegi naabrist parem olemine ainult eestlasele omane. Tynsetis kohtasin sõbralikku Norra trolli ja loobusin oma põhimõttest mitte pildile ronida ning lasin end sõbraliku trolli embuses üles võtta.
Tynsetist naasnud, olid Alari, Aivar ja Kristi töölt tagasi ning meid viidi vaatama 358 aastast Kvikne puukirikut. See on säilinud tänaseni nii nagu ta kunagi ehitati. Ka sisustus on sama.Kiriku hooldaja on Alari sõber Sondra, kes on mees nagu orkester:peale kiriku hooldamise tegeleb veel autoremondi ja muuga. Sondra rääkis, et kirik on ehitatud ilma naelu kasutamata, puupunnidega. Kirik nägi seest välja väga eriline. Toolide väliskülgedel olid peremärgid ning seinad oli kaunistatud geomeetriliste maalingutega. Laes rippusid purjekad ja seintel tähtsate meeste ja naiste pildid. Kirik on igal pühapäeval kasutusel.Nagu kõikjal Norras, maetakse surnud kohe kiriku ümber ja surnuaiad on kaetud muruga, mida siis surnu-aiavaht hooldab. Muidugi pannakse hauasamba ette lilli, aga platsid on kõigil peale surma ühtemoodi.
Ja oligi selleks korraks meie reis otsas. Hommikul kell 4 alustasime tagasi- sõitu ja ja järgmisel päeval olimegi Võrus. Jõudsime veel ilusasti Sõmerpalu motokrossile. Reis oli elamusterohke, suured tänud õepoegadele Aivarile, Alarile ja Kristile mõnusa vastuvõtu ja huvitavate päevade eest.
Tellimine:
Postitused (Atom)
