Ela nii, nagu tuleks sul just praegu eluga hüvasti jätta, nagu oleks sulle edaspidi antud aeg ootamatu kingitus. Marcus Aurelius, Rooma keiser

Kolasin täna tsitaat. comis ja üks sentens pani mind tõsiselt mõtlema. Mis siis, kui täna võibki olla minu viimane elupäev? Olen selleks ikka valmis? Kui ausalt vastan, siis igatahes pole. Saan sel aastal pool sajandit vanaks. Ja alles nüüd, vaadates oma elule tagasi saan aru, et olen tihti lihtsalt eksisteerinud, mitte elanud. Ainult töö, töö, töö ja vahel harva ka natuke rõõmu ja lõbu. Enamus asju, mida tahaksin teha, kõik puha tegemata!!!Kas selline ongi siis minu elu? Ei taha sellist õudset elu nagu Tammsaare teostes: tee tööd küll siis tuleb ka armastus. Mina seda ei usu. Ennem peaks ikka armastus olema ja siis töö? Pigem olen dolce vita (magus elu it.k.) usku. Igatahes olen ma otsustanud edaspidi  (kui elupäevi antakse) rohkem enesele ja oma huvidele ning mis seal salata ka elunautimisele pühenduda.
Tegelikult elasin juba sel suvel dolce vita stiilis. Ei muretsenud mõttetute asjade pärast, mida mina muuta ei saa ning nautisin elu, veetsin aega oma kallitega, mõnulesin päikese käes ning ujusin meres, käisin Kekumsis motokrossi MK etapil jne. Sama kavatsen teha edaspidigi: olla rõõmus, andestav, muretu ning vahel lapsik . Väike kahtlus närib hinge: kas ma ikka pean oma lubadust?
Nüüd natuke vahepealsest elust. Käisime Ainiga minu sõbranna Ruthi 50. sünnipäeval. Oli tore reede(11.03), ainult tantsida ei saanud , sest olin libedaga kukkunud ja jala välja väänanud. Pidu peeti Navi seltsimajas ning oli mõnus taas oma lapsepõlve sõbrannadega kohtuda ja juttu puhuda.
Praegu on koolivaheaeg. Saan natuke vabamalt võtta, kuigi kohustusi on ikka. Stopp! Ma EI muretse ja EI mõtle vähemalt sel nädalal koolile ja tööle üldse. Kavatsen ennast harida erinevat sorti lugemisvara tudeerides. Minu noor sõber Sander alustas oma blogis põnevat lugude sarja sümbolitest, salapärastest kohtadest ja inimestest. Lugeda saab tema blogi sel aadressil thesanders16.blogspot.com. Igatahes innustas see mind ning otsisin  täna mitmete mind huvitavate nähtuste , kohtade ja olendite kohta infot ja kavatsen seda taas teha. Peale selle on mul mitmeid põnevaid raamatuid, millega tahaks ka põhjalikumalt tutvuda. Ja veel tahaks ujuma ka lõpuks jõuda. Olen sel talvel vähe ujumisega tegelnud, kuigi ma väga naudin seda.
Soovin lugejale, kes viitsis minu heietuse lõpuni lugeda dolce vitat ning olge mõistvad, tolerantsed, rõõmsad ja suhtuge kaasinimestesse nagu iseendasse s.o. austuse ja lugupidamisega. Lühidalt: ela ise ja lase teistel elada.

Lisan kaks  teemaga sobivat kerglast videot. Eriti sobiv on see reggae. Unistada ju ikka võib:D:D

Kiirus pole iial kedagi tapnud. Järsult seisma jäämine- see võtab sind. Jeremy Clarkson(Top Gear)

Täna oli uskumatult tuuline ilm. Hommikul paistis päike ja tundus, et tuleb imeilus ilm. Selleks ajaks, kui mina olin valmis kodust Loosi jääraja võistlusele sõitma, oli taevas pilvi täis. Sellest hoolimata asusin teele. Karl otsustas sel korral koju jääda. Ta oli eelmisel korral vist liialt külmetunud ning pidas paremaks teist korda mitte riskida. Õhtul kahetses seda. miks sellest räägin kohe.
Niisiis asusin üksi Võrust teele. Jõudes Vastseliina ja Loosi teeristi keerasin Loosi poole. Tee oli poolenisti täis tuisanud ning tekkis väike hirm, et kuidas koju tagasi saab. Kui rajale jõudsin oli 2 eelsõitu juba läbi. Mõlemas eelsõidus läks Ainil väga hästi, oli esimene. Kolmandas eelsõidus õnnestus Priit Rebasel aga Aini üllatada ja ta möödus. Finaalis otsustas Ain kasutada teist taktikat  ja natuke ka rahvale lõbu pakkuda. Ta lasi konkurendi stardis ette ning asus teda jälitama. See taktika oli õige ning sõit lõppes Aini võiduga. Puhta sõiduga kusjuures( ei mingit puksimist).  Valutava põlvega.Tubli, tubli!
Veel tegi rõõmu minu endine õpilane ja Aini noorpõlve sõbra poeg Viitina poiss Indrek Ilves, kes sõitis kindlalt ja võitis noorteklassis esikoha. Huvitav oli ka rallikrossimasinate sõit, mis sõitsid eriliste rehvidega-piigidega( ei tea, kas kirjapilt on õige). Selles klassis sai esikoha Gennadi Pedras. Muidugi oli jäärajal kohal ka vanim ja igakordne sõitja Mati Kuhi.
 Homme siis hommikul valima. Minu eelistuseks on sotsdemid ja valin nende seast naise. Loodan, et ta Riigikogusse saab (tegelikult ma ei usu seda). Arvan, et kindlasti peaks Riigikogus rohkem tegusaid naisi olema, siis muutub ka elu Eestis ilusamaks.

Võitjad ei usu juhusesse. Friedrich Nietzsche, saksa filosoof

Laupäeval oli Hinsal veoautode rallikrossi Eesti meistrivõistluste etapp. Sõitsid ka väikeautode rallikrossi kohalikud mehed, Ain nende seas. Meie Karliga olime jälle kangelastele plaksutamas. Rada oli hea ja plekki mõlgiti ning muna tehti ka. Pealtvaatajatel oli, mida vaadata. Väljas oli taas vanim võistleja Mati Kuhi, kellel õnnestus võita  II koht ja lisaks naeratas talle loosiõnn. Mees võitis Boshwetteri baaris peoõhtu kümnele ning müüs selle imeodavalt kaasvõitlejale maha. Kahju, et Ain ei suutnud piisavalt kiiresti reageerida ja peoõhtu endale osta.
Nüüd aga rallikrossist.Hoidsime pöialt Rõuge mehele Ott Kevvaile. Ott sõitis väga hästi, võites kõik eelsõidud. Finaalsõit aga lõppes ebaõnnestunult. Viimastel ringidel tegi Ott kahjuks vea ja nii sai võidu teda jälitanud mees, keegi Tiinas? täpselt ei mäleta.
Ain kordas täpselt Oti viga, sõites finaalis 6 esimest ringi esimesena ja siis tegi vea, mille muidugi kasutas ära järgmine mees. Kokkuvõttes teine koht. Jälle jäi midagi südamele kripeldama. Aga mis halvasti see uuesti ja järgmisel korral annab Ain endast kõik, et olla parim. Minu jaoks on ta juba praegu parim. Tublilt sõitis tuttavatest taas Mirko Kaunis: esikohad kahes klassis. Järgminre rallikross toimub Loosil 05.03.2011 ja mina olen kindlasti fännina kohal.
Koju jõudes läksime kohe sauna (õde Külli oli sauna kütnud, aitäh) ja istusime 20 minutit 100 kraadises kuumuses. Me olime nimelt ikka päris läbi külmunud küll. Ja siis kohe piduriided selga ning onunaise Kaja 60. juubelile Varese külalistemajja. Kohal oli umbes 60 inimest ja pidu oli lõbus, sai isegi natuke jalga keerutatud. Peol mängis Rõuge mees Alo Pihu. Minu sügav lugupidamine. Nii head pillimeest pole tükk aega kuulanud.
Varese külalistemaja ei jätnud mulle eriti sügavat muljet. Sisekujundus oli eklektiline( eriti õudsed olid valgest sitsist suurte punaste südametega aknakatted) ja ka toit oli Harju keskmine. Igatahes sööma ma sinna vabatahtlikult ei lähe.
Pühapäev kulus puhkamiseks.

Lisan siia naljaka video erilisest autosõidustiilist

Miks linnud hommikul laulavad? See on võidukas hüüe:" Me elasime veel ühe öö üle." Enid Bagnold, Briti kirjanik

Eile oli Aini sünnipäev. Ta sai sama vanaks nagu mina s. o. üks aasta vähem kui pool sajandit. Tähistasime sündmust  perega Värska spaad külastades. Koju jõudes avastasime, et vahepeal on külalised käinud ning Ainile kaks torti, 3 nelki, ananassi ning muud nänni toonud. Emalt uurisime välja, et salapärased külalised olid Aini ema ja õde koos Ivariga ning õelapsed abikaasadega. Kahju, et meid kodus polnud, ei saanud neid isegi tänada.
Igatahes oli tegu nende tortide ära söömisega. Mõned veel praegugi külmkapis.
Täna pidime minema Kallastesse Karakatitsate showle, aga lõime kartma külma. Asjata. Päeval on päike nii soe, et temperatuur tõuseb päris kõrgele ööga võrreldes. Lastel oli terve eelmine nädal külmapüha. Mina pidin ka reedel helistama tööle ja teatama, et mu auto mootor ütles ülesse. Praegu on see juba korda tehtud ning valmis võitlema esmaspäevase külma ilmaga. Õnneks ei olnud koolis vist liialt palju lapsi. Muidugi peab need koolitükid hiljem järele tegema, aga igatahes on, mida mäletada suure inimesena. Mina mäletan küll oma lapsepõlvest külmapühasid, nii tore oli kodus olla. Keskkooli lõpuaastal oli aga eriti vihane külm aastavahetusel, kui toimus abiturientide lõpuball. Keskkooli aulas oli sooja 6 kraadi, tüdrukud paljaste õlgadega õhtutualettides said kõvasti külmetada. Pidu oli vägev, mängis ansambel Polyphon( või Consiilium ei mäleta kuidas täpselt toda ansamblit tol ajal nimetati) ja Oleg Sõlg (R.I.P.) ise laulis.Peale pidu mindi Tamula järve äärde Koka Mati poole afterpartyle ning kui sealt hommikul Suleviga koju Veski tänavale tulema hakkasime, käisime kortermajades trepikodades varbaid ja käsi soojendamas. Siis ei olnud trepikojad õnneks lukus. Tänapäeval külmuksid varbad küll otsast vist. Koju jõudes, kell 6 hommikul, olid Sulevi jalad (kingad ja peened ballisokid) igatahes nii külmunud, et ta asus kohe pliiti kütma ja jätkas selle tegevusega vähemalt 2 tundi. Külma oli umbes -40 kraadi..........
Praegune külm on tolle külma kõrval poisike. Nii... olengi vana... targutan siin stiilis vanasti oli rohi rohelisem jne. Luban, et püüan edaspidi targutustest hoiduda.
Igatahes on sellise ilmaga maaküte väga tore asi. Tuba on soe ja meel rõõmus hõõgveini mekkides. Soovin õdusaid õhtuid ja sooja tuba kõige kallimatega kõigile minu blogi lugejatele.

Lisan ühe Polyphoni loo ka siia.

Me ei saa kõik olla kangelased, sest keegi peab istuma tee ääres ja plaksutama, kui nad mööda lähevad. Will Rogers, USA humorist

Eile käisime Karli ja Ainiga Loosi rahvarallikrossil. Ain oli tahtmist täis  võita ning meie Karliga läksime talle plaksutama. Peale meie olid kaasa elama tulnud Ivar, Malle ja Urmas. Aitäh neile. Sõidud algasid hästi. Kolmes eelsõidus sai Ain teise koha ning kõik märgid näitasid, et lõppkoht tuleb ka vähemalt kolme hulgas. Aga võta näpust! Lõppsõidus pööras saatusejumalanna Ainile selja, talle sõideti otsa ja nii ta oma koha  kaotas. Väheke tegi meele rõõmsamaks superfinaal, kus Ainil õnnestus saavutada kolmas koht. Ise ta sellega eriti rahule ei jäänud, aga eks varsti saab end veel tõestada(19.02.2011 Missos). Meil raja ääres oli aga väga tore. Elasime innukalt kaasa ja mitte ainult Ainile, vaid ka Tanel Plaksole, Joosep Naruskile ja Mirko Kaunisele. Mirko oligi noortest parim. Rõõmu tegi ka koolivenna Sulev Kiilo võit. Väga lahe oli ralli eakaima osavõtja Mati Kuhi(68) emotsionaalne sõit. Pakuti ka kõhutäidet ning külmarohuks hõõgveinigi. Mulle väga meeldis. Peale rallit pidime minema väiksele dringile Urmase ja Mallega, aga Ain väsis( magas magusasti) ja nii jäi see ainult mõtteks. Eks järgmisel korral teeme teoks. Lisan siia üle-eelmise aasta Misso rahvakrossi video, kus Ainil tuli käia ka poodiumil. Ainil on see kollane Golf väheste kirjadega, kirju on Joosepi oma.

Kunagi ei tule niisugust aega, kus kõik oleksid rahul. Mats Traat. (Tants aurukatla ümber)

Ja see M. Traadi ütlus on täiesti õige, vähemalt minu arvates.
Teisipäeval sõitsin hommikul Tallinnasse. Ma vihkan seda linna, mulle ei meeldi see inimmass ja kiirus, suured kaubanduskeskused ja tihe liiklus. Tegelikult meeldib mulle suvine vanalinn, aga ainult siis, kui seal turiste pole, varahommikuti on seal mõnus. Ebameeldivused algasid juba bussis. Bussijuht oli väga tõre ja käitus reisijavaenulikult. Käratas neile, kes tahtsid kliendikaarti kasutada: " Mina ei oska seda uut kaarti kasutada, aga eks ma siis uuurin ja teie oodake!" Mul tekkis kohe mõte, et milles need vaesed kliendid süüdi on, kui sina oma ametit ei oska. Igatahes loobus üks kartlik meespensionär kaardi soodustustest. Järgmises peatuses tuli peale kena keskealine naisterahvas. Bussijuhist onkel tahtis talle väljastada pensionäri piletit. Kui naine(kes nägi väga hea välja) teatas, et ta sooviks ikka täispiletit, käratas onkel "Ma arvasin, et olete pensionär" Ausalt ma oleks selle naise asemel talle kõrvakiilu virutand. Ise nägi onkel välja nagu kokku tõmbunud kuivetund õunapabul.
No vähemalt juhtimisstiil oli sel onklil enam vähem. Mõned täistuledega teiste juhtide pimestamised väljaarvatud.
Tallinnas viibimise põhjus oli koolitus pedas, ups nüüd ju Tallinna Ülikool teine. No, mis ülikool see ka on, kus pole ei arstiteaduskonda, õigusteaduskonda ega usuteaduskonda? Isehakanud teine. Minu jaoks jääb see kool ikka Pedagoogiliseks Instituudiks, punkt. No sel korral oli koolitus parem kui eelmisel sessioonil. Mõnikord oli isegi põnev. Õhtul kohtusin oma ülikooliaegse armsa sõbranna Tiinaga. Saime kokku Viru Keskuse raamatupoe kohvikus ning puhusime mõnusalt juttu reisidest,lastest ja vanematest. Tore oli Tiinaga taas koos ollla. Kahjuks oli aega vähe,sest Tiinat ootas poeg ja mind tütrepere Viimsis. Sõitsin bussiga Viimsisse ja minu tubli väimees Leino  katkestas oma töö ning transportis ämma otse kodu ukse ette. Aitäh talle!Õhtu tütre pool möödus tegusalt kahe lapselapsega tegeldes ja George(4 kuune prantsuse buldog) pahandusi kaedes. Nii ma siis istusin: 5 kuune Oliver ühel käel, mängides Carolyniga  ja vahel veel Georget sügades. Christel Tiina oli teinud väga maitsva seeneprae, ta on ikka minusse. Tubli tüdruk! Öö ei möödunud just kõige paremini, sest Oliveril algas kõrvapõletik ning magasin rahutult.
Hommikul sõitsin marsaga taas loengutele. Teel pidin veel Carolyni rahustama, kes ärgates leidis, et vanaema polegi ja nuttis lohutamatult.
Loengud olid OK ja peale Viru Keskuse raamatupoe ostusid suundusin bussijaama. Ees ootas 4 tundi sõitu. Õhtune bussijuht oli muhe ja lahke, aga tema sõidustiil ajas mulle mitmel korral surmahirmu peale. Nimelt kihutas ta jäite ja lumelörtsisel teel 90 km tunnikiirusega, rääkides samal ajal mobiiltelefoniga. Punane foorituli ei tähendanud mehikesele midagi ning suunda näitas alles siis kui oli ära pööranud. Ma ei räägigi täistuledega teiste pimestamisest, mida sageli juhtus. No igatahes jõudsin ma eluga koju ning Ain tuli mulle bussijaama vastu. Olin õnnelik, et taas turvaliselt end tunda sain. Aini juhtimisstiil on ikka üle kõige! Järgmisel päeval pidin tööle minema, niisiis alustasin õpilaste tööde parandamisega ja tundide ettevalmistamisega ning alles kell 2 öösel läksin magama.

Tore, et järgmine koolitus on alles järgmisel kuul. I hate Tallinn. Lisan siia sobiva video.

Kõigest hoolimata usun siiski, et inimesed on tegelikult südamest head. Anne Frank, Saksa -juudi päevikupidaja"The Diary of a Young Girl" 1944.

Selle nädala kõige suurem vapustus on kahtlemata Eesti oma Wikileaks hr President Ilvese kohta. Lugedes Postimehest, mida see mees on arvanud meie riigi ühe tähtsama ameti kohta, muutusin sõnatuks.  Nõustun, et presidendi amet meie riigis ei ole eriti võimukas. Ometi on see tähtis ja väga hästi makstakse ka palka. Ikkagi esimene mees. Aru ma ei saa, kuidas saab Eesti President öelda, et ta elab vaesuse piiril? Mida peaks ütlema tema rahvas, kelle enamus ei unista isegi keskmisest palgast. Olen õpetaja ja töötan täiskoormusega, ometi ei lähe minu tööaasta isegi ühe pensioniaastana kirja ja töötasu on mul alla riigi keskmist. Mind solvab väga kui hr President arrogantselt vihjab, et tema elab vaesuse piiril. Hr President, kas Sa ikka elad Eestis? Kas Sa tead, kuidas elab Sinu rahvas? Mul ei ole sõnu....... Üks on kindel, hr president Meri ja hr president Rüütel olid tõesti Eesti Presidendid, kogu rahva isad. Praeguse esimese mehe kohta kasutaksin sõnu arrogantne ja egoistlik muulane, igal juhul mitte Eesti President.
Lisan väljavõtte Postimehe artiklist, kus hr Ilves mängib "märtrit"

"Sama allika kohaselt selgitas Ilves lisaks, et ta on juba kaks korda pidanud oma maa teenimise huvides loobuma mugavast elust – esimest korda siis, kui andis ära koha Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse juhina, asumaks suursaadikuks Washingtonis, ning taas, kui nõustus hakkama välisministriks. «Ilves väitis, et ta pole huvitatud siduma end oma riigi nimel kolmandat korda vaesusega sarnaneva eluga, eriti töökoha eest, mil on nii napilt võimu kui Eesti presidendil.»" Lisan siia päevakajalise pildi "vaesuse" teemal.