Kolm vanderselli vallatut ei karda kingi tallata. Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline!
Kui elad oma õue all, ei tea, mis sünnib kaugemal.Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline!
Kas idast tõuseb päike, kust nahk saab pruuni läike, miks järvel, jõel on kallas, kes elab vetevallas?
Kas seal, kus maailm otsa saab, on ümberringi tüma maa? Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline! "Vandersellide laul" Ene-Maris Tali / Paul Poom
Eelmine postitus lõppes reisiseltskonna Ateenasse jõudmisega ning Eve ja Ivari koju lendamisega. Viis vaprat vanderselli aga jätkasid oma teekonda.
Ateenas peatusime hotellis Katerina .
Peale hommikusööki, mis oli päris rikkaliku valikuga, suundusime Ateenat avastama.
Pean ütlema, et see Ateena linn pole minu jaoks.
Turistilt taheti koorida viimne kui üks sent: parkimisruumi pole, pead sõitma taksoga ( hingehind: taksomaffia).......😡😡😡😡😡😱😱
Kui olime jõudnud Zeusi(olümplase) templi juurde selgus, et sissepääs maksis 6 eurot nägu.
Rõõmustasime, et nii vähe ( arvestades Postonja koopaid😈😈😈😈), aga meie rõõm oli üürike, sest selle raha eest võisid jalutada mõne veel allakukkumata sambaga väljakul ja vaadata väljapandud ümberkukkunud sambaid, mille peal oli kiri "Do not touch!"
Kes pagan neid puutuda tahab?😜😜😜
 |
| Mingi pühamu... |
 |
| Igal pool oli templeid ja nende varemeid.... |
 |
| Vaade Akropolile |
 |
| Piletimüüja koer oli ka kuumusest täiesti oimetu |
 |
| Jube kuum oli ka (+33) ka ja kui pudel oli endal kaasas sai kraanist vett TASUTA mõelge vaid..😆 |
 |
| Tüdinud ja väsinud, igatahes ei huvitanud meid see varemete lasu.... |
No, kui Ateenasse sai tuldud, pidi kindlasti ka Akropoli nägema... Aga sinna üles me ei jõudnud vaid jalutasime jalamil ja tegime pilte sealt😃😃😃😎😎😎
Tapvalt kuum oli ja meil ei olnud huvi käia välja jälle 12 euri... nägu, et näha taas templite varemeid.....mida tõenäoliselt isegi puutuda ei või...😂😂😂😂+
Eks peab kunagi külmemal ajal tagasi tulema, sest meie igatahes selle kuumusega enam ei jõudnud asfaldil olla.
 |
| Linda ja Zeusi templi alles olevad sambad.... |
 |
| Akropoli jalamil traataia taga |
 |
| Ikkagi kaugelt nähtud ..😎😎😎 |
Igatahes otsustasime, et lahkume sellest suurlinnast, mis polnud meile kellelegi huvitav ja suundume taas mere äärde Thessaloniki lähedal olevasse külakesse
Makrygialos, selleks pidime läbima
456 km ja sõitma 4,5 tundi.
"Külake" osutus päris suureks: meie mõistes on sellised linnad. Ööbimiskohaks oli
hotell Achillion, väike, otse mere ääres asuv natuke vanamoodne, aga igati mõnus kohake.
Üks öö koos hommikusöögiga maksis vaid 26 euri inimene.
 |
| Linda hotelli rõdul koos ükssarvikuga |
 |
| Vaade hotellirõdult meie bussike paistab ka |
Olime selles "külakeses" laupäeva õhtul ning see oli üks väga meeldejääv õhtu.
Kõigepealt jalutasime mööda promenaadi ning tutvusime olukorraga. Söögikohti oli palju ja ööbimiskohti ka. Inimesi oli parasjagu, see tähendab, et tunglemist polnud ja oli kena olla. Istud ja vaatad merd või jalutad ja vaatad inimesi ja merd....
 |
| Ateenast ostet karnevalimütsiga Makrygialose promenaadil |
 |
| Ateenast ostet karnevalimütsiga Makrygialose promenaadil |
 |
| Külapidu algas kõigile mereandide jagamisega |
 |
| Arbuusid saabusid poodi arbuusiautoga |
 |
Maia näoga Aivar😂
|
Promenaadi lõpus ootas meid pisike pererestoran.
Kasse oli seal palju ja nuruda nad oskasid.
Nad olid küllaltki nirud võiks öelda isegi, et kõhnad. Meie laualt pudenes igatahes midagi neilegi.
Ja siis algas piduuuu!!!!!😁😁😁😁😎😎😎😍😍😍
Keset promenaadi sättisid end esinema kohalikud noored ning vanemad muusikud, rahvatantsijad ja tantsida said kõik kes tahtsid.
Õhtu lõpetuseks midagi ehedat näha, otse kreeka rahvalt, oli kena küll.
Hommikul käisime rannas ujumas ja Ainil oli väheke tegemist kohaliku kutsaga. See tahtis vägisi sõbraks( nagu kõik loomad ja lapsed Aini puhul). Nii nad sel kenasti jalutasid:Ain ees ja koer truult järel😀😀😀😇😇
Koertesse suhtuti selles külas imeliselt, sest iga 50 meetri tagant oli promenaadil kauss veega just loomadele. Nad olid kodutud, aga nende eest hoolitseti üheskoos ikkagi.
 |
| Rand |
 |
| Isegi puhtaks sai end pesta peale ujumist |
 |
| Ain ja sõber |
 |
| Ain "sõbraga" promenaadil tiire tegemas |
 |
| Piiril küll pildistada pole soovitav, riskisin ikka ja tegin ühe pildi. |
Puhkus selles külakeses oli imeline, eriti rahvapidu.
Ja oligi aeg taas bussi asuda ja sõita Põhja-Makedoonia pealinna
Skopjesse , kuhu pidanuks jõudma 3 tunniga...
Aga vahepeal oli veel piir ning puhkepäeval selle ületamiseks kulus meil ei rohkem ega vähem kui 3,5 tundi.
Järjekord piiril ei liikunud üldse, sest mingit korda seal igatahes polnud. Kes nahhaalsem ja ülbem, sõitis kõigist mööda...
Meie olime eestlastele omaselt algul ikka korralikud ja ei trüginud. Peale paaritunnist tammumist ühes kohas, otsustasime ka trügima hakata ja ennäe saimegi liikuma. Kuigi ka edasi oli situatsioon selline, et alati jäi seisma just see rida, kuhu meie olime end sokutanud (Murfy seadus 😜😜😜) saime lõpuks ikka liikuma ja peagi olimegi
Põhja-Makedoonias.
Euroga midagi siin teha pole, sest kasutusel on dinaar.
Meie hotell Skopjes oli
Alexsandar II ja asus ainult lühikese jalutuskäigu kaugusel linna peaväljakust. Hotelli asukohale võiks vaid ette heita, et auto parkimine oli keeruline, seda pidi tegema kaugemal asuvasse (sama hotelliketi teise hotelli) parklasse. Kohvrite mahalaadimiseks peatusime Hiina saatkonna😉 väljasõidu ees keelumärgi all, õnneks ei saanud karistada!
Kohvritega kohale jõudmine oli keeruline, aga tuba ise oli luksuslikem sel reisil. Ja hommikusöök oli super!
Panime oma kohvrid hotelli ära, Aivar oli ka bussi ära parkinud ning näljane seltskond suundus kohe linna avastama, sest lõunamaal läheb kiiresti pimedaks. Peaväljak oli kohe ümber nurga ja nii me istusimegi Makedoonia väljakul ainsa välirestorani laua taha.
 |
Meie tuba Alexandar II hotellis
|
 |
| Skopje Makedoonia väljak |
 |
| Kohe saabub pimedus, hämarat aega kauaks pole. |
Imetlesime keskväljakut, mille nimi oli Makedoonia väljak, tema tuledesäras ilu.
Peale õhtustamist otsustasime minna teisele poole jõge.
Nägime seal ema Teresa muuseumit, mis kahjuks oli suletud juba ja igasuguseid muid ehitisi, mis jäljendasid Euroopa tuntumaid ehitisi, aga need olid väiksemas mõõtmes.
Ja hulgaliselt igasuguseid skulptuure.
1963. a. oli nimelt Skopjes olnud suur maavärin ning enamus hoonetest hävis toona.
Linna üles ehitama kutsuti Jaapani arhitekt Kenzō Tange
, kes oli 1949 koostanud plaani ka Hiroshima
taastamiseks ja tema kätetööd saabki nüüd selles linnas näha.
 |
| Selles restoranis (paremal) me einetasime |
 |
| Tutvume menüüga |
 |
| Ikka uurime |
 |
| Maitses hästi, taldrikud on tühjad. |
Õine aeg tuli Skopje kesklinnale kasuks, sest see oli salapärane, päeval oli sama koht igav ja hall.
 |
| Peaväljaku ratsamonument ja Huawei ning Coca Cola |
 |
| Peaväljakul lõvide ja tondilossiga |
 |
| Kaks lõvi |
 |
| Laura ja ema Teresa muuseum |
 |
| Veel üks kuju |
 |
| Kivisild |
 |
| Laura ja mosleminaised |
 |
| Veel kujusid... |
 |
| Kujud taas... |
 |
| Ain Linda ja ema Teresaga |
 |
| Pühakoda |
 |
| Veel üks kuju... |
 |
| Ja veel üks.... |
 |
| Ja veel üks sild, mis meenutab Praha Karli silda |
 |
| Ja veel üks kuju... |
Meeletutes kogustes kujusid ja ratsamonument, mis kõik õhtul olid ägedalt välja valgustatud. Hommikul oli sama koht üsna ilmetu, üks hallide kivihoonete ka kivikujude kogu.
Pildi autor Diego Delso, CC BY-SA 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=32728517
Aega oli meil kahjuks vähe, olime ju vaid läbisõidul. Aga kunagi tahaks rohkem olla selles linnas ja käia ka Orhidi järve ääres, mis pidi olema imeline.
Käimata jäi ka turul, millest on kahju. Igatahes meie lahkumisel nägime lõbusat pudelikorjajat, kes meile lehvitas...
I
nimestest jäi kuidagi imelik mulje, aga see pole mitte halvasti öeldud. Kõik olid üliviisakad, väga reserveeritud ja vaiksed.
Pöörasime oma bussinina Serbia poole ning asusime taas piiri ületama.
Sõita oli vaja 662 km, et jõuda meie järgmisse hotelli Szegedi linnas Ungaris ja aega kulunuks selleks 7 tundi pluss 2 tundi piiridel.
Arvestasime piiride jaoks vähem aega, sest oli nädala algus (esmaspäev) ja turiste seetõttu vähem. Seekordne Serbiasse saamine läks igatahes libedalt, pool tundi kulus vaid. Eelmisel aastal, kui sisenesime Serbiasse Bulgaariast, pidime ootama 2 tundi.
Piiriületus sujus ja olimegi Ungaris ning tagasi ELis.😎😎😎
Serbias me ei peatunud pikemalt .... nagu eelmiselgi aastal. See näitab, et peame ikka tagasi tulema 😍😍😎😎😎
Nagu eelmiselgi aastal peatusime Serbias vaid
Novi Sadi linna lähistel Ikeas, et süüa. Näib, et see hakkab juba traditsiooniks muutuma, einetada Serbia Ikeas 😁😁😁
Sinna oli
528 km ja 5 pool tundi sõitu ( pluss piir muidugi).
Novi Sad on ka väga ilus linn ning seda tahaks näha ja sellepärast peaks Serbiasse kindlasti tagasi tulema.
 |
| Serbia Ikea, nagu kaks tilka vett Riia omaga |
Edasi sõitsime Ungarisse, kilomeetreid oli Novi Sadist linna, mille nimi oli
Szeged 134 km ja aega pidi kuluma 1,5 tundi pluss piiril veedetud aeg. Piiril väga pikka aega ei pidanud olema, aga aega kulus ikka pool tunnikest.
Szegedi linn on suuruselt kolmas linn Ungaris. Elanikkond koosneb 93% ungarlastest, mis on natuke eriline arvestades, et see on piirilinn. Natuke selles mõttes Võru sarnane, ehk piirilinn, kus on ka enamasti eestlased elanikeks.
Me jõudsime Szegedisse õhtul ja nägime vaeva, et leida broneeritud hotell nimega
Família Vendégház .
No see "hotell" polnud igatahes miskit erilist ( pigem selline bed and breakfast koht) ning pildid bookingus ei vastanud üldse tegelikkusele. Täiesti tavaline odav (19 euri in) magamiskoht. Et meie Makedoonia hotell oli olnud nii fancy, siis nüüd hakkas sellinne kulunud välimus igatahes silma häirima. Magamiseks aga kõlbas küll.
Szegedis käisime vaid toidupoes. Muidugi leidsin ma kohe telefoniputka üles ja pidin pilti tegema.😂😂😂😂
Oli meie reisi 18. päev ning reisiväsimus andis ikka täiega märku.Olime surmväsinud ja läksime "hotellis" kohe magama.
 |
| Mina ja telefoniputka😂😂 |
Hommikul oli äratus kell 5.30 ning kell 6 olime juba teel Poola linna
Lublinisse , kuhu oli veel
795 km ja 9 pool tundi sõitu.
Seal olime valinud, peamiselt teiste eestlaste arvustuste põhjal, peatumiseks hotelli nimega
Lubhotel ja me ei pidanud kahetsema.
Tuba oli mugav ja restoranis toit maitsev ning väga hea hinnaga ( odav). Bussi sai parkida maa-alusesse parklasse ja tasuta.
Meil oli raske päev (pikk sõit) seljataga ning seepärast vajusime peale õhtusööki kohe voodisse.
Hommikul otsustati, et vanalinna vaatama ei hakata ( meie Ainiga olime seda juba näinud ja see on vaatamist väärt), aga minnakse hoopis shoppingule.
Otsisimegi need soodsad ostukohad siis linna ääres üles ning saime sealt ikka palju odavamalt igasugu riidekaupa ja jalatseid ja fototapeeti jms kui Eestist.
Kõige lõpuks osteti kaasa ka igasugust vajalikku "kärakat", sest Aivaril ja Laural olid sünnipäevad tulemas.. 😂😂😂😂
Ja nüüd koju..... mis ootas meid juba 3 nädalat.
Võruni oli
1022 km ja 12,5 tundi sõitu. Otsustasime selle läbida peatumata (välja arvatud kohvi ja jalasirutus pausid) ühe soojaga. Hommikut tervitasime juba kodus ning järgneva päeva magasime reisiväsimust välja puhates lihtsalt maha.
Järgmisel aastal kisub jälle teele, aga ei tea kuhu... eks see selgub peale jõule.
Sest see reisimine ja just nimelt autoga reisimine, on ikka üks eriline nakkushaigus või minugi poolest nimetagem seda autoga reisimise narkomaaniaks.
Seniks kõigile reisisellidele tuult tiibadesse ja nael kummi!😎😎😎😎
Pikemad videod on vaadatavad siit:
https://www.youtube.com/watch?v=TABpRB4sVqI
https://www.youtube.com/watch?v=Tq-j-ZSj8SQ
