reede, 23. märts 2012

Iga surm esitab ellujäänuile ränga süüdistuse kuriteole kaasaaitamises; iga surm on isemoodi, selle süü kustutamatu, selle kurbus surematu; heledaist juustest käevõru ümber luu. (“Maag”, 1965) John (Robert) Fowles (1926-2005) oli inglise kirjanik

Nii kurb ja kole päev. Kohutav on süütu lapse surm. Eriti õudne on teadmine lapse kannatustest enne surma. Seda olendit, kes niimoodi väikesele inimesele teeb, ei saa nimetada muud moodi kui elajas, inimkonna häbiplekk. Ma ei tea kas jumal on olemas või ei või on ta meid mahajätnud, kui sellised õudused sünnivad iga päev siin sinisel planeedil. Lihtsalt sõnad, aga ikkagi : armsad Varvara vanemad, ma ei tea ,mida öelda: sõnad tunduvad nii mõttetud. Ometi tahaks midagi öelda..., mis lohutaks, annaks jõudu edasi elada, aga nii raske ja rõhuv... Minu siiras ja sügav kaastunne.







1 kommentaar:

  1. Jumal pole inimesi maha jätnud, vaid vastupidi: inimesed ei hooli enam Temast. Algsest paradiisist ehk maailmast sellisena, nagu Jumal selle inimeste jaoks lõi, on väga vähe järel.

    VastaKustuta