laupäev, 23. juuli 2011

Usk viib üpris kergesti fanatismini. Sellepärast ongi kõik usud nii palju verd valanud. Erich Maria Remarque, 1898-1970 oli saksa kirjanik. (“Triumfikaar”, 1946)

Tsiteerin oma lemmikkirjanikku, sest ta on tabanud naelapea pihta. Täna hommikused uudised annavad teada, et islamiklounid, kes eile vastutuse Oslo plahvatuse korraldamises enesele võtsid ei olegi midagi korraldanud (võib olla) vaid ehivad end võõraste sulgedega. Tapjaks osutus hoopis Norra ärimees(väetiseäri) 32 aastat vana paremäärmuslik rahvuslane ja kristlane. Olevat vihanud sotsiaaldemokraate, kes lubavad immigrante Norrasse. Minna lastelaagrisse tapma? No tule taevas appi! Milles need lapsed süüdi on!Kas tõesti selles, et paljud neist ei olnud norrakad sünnilt vaid immigrandid või nende järeltulijad??? Ma ei saa aru..... Loodan siiski selgusele jõuda.Ei tahaks ikka uskuda, et mees üksi tegutses ja ei tahaks uskuda, et tegu on massoonide vandenõuga..... kindlasti kirjutan veel sel teemal, kogun infot.....




See, kes tahab saatust läbi näha, peab selle üle elama. Jostein Gaarder, 1952- on norra kirjanik.(“Mängukaartide saladus”, 1990)

Lisaks tahan öelda, et näibki moslemite kättemaks Osama tapmise eest toimuma hakkavat:(Loodame, et neil ei ole tuumarelva.
Kuigi vahel on mul tõsiseid raskusi, et mitte uskuda igasuguseid vandenõusid alates vabamüürlaste võimuihast kuni Obama vajadusest õigustada sõdimist nafta pärast islamimaades. Mõtlen selle üle, kogun infot  ja kindlasti kujundan oma lõpliku arvamuse, millest kirjutan ka selles blogis.
Minu sügav kaastunne Norrale ja norralastele, kes jätsid mulle rahuliku ja sõbraliku põhjamaalase mulje seal viibides. Kindlasti ei olnud nad eile Oslos toimunut ära teeninud.

reede, 15. juuli 2011

Selleks käiaksegi välismaal, et tunda kui palju on koduses elus seda hubast, harjunut, turvalist, kui magus on tegelikult meie igapäevane leib. Emil Tode (Tõnu Õnnepalu), 1962- on eesti kirjanik (“Flandria päevik”, 2007)

6. juulil asusime teele Tallinna poole. Sõiduvahend pilgeni täis lapsi(3) ja täiskasvanud(ikka 3) ning kohutav hunnik pagasit. Tallinnas jätsime noorima tütre Laura koos sõbrannnaga vanema tütre Christel Tiina hoolde ning kiirustasime sadamasse. Kell viis oli check in ja kella 17. 30 olime õnnelikult oma kajuti üles leidnud. Reisiseltskond koosnes neljast matkasellist: mina, õde Külly, abikaasa Ain ja poeg Karl. Suundusime kõigepealt laevaga Victoria Stockholmi ning sealt edasi oli reisisihiks Norra Hedmarki rajoon Kvikne mägiküla. Selles külas elavad ja töötavad juba mitu aastat minu ristipoeg Alari ja tema elukaaslane Kristi. Veel on seal aeg ajalt tööl ka minu teine õepoeg Aivar.
Stockholmis laevalt maha tulles sattusime ummikusse ning veetsime seal tubli tunni. Sealt pääsedes ootas meid 750 km sihtpunktini. Teel peatusime Rootsis ning käisime huvitavas kaubanduskeskuses, mille nimi oli Cupolen, sest see ehitis nägi välja nagu hiigelsuur kuppel. Sealt jäi veel 550 km Kvikneni. Kui olime jõudnud üles Norra mägedesse, õnnestus meil näha imelist vaatepilti: keset teed jalutasid ehtsad põhjapõdrad. Ning lisaks sellele, et nad olid põhjapõdrad, nägid nad ka erilised välja: üks oli roosakas valge ja teine hall suurte tumedate täppidega. Kahjuks võttis meil fotoaparaadi leidmine pakkide seast kaua aega. Sel ajal lahkusid aga põdrad ja meil ei jäänudki ühki fotomeenutust nähtust. Väga, väga kahju!
Meie selle reisi motoks oli küll "tark ei torma" aga sel puhul oleks vist ikka pidanud natuke tormama, ehk oleks siis meil tore foto erilistest põhjapõtradest!
Kohale jõudes ootas meid pererahvas meeldiva õhtusöögiga ( norra lõhe mmaitsev) ning veetsime õhtu nautides põhjamaa valget ööd. Norras nimelt suvel pimedaks ei lähegi, on ainult kerge hämarus. Paigutasime oma kola meile antud tuppa ja läksime tudule. Maja nägi välja selline:

Järgmisel päeval, kui võõrustajad töölt saabusid( kell 13 umbes) asusime teele Trondheimi, mis asub 125 km kaugusel Kviknest.Tee sinna oli kurve, tõuse ja languseid täis. Madala maa inimesele üpris ekstreemne sõit. Trondheimis oli kavas külastada Trondheimi peaväljakut ja turuplatsi: torvetit ning linna peakatedraali, kuhu maetud ja kus on kroonitud Norra kuningaid. Katedraal, mida norrakad kutsuvad Nidarosi toomkirikuks(Nidarosdomen) oli imeline romaani-gooti stiilis ehitis, kaunistatud rohkete skulptuuride ja vitraažakendega. Kuningad ja teised tähtsad isikud olid maetud ümber kiriku paiknevale surnuaiale. Kuningate hauad polnud teistest uhkemad ja nii ei leidnud neid kergesti üles. Pilt katedralist ja Küllyst, Aivarist, Ainist ning Karlist on üleval. Lisan siia mõne video youtubest, sest endal ei olnud fotokat kaasas( unustasin koju: haugi mälu, mis teha).



Turg oli käsitööturg ning hinnad kaupadel üüratud.Turuplats on ühtlasi linna peaväljak ning seda ehib hiiglaslik sammas, mille otsas linna asutaja Olaf Tryggvassoni(püha Olaf Norra kaitsepühak) kuju, loodud skulptor Wilhelm Rasmusseni poolt. See kuju on ühtlasi suur päikesekell.

Turu kõrval oli kaubanduskeskus, milles oli väga palju rahvast  (Aasia, Aafrika ja Euroopa päritolu) ja mis väga väsitas, seal olemist ma eriti ei nautinud. Noorem rahvas aga kammis innukalt shoppe ja tegi ostusid, sest riidekraam on sealpool tunduvalt odavam kui Eestis. Meie käisime samal ajal toidupoes, kus hinnad olid Eestiga võrreldes kahekordsed. Maksta sai SEB deebetkaardiga igal pool(väga mugav).
Koju tagasi jõudes grillisime ja nautisime taas imelist õhtuvalgust.
Ja saabuski laupäev, mil pidime merele minema kala püüdma. Teele asusime varakult (kell 5 äratus), sest pidime sõitma 150km kaugusele ja ületama 2x praamiga merd. Paadi saime ühe Alari tuttava kaudu ühelt saarelt. Paadis oli seade, mis näitas kus kohas kalaparved ujuvad. Aivaril on väikepaatide kapteni paberid ja tal on ka endal paat, seega ei olnud hirmu merele sõitmise ees. Ilm oli algul udune, aga hiljem, kui udu hajus, tuli päike välja ja  oli lausa palav. Igatahes kõrbesin ma järjekordselt näost ärä. Kalapüük Norra merest on suur elamus, sest kala ei tule mitte ühe kaupa, vaid ikka hulgi õnge otsa. Ainil õnnestus püüda 3 või 4 kilone tundmatu kala, mis oli selle päeva suurim saak. Kala ise oli väga maitsev, valge lihaga, nagu koha. Alaril õnnestus kätte saada  2 või 3 kilone tursk, mis oli minu üllatuseks väga suure peaga. Pildid lisan hiljem, sest osad neist jäid veel Alari arvutisse. Lisan siia ühe (nalja)video



Nagu näha kala ikka oli.:D:D
Merel olime kella 9- 17 ja see oli üks vahva päev. Koju jõudes olime surmväsinud aga õnnelikud.
Järgmisel päeval viisid Kristi, Aivar ja Alari meid mägedesse Indotaleni järvele kala püüdma. Sinna üles läksime otseteed(20 km), kui oleks ringiga läinud, siis oleks autole tee ohutum olnud aga pikem(50 km) ja kindlasti igavam. Aga meie valisime norrakate tee. Sellel teel sõitmiseks peaks olema autol nelikvedu, ent meie vanake VW Sharan on kaheveoline ja ka võimsus jätab soovida(66 kw kõigest). Peale selle oli meid autos seitse mitte eriti kerget inimest. Tee tõuseb peaaegu püstloodi mõnes kohas ning Alari sai sõita ainult esimese käiguga. Õnneks oli seda teeosa vähe, aga juba oli oht, et mootor kuumeneb üle. Avasime aknad ja panime ventilaatorid täisvõimsusel tööle. Sellel teel muid käike vaja pole kui esimene ja teine. Ain seal rooli ei kippunud, Alari sõitis nagu vana mäestikuhunt.Tagasi tulles aga said pidurid sellist kuumust ja vatti, et suitsesid (suits tuli rattakoobastest ja oli silmaga näha) ja kõrbelõhna oli veel järgmine päevgi auto ümber tunda. Igatahes oli see sõit sinna ja tagasi väga ekstreemne. Tee ise oli nii kitsas, et 2 autot sellel sõitma ei mahtunud. Meie õnneks ei tulnud ühtegi autot vastu. Pildil olev teelõik oli ikka väga lauge võrreldes mõne teise kohaga. Neid järske lõike pildistada ei saanud, sest pidistamine oli viimane asi, mis seal sõites meeles oli. Elu on armas igaleühele.
Indotalenist püüdsime forelle. Ainil sel päeval ei vedanud, Alari ja Aivar said aga ühest jõest siiski kõhutäie forelle.Päeva suurim saak õnnestus Aivaril välja tõmmata- umbes 1,5 kilone forell.

Õhtul suitsetasime püütud kalu ja nautisime Eesti õllega jällegi mõnusat valget ööd.
Järgmisel päeval pidid võõrustajad tööle minema ja meie otsustasime külastada 50 km kaugusel asuvat Tynseti linna, mis on väiksem kui Võru.
Seal asub Norra suurim tõukekelk. Alari rääkis, et üks teine Norra linn tegi endale ka sellise puuskulptuuri ja suurema kui Tynsetis. Selle peale tegi Tynset uue kelgu ja suurema kui tolles teises linnas. Seega käib naabrile ära tegemine ka norraka iseloomu juurde. Polegi naabrist parem olemine ainult eestlasele omane. Tynsetis kohtasin sõbralikku Norra trolli ja loobusin oma põhimõttest mitte pildile ronida ning lasin end sõbraliku trolli embuses üles võtta.

Tynsetist naasnud, olid Alari, Aivar ja Kristi töölt tagasi ning meid viidi vaatama 358 aastast Kvikne puukirikut. See on säilinud tänaseni nii nagu ta kunagi ehitati. Ka sisustus on sama.Kiriku hooldaja on Alari sõber Sondra, kes on mees nagu orkester:peale kiriku hooldamise tegeleb veel autoremondi ja muuga. Sondra rääkis, et kirik on ehitatud ilma naelu kasutamata, puupunnidega. Kirik nägi seest välja väga eriline. Toolide väliskülgedel olid peremärgid ning seinad oli kaunistatud geomeetriliste maalingutega. Laes rippusid purjekad ja seintel tähtsate meeste ja naiste pildid. Kirik on igal pühapäeval kasutusel.Nagu kõikjal Norras, maetakse surnud kohe kiriku ümber ja surnuaiad on kaetud muruga, mida siis surnu-aiavaht hooldab. Muidugi pannakse hauasamba ette lilli, aga platsid on kõigil peale surma ühtemoodi.






Ja oligi selleks korraks meie reis otsas. Hommikul kell 4 alustasime tagasi- sõitu ja ja järgmisel päeval olimegi Võrus. Jõudsime veel ilusasti Sõmerpalu motokrossile. Reis oli elamusterohke, suured tänud õepoegadele Aivarile, Alarile ja Kristile mõnusa vastuvõtu ja huvitavate päevade eest.