esmaspäev, 27. detsember 2010

Jõulud sedakorda möödas... Õnneks! (jõulustress)

Jah, pole minust jõulude nautijat ja kui poleks lapsi ja lapselapsi põgeneksin koos Ainiga (kes samal arvamusel on) Eestist võimalikult kaugele. Maale, kus jõule ei tähistata. Ainuke pluss jõulude juures on see, et tööle ei pea minema. Mulle ei meeldi see õudne materiaalsus ja kommertslikus, mis meil koos jõuludega kaasas käib. Kohustuslikud peod ja kohustuslik surnuaed, 12 kohustuslikku toitu laual ja sült ja pasteet ja piparkoogid ja ..... jne jne. Kahju, et jõulude tegelik tähendus on kadunud ja asendunud mingi mõttetu tingel tangeliga.Ma pole piisavalt julge ja mässumeelne, et esimesena hüüda"Kuningas on alasti!" Ikka laulan koos teistega valitsejale ülistushümni. Vihkan oma allaheitlikust ja argust. Aga kunagi (kui lapsed ja lapselapsed on sirgunud ja minu ema on igaviku teel) tuleb aeg ja.....Ei pea enam nägusid tegema .
Ah,et millised jõulud meeldiksid? Muidugi olen ka sellele mõelnud. Meeldiks kui jõuluvana poleks (kingitusi kohe kindlasti mitte) ja ei peaks õhtul lauas konutama. Surnuaias võiks käia, aga hilja õhtul, sest siis on kõige kaunim(eriti Leevi surnuaed). Ja et seda tobedat telekat ei oleks, vaid ühiselt  võetaks midagi hullumeelset ette , näiteks saanisõit metsa loomadele toitu viima, vms banaalset. Ausalt öelda meeldib mulle näiteks viltune kuusk ja kõrbenud kotletid ja muu selline nn normist kõrvale kaldumine. Praegu mõtlen neid ridu kirjutades, et kes mul keelab kõike seda saada? Ega ei keelagi, ikka oma enese mugavus ja laiskus ja leplikkus.
Rohkem meeldib mulle aastavahetus. See on spontaansem ja mitte nii kohustuslik ja rutiinne. Saab nalja ja pole tobedaid kingitusi ega kohustuslikku vagadust , ei tea kus  ja kuidas öö lõpeb ja ........Isegi ilutulestik meeldib (kuigi on ka kommertslik). Meeldib 1. jaanuaril ärgata ja sõpradega kohtuda ning eelmise öö hullusi meenutada... Või kui kõik oli rahulik, lihtsalt olla oma perega. Sai üks vinguv kirjatükk teemal jõulud sakivad.. kohe hakkas kergem ja võib olla järgmisel aastal sõidamegi jõulude ajaks kuhugi kaugele ja .......
Lõbusat aastavahetust kõigile blogi lugejatele!

kolmapäev, 22. detsember 2010

Parim kõigest on lapse naeratus.Selles pole kavalust ega arvestust. See on puhas rõõm.Pam Browne(Austraalia luuletaja)

Selleks aastaks on siis laste jõulupeod läbi. Kõik head asjad saavad ju kord otsa. Käisin eile Pikakannu kooli ning täna olin Rõuge kooli samal üritusel. Mõlemad on mulle väga armsad koolid ja mõlemas on minu jaoks armsad  ja tähtsad inimesed.
Pikakannu kooli pidu oli armas ja kodune: nagu üks suur pere. Jõulunäidendis olid rollid igale lapsele ning õpetaja Kadi oli iga osatäitja iseloomu arvestades kirjutanud just sellise osa, millega iga laps kenasti toime tuli. Isetegemise suur rõõm paistis väikeste näitlejate silmist. Lastest õhkus uhkust ja enesekindlust- ma saan hakkama. Et pidu oli lasteaialastega koos, läks vahel lärmakamaks kui tavaliselt, ent ka pisipõnnid pidasid kenasti vastu. Rõõmustas see, et vilistlasi oli kohale tulnud üksjagu.Selles väikses maakoolis(minu ema, minu ja minu laste koolis) on veel üks väga tore traditsioon: enne jõule toimub koolis jõululõuna. Sel puhul kaetakse ühiselt (kõik  õpetajad, õpilased ,koolitöötajad ) lauad saalis ning palutakse jõululõunale kooli toetanud inimesed. Õpetaja Riina on kutsunud esinejad. Sel aastal esinesid meile Võru Lastemuusikakooli õpilased kanneldel. Oli väga kaunis ja pidulik. Lõuna lõpul saabusid väheke "ülekasvanud " päkapikud ning igaüks saalis sai väikese kommipaki. Selline koosistumine lõppeva aasta viimastel päevadel on väga tähtis igale kooliga seotud inimesele ning siit saab alguse ühine "meie" tunne.
Rõuge kooli pidu tuletas mulle meelde minu oma kooliaega ja nääripidusid. Aga seda heas mõttes. Tundus nagu oleksin taas oma vanas koolis (Võru I Põhikool ehk nagu teda tookord hüüti kirikukool) mis oli täis rõõmsaid lapsevanemaid, õpetajaid ja muidugi lapsi. Tore oli, et peole oli tulnud palju lapevanemaid ning suur arv vilistlasi. Viimased teevad eriti rõõmu, armas,  et endised õpilased oma vana kooli ikka meeles peavad. Eeskava oli vägev. Lapsed olid koos õpetajatega palju vaeva näinud ja  tulemus meeldis kõigile. Nautisin eriti pisikesi tantsulapsi, laulu "Püha öö" ja muidugi näidendit. See viimane oli ikka väga uhke : kostüümid ja tegelased ja lugu ise, Tuhkatriinu, kõik sobis hästi. Näitlejad ja lavatagused olid tasemel : nii laval kui lava taga sujus kõik 100% hästi. Pidu  oli tõeline pidu kõigile nii tegijaile kui külalistele. Üllatav oli seekord hoolekogu etteaste,  mis lõppes vahva lauluga.
Huvitav on Rõuge kooli traditsioon, et külla tuleb palju jõuluvanasid või nende lähedasi abilisi. Iga klass saab oma jõuluvana, lumehelbekese vms. Klassides toimus niisiis afterparty.
Kokkuvõtteks: nautisin iga hetke mõlemas koolis, suured tänud kõigile tegijatele, tänu kellele need jõulupeod toimusid.
Ja ongi käes jõuluaeg. Soovin kõigile minu blogi lugejatele rõõmsaid ja rahulikke jõule ja ilusat talveilma koolivaheajaks.

reede, 17. detsember 2010

Elu on nagu teater ja teater on nagu elu

Ei mäleta, kes suurmeestest on seda öelnud. Võib olla Panso , aga võib olla mitte keegi.

 Miks selline algus? Sest eile käisime Ainiga teatris. Tüki nimi oli "Kaos" ja see rääkis naiste keskeakriisist. Autor Mika Myllyaho.
Olime näinud sama autori triloogia esimest osa nimega "Paanika", mis pajatas meeste keskeakriisist. "Paanika"  meeldis meile väga ning heas usus, et keskealiste naiste elust suudab kirjanik sama huvitavalt vesta kui samaealiste meeste probleemidest, astusime eile "Vanemuise" peamaja uksest sisse.
Üldiselt meeldib mulle Sadamateatri õhkkond rohkem: on kuidagi kodusem ja oma. Peamaja on liialt akadeemiline ja külm. Niisiis juba koht oli vale. Ain nentis, et küll see saal on väike, ta oli selles majas viimati lapsena olnud.
Juba esimese kümne minutiga tekkis täielik hämming, et mida ma siin teen. Ain, kes vabatahtlikult  teatrisse ei satu (ainult siis, kui mul õnnestub ta mingi nipiga kaasa tirida), vaatas mulle piinatud näoga otsa. Peaaegu ühest suust leidsime, et peaks lahkuma.
 Mitte, et näitlejad halvasti mängisid. Ei, näitlejatööd olid heal tasemel(M. Palmiste, L.Tennosaar ja E.Püssa). Rohkem häiris lavastus: oli kuidagi hakitud. Ausalt öelda tegelaskujud olid minu jaoks elukauged. Mina ei tunne ühtegi selliste probleemidega naist. Kui vaatasime sama autori näidendit meeste probleemidest tekkis küll äratundmine. Oli kurb ja samas naljakas."Kaoses" ei olnud ei kurb ega naljakas. Piinlik oli. Mehed selles naistetükis olid minu arust liialt üle karikeeritud,  mina selliseid mehi oma elus ei ole kohanud. Ain oli veel nördinud, et lavastuses kasutati "Seks ja linn"soundtracki, tema arvates oli see lihtsalt küündimatu. New Yorgi amatsoonidega polnud neil kolmel soome naisel küll midagi ühist ega sarnast.
Aga aitab virisemisest. Igatahes on mul Aini järgmisel korral teatrisse saamine väga problemaatiline. (peale "Paanika " vaatamist ei tulnud mul teda aga eriti kaua veenda). Parim oligi eilse õhtu jooksul see aeg, kui saime ilma lasteta  omaette olla (autos, kohvikus) ning lihtsalt rääkida.
 Meil ei õnnestu just tihti päris segamatult vestelda.
Seega polnud kogu õhtul ju väga vigagi.

teisipäev, 14. detsember 2010

Mõnikord on elu nagu virvatuluke. Kuid pilkases pimeduses on virvatuluke ka juba valgus. E. M. Remarque

Vahel  mõtlen, miks elu on nii ebaõiglane. Olen Jumala peale vihane. Eelmine nädal oli minu jaoks väga raske. Kõik algas 5. detsembri õhtul, kui tütar teatas, et noormeest nimega Kristjan Urm pole enam. Olin Kristjaniga kohtunud vaid mõnel viivul noorkotkaste ja kodutütarde laagris ja muusikakoolis. Ometi tuli ta kohe mu silme ette. Olin shokis ja terve nädal vasardas peas mõte, miks ometi on elu nagu virvatuluke, nii habras ja õrn. Ja koos kohutava uudisega saabusid tagasi ka minu enda hästi peidetud valusad mälestused 31 aasta tagusest ajast. Olin just lõpetanud keskkooli ning naitunud oma esimese armastusega Suleviga. Meil oli armas tütar. Ning siis............. sai mu abikaasa surma 19. aastaselt - Olin shokis, 9 kuud umbes . Ei mäleta sellest ajast muud kui SUURT VALU. Ellu jäin tänu tütrekesele, kes hoolt ja armastust nõudis.
Lisaks neile mälestustele tõi Kristjani  ebaõiglane surm taas meelde ka minu ämma, Sulevi ema, surma kuu aega tagasi. Ka tema suri ootamatult südame seiskumise tõttu, kurtmata kunagi südamehaiguse üle. Kõik see valu võimendus veel,  kui lugesin ootamatult lahkunud noormehe tegemiste kohta. Kristjan oli väga armas ja tore poiss, väga eriline, keda sõbrad väga hindasid ja armastasid. Tunnen kaasa  tema emale, pisiõele, isale ja teistele lähedastele. Arvan teadvat ja tundvat, kui suur on teie valu ning tean, et mõneti see valu muutub aja jooksul tuimemaks, aga see ei kao kunagi. Pidin selle valu siia üles kirjutama. Lisan kaks ilusat luuletust ja imeilusa Eric Claptoni laulu (mille ta kirjutas oma 4 aasta vanuselt hukkunud pojale) Kristjani ning oma kallite mälestuseks. Puhake rahus. Lootus on, et kunagi taevas näeme ja siis pole seal pisaraid.
Loodan, et see lohutab leinajaid ja annab jõudu edasi elada oma kallite lahkunute nimel.
Vaadake, ma olen tuul – mängin teie juustes.
Sosistan teil kõrva tasa: „Olen teie juures”.
Vaadake ma olen kuu – öösel teid ma paitan.
Naeratus on teie suul, unenäos teid aitan.
Vaadake ma olen päike – teie silmis säran.
Näen seal hulga pisaraid, pühkige need ära.
Vaadake ma olen lumi – nõnda külm ja valge.
Akna taha teen teil kohe hästi mitu hange.
Vaadake ma olen vihm, märjaks teen te põsed.
Kui vaid saaks, siis uhuks ära kõik te suured mured.
Vaadake ma olen siin, teie südames ja hinges.
Olen teie lähedal – OLEN TEIE INGEL!


Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall.
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid täiesti kindel,
et laulan seal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal, see polnud mu surm.(Mary Elizabeth Frye)

https://www.youtube.com/watch?v=JxPj3GAYYZ0