kolmapäev, 12. juuli 2017

Reisi ainult nendega, kes on sinust paremad või sinuga võrdsed. Kui neid pole, mine üksi. /Dhammapada/




Autoreis: Eesti- Tšehhi- Austria- Itaalia (Veneetsia)- Horvaatia-Ungari

26. juunil 2017 kell 10.30 asus meie väike, roadtrippidel  karastunud neljaliikmeline seltskond taas teele. 
Neid trippe oleme teinud senini Baltimaades ja Poolas ja igati nautinud seltskonda ning paikkondi. 
Seekord oli kavas sõita läbi 9 Euroopa riiki, et avardada oma maailmapilti kaugemale kui Baltimaad ja Poola.

Alustasime Poolast. 

Sõitsime Võrust Varssavini 14 tundi (koos peatustega ehk kanni sirutamisega ja kohvi manustamisega). Autosse olime tankinud ligikaudu 60 l diiselkütust ning 30 l oli veel lisaks kaasas (kütus oli varem varutud Venemaalt).
Ööbimiseks olin bookinud (booking. com) väikeses Radziejowice linnakeses pisikeses perehotellis nimega Dom Goscinny kaks hubast tuba.


Add caption
Kanni sirutamine ja kohvi manustamine Poolas.Fotod autori erakogust.














Kohale jõudes oli kohalik aeg juba 00.20. Olime kaotanud terve tunni oma ajast 😕, aga perenaine ootas meid 😊ning lukustas meie auto järel hoovivärava. Hoolitsenud nii ka oma neljarattalise sõbra eest, vajusime vooditesse. Voodid olid imemugavad ning hommikul ootas meid kodune hommikusöök. Kohtasime hotelli hoovis  ungarlasi, kes reisisid tsiklitel. Oli  kena, kodune tunne hõimurahvaga suhelda.😊


Add caption
Add caption


















Poolas külastasime kohalikku turgu ja kaubanduskeskust ning tegime oma ainsa šoppingu. Turult ostsime muidugi maasikaid ja tomateid, mille hind oli uskumatult soodne ( võrreldes Eestiga).Ja kaubanduskeskusest hunniku riideid. Pildil on Aini ja Eve demonstratsioon ostetust.


Add caption
   
Ja siis start hommikul, et jõuda Tšehhi, väikese mägilinna Blansko lähistel olevasse Moraavia karstikoobastest kuulsaima Punkva koopa juurde. Sõidu pikkuseks oli ca 6,5 tundi.

Ööbisime koopast ca 2 km kaugusel olevas Penzion Macochas. Ööbimine maksis neljale 100 euri koos hommikusöögiga. Tee sinna oli hiiglama äge, sest kohati olid ikka vägevad tõusud ja langused (kõrvad lukus kogu aeg) ja meie GPS juhatas meid lühimat teed pidi, minu aps, mis tähendab, et sattusime lihtsatele, kitsastele ja auklikele külateedele ka.😁

Penzion Macochas oleks nagu aeg seisma jäänud ja meie jõudnud tagasi nõuka aega Inturisti tasemel hotelli.Toad olid kitsad, spartalikud, aga tore oli elamise juurde kuuluv oma väli grillkoda, mida ka hoogsalt kasutasime.

Omanik Pavel rääkis head vene ja inglise keelt ning seletas meile kõik vajaliku: näiteks, et õhtul peaks minema 2 km kaugusele hotelli õlut jooma ja et hommikul peaks enne 10.00 Punkva koopasse jõudma, sest peale seda olevat ajad broneeritud ja üksiküritajaid ligi ei lasta. Mis osutus õigeks s.t. nii oligi.
Ennast sisseseadnuna kihutasime sünget orupõhja mööda hotelli Skalni Myln, kus oli juba istet võtnud lõbus sakslaste seltskond. Tellisime meiegi 3 õlut ning ülla ülla- see läks maksma ainult 5 eurot ! 😎😎😎ehk 1,67 euri 0,5 l õlut ja seda täisteenindusega. Õlu Tšehhis oli loomulikult superklass ja õhtu oli sume.😎
Add caption


Add caption
     Skalni Myln hotell kus söök ja jook oli imeodav.(Fotod autori erakogust: edaspidi ka!)

Restoran suleti ning läksime grillima oma personaalsesse grillkotta. Oli seal oru põhjas alles vaikus ja rahu!! Tegime oma olemise mõnusaks. Kamina süütamiseks kulus ära päeval Poola turult ostetud laastust maasikakast, millest maasikad otsas, sellega sai lõpuks  lõke süüdatud. Olime küll kaasa võtnud grillsöe aga mitte süütetablette.😁
Huvitav, seal polnud sääski, kuigi Penzion asus järve kaldal. Mõnulesime ja jutustasime kaua.
Siis tuli uneaeg ning igaüks puges põhku. Varsti aga oli naljakas seiklus Evel, kes väitis, et akna taga on rohelised tulukesed (mehikesed?) ja keegi veel...
Tema hirmu peletamiseks saabus rüütel Ivar ja magas vapralt kipakas kitsas voodis. Meil Ainiga intsidente polnud ja magasime nagu kuninga kassid hommikuni.
Hommikul mõtlesime, et mis see oli? Tegelikult arvan ma, et olid mingid jaanimardika laadsed putukad äkki? 😎
    
 Aini magamisasenditest reisi kestel valmis väike fotoseeria.
Huvitav on see, et selles kohas tulid enamik fotosid ikka väga udused (see ka) või ei tulnud üldse välja... Äkki oli ikkagi mingi anomaalne värk? Igatahes mina ja Ain magasime küll hästi ja sügavalt oma suures voodis.(Fotod autori erakogust)

Hommikul kell 7.30 oli peremees Pavel juba hommikusöögi terrassile sättinud( 3 EURi ninalt).
 Meid ootas kuum ja  hea  kohv, sarvesaiad, munad, juust, sink,  pasteedid, jogurtid, puuviljad jms. Kõht täis, võeti suund Punkva koopa poole.
Kui õhtul oli koobaste juurde sissepääs vaba, siis nüüd oli üks onkel pannud sissepääsu ette tõkkepuu ja nõudis parkimise eest tšehhi kroone. Väitsime, et meil neid pole ja pakkusime eurosid. Onu pidas pika  loengu, kus ta andis teda, et  Tšehhimaal kehtib kroon ja siin peab nendes maksma.Te oleks pidanud selle onkli nägu  nägema kui ta  selle 2 eurose näppude vahele võttis ja endast võimalikult kaugel hoides oma putkasse marssis! Tõeline oma riigi raha  fänn!😁😁😁

Ostsime sissepääsu Punkva koopasse, seda sai teha kaardiga makstes ning maksis see neljale 29,51 euri ehk 760 CZK ja lisaks veel rongipiletid neljale 14. 60 euri ehk kokku 44,11 euri. Ühe inimese pilet seega 11 euri.
Ostsime ka ühe loa koopas pildistada. Kahjuks tulid pildid vale seadistuse tõttu ainult mustvalged.
                                          Pildid on teinud Ivar.
























Lisan siia ka mõned internetis leitavad fotod samast kohast:

https://theculturetrip.com/europe/czech-republic/articles/the-12-most-beautiful-spots-in-czech-republic/
Kui sisenesime koobaste sellesse ossa, tuli kõigi suust imetlusohe, sest tundus nagu oleksid otse põrgust sattunud paradiisi.












Ja foto  paadisõidust, mis oli lahe, aga pole meie pilt.

https://www.expedia.co.in/things-to-do/punkva-caves-tour-with-boat-cruise-lunch.a402106.activity-details



Peale koobastes käiku oli kõht hirmsasti tühjaks läinud, seega tellisime Evega enestele lõunasöögi Skalni Mylni hotelli restoranis ning see oli jälle imeodav: saime neljakesi hakkama 20 euroga  ( meeste õlu oli ka).😎

Ja nüüd oligi aeg asuda teele Austria pealinna Viini poole.

Sõit sinna oli lühike, sest Viin asub vaid 160 km kaugusel Brnost (Punkva koobas on Brnost 30 km kaugusel) ning sõitsime ikka mööda kiirteid.

Viinis leidsime kiiresti üles Baumstrasse( GPS!) ja helistasime oma võõrustajale.
Ta saatis oma 10. aastase lapse meile vastu. Lapsuke ei osanud üldse inglise keelt ja meie saksa keel ka talle ei sobinud, aga kehakeelega tegi ta meile selgeks, kuhu auto parkida ja kuhu ise minna.
Meil vedas, sest tüdruk ei teadnud, et auto tuleb hoovi parkida ja näitas hoopis kohta garaažis. Seega saime privileegi parkida oma auto omaniku auto kõrvale garaazi ja meile anti loomulikult ka garaaži võtmed.😎
Meie kodu kaheks ööks, apartment Dachloft, asus kolmandal korrusel ja sinna sai ainult liftiga sisestades korteri koodi.See oli kalleim öömaja reisi jooksul, kus öö neljale maksis 145 eurot.
Liftiga sai kohe palju nalja. Niipea, kui me olime üksi jäänud, otsustasime  tuua asjad autost ja mehed läksid neid tooma, aga ei saanud lifti sõitma. Sisestasid koodi ja  ootasid ja ootasid.......ei midagi. Lift ei liikunud paigast. Ei üles ega alla. Keegi meist ei läinud ka küsima, kuidas alla pääseb,seega  istusime paar tundi korteris nagu vangis.
Mehed läksid magama ja meie Evega otsustasime lifti tööle panna. 
Ma lihtsalt ei talu mõtet, et ma ei saa mingi masinaga hakkama. Et masin on minust üle. Läksime lifti ja lugesime parajasti kõiki tekste seinal, saamaks masina hingeelust aru, kui lift ise uksed sulges ja sõitu alustas. Me polnud mitte midagi puutunud ega koodigi
sisestanud.....😟😟 
Kumbki meist ei lausunud sõnagi, aga hirmus oli küll. ... Ja siis ta peatus, aga valel korrusel. Mina igatahes uksi ei avada ei julgenud .. Ja ta sõitis taas, aga nüüd tagasi meie korrusele. Muutusin julgemaks ja asusin nuppe vajutama ning ohhoo lift viiski, peale koodi sisestamist ja  E nupule vajutamist, meid kenasti alla. Asi oli edaspidi selge: peale korteri koodi vajutamist tuleb vajutada ka E tähelist nuppu. Olime tähtsad, sest meil õnnestus see müsteerium lahendada ja mehed vangistusest pääseda. Meestel muidugi nii hea meel polnud, sest see käis väheke au pihta ka.

Korter ise oli vapustav: sel oli kolm korrust. 
Esimesel oli elutuba,


kus Ain sai lõpuks ka kiiktoolis kiikuda......
See on ammune unistus tal: vanamees ja kiiktool -nagu ta  isagi.😄😄

ja köök,

kus oli tore uusi õllepudeleid avada ja WC, vannituba ja magamistuba. 
Teisel korrusel oli magamistuba ja kolmandal, ehk katusekorrusel, oli kiik ja istumisnurgaga terass.
Seal kasvasid puud( kased jms) ning avanes imeline vaade Viinile. 
Hommikul, kui jõin üksi terassil kohvi ja kiikusin(teised magasid) saabus mind lõbustama kiisu. Kuna olin just oma kiisust õnnetult ilma jäänud(haigus), rõõmustas tema ilmumine mind väga. 
Mängisime ja rääkisime ning korraga, sama äkki kui tuli, oli ta ka kadunud. Minu tuju oli ta aga terveks päevaks heaks teinud. Lihtsalt vajan vahepeal kassi siidise kasuka paitamist.....

Privaatne garaaz.. Kahjuks oli sel hommikul garaazis olnud limusiin lahkunud, muidu oleks ikka pilti ja nalja saanud (FB) ka.

Õhtud olid sisustatud kohalike õllede degusteerimisega (millest Eve, tõsi küll, osa ei võtnud) ja kaardimänguga. Sai palju nalja, sest mehed üritasid meid Evega pidevalt ninapidi vedada ja sohki teha. 
Päeval läksime laevareisile, mis kestis kolm  ja pool tundi. Ja see oli ilmne ajaraiskamine sest enamik Doonau kaldaid Viinis on võsastunud ja selle 3,5 tunni asemel oleks võinud midagi muud põnevat teha. Mõned Viini vaated:



Laevareis Viinis Doonaul 
Saime palju jalgsi mööda linna trampida, sest me korter oli üsna linna keskel ja meil oli pühendunud grupijuht Ain, kes on  orienteerumises kõva vend.
Tõsi vahel võttis see kaardi uurimine ikka meeletult palju aega ja segas mõtteid. Nii saime probleemideta lahti oma tütre kingitud vihmavarjust, sest ühel hetkel, pani Ain selle kuhugi käsipuu külge, et uurida kaarti. 
Ain (George) where is your umbrella? 😁

Järgmine peatus oli Püha Stephani toomkirik, mis on Viini üks sümboleid,  ehitatud on toomkirik 1147.aastal. Kirik oli Viini peapiiskoppide asupaik ja kuulub Kesk-Euroopa tähtsamate gooti ehitiste hulka.Seal süütasime küünlad ja palusime edukust peredele. 




Toomkiriku juures olid ka hobukaarikud, aga Krakowis olime me juba taolisega sõitnud, seega otsustasime selle atraktsiooni seekord vahele jätta. Siin on Ainil veel vihmavari... George, where is your umbrella?😎




 Tänapäev (Mercedes) kohtub sajanditaguse ajaga...



Tahtsin hirmsasti külastada tõelist Viini kohvikut, aga lõpuks maandusime Itaalia pärasesse kohvikusse Milano ning seal söödud sacher torditükk ja espresso kohv ei olnud küll minu unistus tõelisest Viini kohvikust. 
Viini peab kunagi kindlasti tagasi minema, sest aega linna vaadata jäi väheseks.Tahaksin seal kolada näiteks  jõulude paiku.
Hilja õhtul, kui poed olid suletud, meenus Ivarile (ainukesele tubaka orjale), et tal polegi ühtegi suitsupakki. Tänavatel on Viinis  palju nn suitsuautomaate ning asusime ühest neist sigaretipakki välja meelitama. Proovisime igat moodi, aga aparaat keeldus meid teenindamast. Mäletate ju, et mulle ei meeldi, kui masin minust üle on!!??? Lähedal seisid kaks meest ning palusime neilt abi. Üks küsis, kas me oleme rumeenlased?😕😕 Vastasime, et oleme Eestist. Nüüd läksid teise mehe keelepaelad valla ja selges  vene keeles seletas ta lahkelt, et on pärit Venemaalt ning elab juba kaua  Viinis. Meile andis ta sigarettide osas teada, et automaadist suitsupaki kätte saamiseks peab olema mingi Austria ID kaart( pangakaart?) vanuse tuvastamiseks. Meil seda polnud. Lahkelt sisestas ta oma kaardi ja siis sai juba raha maksta ja Ivar  selle õnnetu paki lõpuks kätte. Tänasime  lahket meest ja marssisime Ivariga Eve ja Aini juurde. 
Ain oli vahepeal tuvastanud (kaardi järgi 😊), kus pool on meie korter ja vantsisime väsinult sinnapoole. Siis selgus, et ikka vist pole õige suund ja tuli taas kaarti uurida.😋😈           Ain küsis, et kus prillid on? Need minu omad, sest ega ta ju  tunnista, et tal endal neid vaja on ning seetõttu kasutab kogu aeg  minu omasid.😃😊 Mina vastu, et need ju Sinu käes. Ain vajus näost halliks. Muidugi oli ta need kuhugi eelmisse kohta "korraks maha pannud",  nagu vihmavarjugi. Tõstsin lärmi ja ütlesin, et ilma prillideta ma koju ei lähe, sest nendeta olen nagu pime kana. Ma ei öelnud talle, et mul on tegelikult ka teised prillid kaasas. Puhtast õelusest, sest olin vihane kaotatud vihmavarju pärast.😈😈😈 
Nii löntsisid sedapuhku Ain ja Ivar tuldud teed tagasi ja imekombel leidsid need kaotatud prillid üles. Siis selgus tõsiasi, et kodu oli kohe nurga taga ja lõpuks jõudsime õnnelikult korterisse.

Kaks ööd Viini õhku hingatud suundusime 30.juulil Itaaliasse Veneetsia poole. 
Sõita tuli ligikaudu 6 tundi ja jälle olid kohal ka teemaksud. Vinjett Itaalia teedel sõitmiseks maksis 14 euri ja oli odavam kui Tšehhis makstud vinjett, mis maksis 33,90 euri.
Itaalia mäed, Alpid, olid muidugi vapustavad ning neid võib jäädagi imetlema.


















Igatahes leidsime me Evega ühest tanklast telefoniputka ja muidugi tuli kohe pilti teha!
Selline nägi välja meie väike snäkk, sest kohv tanklates oli edaspidi kehv või no mitte meie maitsele (Statoiliga ära hellitatud) sobiv.
Ka Itaalias oli meil taas apartment nimega Train Station (hind neljale 79 euri öö+ 30 euri koristamine) Mestres. Võtmed saime kiiresti kätte, väike probleem oli TV-ga, aga selle vahetas omanik kohe välja. Auto parkisime automaatväravaga suletud hoovi ja see oli tasuta. Ain oli natuke löödud akende ees olevate luukide pärast, sest need olid süsimustad ja korterisse sisenedes tundus algul nagu oleks sattunud hauakambrisse. Kiiresti tegime luugid lahti ja siis oli kõik juba super valge (seinad oli lumivalged). Aknad oli suured, aga viimane aknapesu oli vist tehtud eelmisel sajandil. Muidu oli apartment puhas ja vannituba suur. Kohvimasinat polnudki!
Ümbrus oli selline, ühes hoovis lehvis näiteks vikerkaare värvi lipp:

Õhtul läksime bussiga (bussipileteid sai osta tubakapoest ja neljale maksid edasi tagasi piletid Veneetsiasse 11 euri) Veneetsiasse ööelu nautima. 
Kõigepealt istusime täiesti vales suunas sõitvasse bussi ja ei valideerinud pileteid. Lõpuks jõudsime Veneetsiasse (bussijänestena).😈 Kuigi oli reede õhtu, polnud Veneetsias, mingeid üritusi ega pidusid, ringi hulkusid vaid tüdinud turistid.
Õhtul oli tuuline ja külm, ometi otsustasime jäätist süüa. Eve väitel olevat Itaalia jäätis imehea. Enne aga sattusime kokku kahe eestlasega, kellelt saime kasulikke reisinippe. 
Jutuajamise lõpetanud, juhtus see, mis maakatega metropolis ikka juhtub: meid tabas ühe kohviku eakas aga väga proff sisseviskaja ja olimegi 50 eurist ilma nagu naksti.
Juhtus see nii. Papi oli livrees, nägi suurepärane välja ning oli väga osav. Mesikeelne jutt ja ilma pikemata ilmusid tema selja tagant nagu imeväel kõigile tervitusjoogid. Need osutusid hiljem maitstes mingi punase moosi veeks vist, aga  meie seda veel ei teadnud.
Ilma menüüd nägemata tellisime hoolimata külmast tuulest ja ööst 3 õlut ja kaks jäätist. No papi viskas veel nalja, et kas me ikka õlut juua tohime, oleme me ikka üle kaheksateist-aastased? No täitsa lõpp, isegi naersime ta nõmedat nalja...😅
Menüüd ei toodud, aga toodi.. .............3 liitrit õlut.😱 Pingutasime siis seda õlut juua, Ivar loobus, sest tal oli juba väga  külm, niisiis pingutasime Ainiga selle 3 liitrit naha vahele. Mul oli lisaks veel jäätis ka. No lõpp oli ikka väheke jube küll. 
Kelnerid olid ses kohvikus Indiast. Küsisime arvet, aga India poiss ei saanud muhvigi aru, korrutas kogu aeg " I am  from India".👳👳
Lõpuks saime selle õnnetu arve ikkagi kätte ja Ain pidi kukrut 50 euri võrra kergendama. Oleks te ta nägu näinud!!!!!!!😂😂See oli väärt seda külmetamist ja pingutamist!
























Igatahes oli peale selle arve maksmist  meil kahjurõõm näha, et sisseviskajal õnnestus osavalt veel mitmedki teised inimesed ja isegi pered ära lollitada ja nii tunduski asi isegi päris lõbus, sest ega me ikka ainsad lollid polnud.
Edaspidi teadsime sellistest sisseviskajatest kauge kaarega mööda käia, isegi kui nad meie küsimuse peale:" kas teil on ainult kahelised lauad või saab ka neljakesi istuda?", momentaalselt neljalise laua kohale võlusid ja ise nägu naerul meid sinna istuma meelitasid. Meil ju kogemus olemas. Enam nad meid haneks tõmmata ei saanud.😎

Sõitsime koju tagasi ja siin tegin järjekordse vea: andsin Ivarile mõlemad veel valideerimata piletid ja ta valideeris nad mõlemad ära.😁😁😁 Seega polnud tulles bussijänesena riskimine üldse vajalik ..

Lonkisime oma selle öö kodu poole ja pisut  enne kohale jõudmist jäi Aini pilk tänaval, pisut kauemaks kui vaja,  püsima ühele rinnakale neegrinaisele ja kohe viipaski see, et tule poisu.... Naersime, mis kole, Aini üle.😂

Järgmisel päeval andsime apartmendi (apartmendid peab ära andma kell 10.00) üle ja parkisime auto tänavale.
See, et funktsionaalne lugemisoskus on oluline, sai kohe veelkord selgeks. 
Tänaval parkimine on seal tasuline, aga ainult äripäevadel. Laupäeval ja pühapäeval maksta ei tule. Meie aga olimegi seal laupäeval. See oli ilusti tahvlil kirjas, aga meie ei osanud ju lugeda...
Ivar ja Ain uhasid euromünte sisse ja nii saimegi parkimislipiku, mis teatas, et ülehomme saame õiguse parkida kella 10.00-18.00 .😂😂Meie olime sel ajal juba Trogiris kahjuks. Parkimistasu oli õnneks ainult 0,80 euri, seega polnud kaotus väga suur, 8 euri. Arvestades eelmise õhtu kohviku arvet, oli see kukepea ju! 
Ostsime uuesti tubakapoest bussipiletid (edasi -tagasi) ja sõitsime(seekord õiges suunas) Veneetsiasse. Ivaril selg valutas(külmetus), aga ta oli väga vapper ja tegi meiega kõik ikka kaasa. Ilm oli väga soe: 28-29 kraadi. 

Otsustasime kõndida jalgsi ja mitte sõita vaporettoga ehk veebussiga. Õigupoolest otsustas nii  Ain.



Veetakso raha olime ju eile nii öelda kurgust alla lasknud.





























                                                                                               
                                                     



Nii näebki  linna rohkem, lohutasime end. See oli õige otsus, sest jalgsi liikudes saigi kõige paremini aimu selle linna hingest ja hingusest.

Üle selle klaassilla saabki Veneetsiasse. Ühtegi autot ega bussi sinna ei lasta, kogu linn on jalakäijate, gondlite, vaporettode ehk veebusside ja 

veetaksode

ja igasugu muude paatide päralt.
















 Isegi prügiautoks on neil paat.






















Tänavatel oli meeletult palju turiste. Aga see ei seganud meid (arvan, et kohalikud on neist küll tüdinenud). 

Eve otsustas osta kübara ja Ain muidugi kauples. Sai nii umbes 0,50 senti alla ka.

Ain oli üldse kaupleja kõva, üks indialane kutsus teda koguni "big boss"😂. Aga igatahes sai ta alati ikka ka hinnaalandust.









Gondlisõit oli meil kindlasti plaanis, seega lasime ühel sümpaatsel gondoljeeril end meelega gondlisse "sisse visata". 
Gondlisõit maksis neljale 80 euri ja oli väga lahe.

Kõik gondoljeerid ei laulnud, aga meie oma laulis Toto Cutungo L`italianot (Toto võitis sellega teistkordselt  San Remo laulufestivali aastal 1983). 😎

Ta asendas laulu lõpus sõna L`italiano L`gondoljeeroga

Laul, tõlgituna inglise keelde, asub siin:  






Igatahes oli ta tõeline härrasmees: Evel oli kübar, tema oli muidugi  Dame ja mina olin korpulentne tädi,  mina olin Frau.😊Ta tegi meist pilti ja rääkis kuulsatest majadest: Marco Polo ja Casanova majast ka. And last but not least, tal oli seljas  tüüpiline gondoljeeri vorm: õlgkübar ja triibuline särk.Paljud gondoljeerid seda ei kandnud ja olid  tavalistes riietes. Tore oli kuulata gondoljeeride omavahelist hõiklemist ja vestlusi itaalia keeles.




Neil kanalitel, kus ta meiega sõitis, oli väga vaikne ( kogu linn oli muidu kärarikas), ainult aegajalt tulid vastu teised gondlid ja veetaksod.



Pesu kuivatavad veneetslased aga kanalite kohal



Lõpuks jõudsime Püha Markuse väljakule ning imetlesime meiegi selle paiga fluidumit ja  maagilisust.





Ja oligi aeg Veneetsiaga hüvasti jätta ning sõita labi Sloveenia Horvaatia linna Rijekasse.


Horvaatia oli meie reisi nii öelda dream  destination. Sinna sai sõita läbi Sloveenia. Ostsime taas Sloveenia teemaksu ehk vinjeti. Seda sai osta tanklast. Maksis see 10 euri.

Horvaatias pidime näitama esimest korda oma reisi jooksul isikut tõendavat dokumenti (ID kaart või pass) ja maksma jälle teemaksu- seekord 25 euri.
Esimeseks ööks oli meil broneeritud Rijeka linnas  apartment nimega Balance, aga jõudes kohale selgus omaniku jutust, et seda enam välja ei üürita.😕
No ähvardasin siis seda onklit booking.comile teatamisega ja onkel lubas kähku teise apartmendi organiseerida. 
Ootasime ja kell sai juba 22.00, aga ei mingit onkli telefoni helinat ega sõnumit.
Ivar võttis ühendust oma tütrega ja palus tal broneerida uue korteri  Rijeka linnas. Kiiresti leidiski tütar apartmendi, broneeris selle ja maksis  krediitkaardiga ära. Hind oli 70 euri, ehk 10 euri odavam kui üles öeldud paik. 
Ja kohe helises minu mutitelefon. Helistajaks oli petturist onkli poolt leitud uue korteri omanik ja tahtis teada, kas mina olen ikka mina, sest just praegu oli tema korter broneeritud ja seal seisis minu nimi. Vaat milline kokkusattumus! No igatahes oli meil lõpuks öömaja: viletsam kui minu poolt otsitu, aga ikkagi kahetoaline. Sekelduste heastamiseks lubati meil tund kauem apartmentis viibida, saime kauem magada.
Parkimine oli seal lähedal ja saime oma auto panna nii, et aknast oli kenasti näha.... Vist linnavalitsuse ette... 
Korter asus mere ääres... ja oli imepisikese rõduga. Tutvusime linna ööeluga seistes või istudes sel kipakal rõdul. Korter oli ka kipakas igas mõttes  ning asus kolmandal korrusel. Asjade tassimisel oli väike probleem Ivari seljaga.
No ega mees ikka ei ütle, et enam ei jõua, kas või surm, aga tassin lõpuni. Mehed!!!!😈

Mõned pildid  Aini magamisstiilist maakera pildi all, nn merevaatest, Ivarist ja imepisikesest rõdust ja klaastrepist, kus tohtis seista vaid 175  cm pikkune isik ja korteris võis olla ainult 195 cm pikk.





































Et see Rijeka linn oli olnud me vastu väga ebasõbralik kiirustasime sealt ruttu minema. Ees ootas keskaegne Horvaatia linn Trogir. Tee sinna oli maaliline ja sellest võib vaadata videot, mis asub siin:


Sõit sinna kestis 4 tundi ja kell 16.00 olime kohal. Kuigi sõitsime mööda kiirteed, olid vaated fantastilised. Sel teel olid väga pikad tunnelid, pikim oli 6 km. 
Vahetult enne oma uude kodusse jõudmist saime sõita  piki kohalikke mägiteid ja nägime ära ka tulekahju mägedes. Põles elamu. See oli juba lausleekides ning meile vastu kihutanud päästemeeskond vaevalt seda päästa suutis. Hea, kui ümbruskonna suutsid päästa. Samal ajal olid Trogirist ümbes 70 km kaugusel olevas Makarska piirkonnas suured metsatulekahjud. Ilm oli väga kuum ja kuiv seal. 
Saime tänu GPS-ile kiiresti oma järjekordse apartmendi juurde, asus see Donij Segetis. Kiiresti sättisime end sisse. 
Mõned fotod, mis on võetud meie merevaatega apartmendi More (üks öö 99 euri neljale) terassilt: 
































Tegelikult olid need vaated ikka jumalikud. Lihtsalt istud ja naudid, naudid vaadet....👀👀

Auto sai parkida turvaliselt  ja tasuta maja ette.
Meie võõrustajaks oli sõbralik ja abivalmis kohalik noormees ning ta  tundus valdavat suhtlustasemel ühtviisi hästi nii inglise kui saksa keelt.
Saabumise õhtul otsisime üles kohaliku toidupoe ning ostsime prooviks kohalikku õlut. Õhtul jätkus Austrias alustatud kaardimäng terassil ja oli väga lõbus. Ime, et keegi meid naermise peale hurjutama ei tulnud 
Järgmisel päeval läksime randa ning üritasime kohe sama pruuniks saada nagu teised rannalised. Lõppes see muidugi päikesepõletusega mulle ja Ainile. Ivar oli kodus oma seljavaluga ja Eve määris end 50 faktori kreemiga kokku. Rohkem meil randa asja polnud. Vähemalt mitte päevitama. Ujusime küll ja seda peab seal tegema kinniste kummist jalanõudega, mida sai kohapelt osta. Sest rand on kivine ja vees varitsevad merisiilikud. Käisime veel hilisõhtulgi Ainiga meres ujumas ning jalutasime mööda rannapromenaadi. Lubasime endale.ühes sealses paljudest baaridest ja kohvikutest ühe karastava õllegi. Lastele oli rannas palju atraktsioone.
Teise päeva õhtul saabusid Eve ja Ivari tütar Sunne ja tema elukaaslane Märten, kes olid tulnud vaatama üht jahti, et see võib olla ära osta. Mõlemad tulid  meile  külla ning õhtu möödus rõõmsalt juteldes. Sel õhtul saime hurjutada ühe äsja saabunud pereema käest, tema lapsed ei saavat uinuda kui me niiii kõvasti kõneleme. Võtsime siis vaiksemalt kui eelmisel õhtul ja lapsukesed uinusidki vist.
Järgmisel päeval olesklesime oma terassil terve hommiku ja natuke õhtupoole ka. Nii tore oli lihtsalt soojendada oma vanu konte päikesepaistes silm puhkamas sinisel Aadria merel jälgides mööduvaid jahte ja laevu. Kohalikud kassid olid ka seltskonnas. Ema ja kaks poega. Ain väitis, et emakass saab tema märguannetest aru ning toitis neid hea ja paremaga.😊😊Isegi mina ostsin kiisudele viinereid. Pidasime plaani kiisupojad koju kaasa võtta( meie kass oli just surnud), aga ei raatsinud neile puuri osta. Kodus kasutuskõlblik puur ju olemas, koi värk, kes saab aru see saab.😂😄😄
Õhtupoole otsustasime Splitti minna. See oli viga. Suurlinn ei olnud miski
vaatamisväärsus, vähemalt meie arvates.
Lahkusime peale kolmandat ööd ning enne lahkumist käisime veel Trogiri vanalinna uudistamas. Selle ehitised on väga vanad ning need on enamikus romaani stiilis ja nägid välja sellised:












Kohustuslikud pildid palmide all 😊





Rannapromenaad on Trogiris uhke ja paljude einestamise ning karastusjooki pakkuvate kohvik -baaride ning restoranidega. Kai ääres seisid luksusjahid, üks neist isegi varustet Eesti lipuga.





Peale Trogiri vanalinna külastamist läksime linnakese turule. Sealt ostis Ain endale VW
märgiga tassi, millest nüüd hommikuti kohvi rüüpab ja pojale Audi märgiga tassi, mida  poisski eesmärgipäraselt nagu isa kasutab.
Ja oligi aeg lahkuda siit maapealsest paradiisist ning suunduda avastama Slovakkiat ja Ungarit, meie viimaseid sihtkohti.













Sinna viis meid taas meie "sõidusultan" Ain, nagu ta ennast ise tituleeris. Nimelt enamuse 5000 km sõitis just tema, ainult paar korda andis rooli Ivarile.
Horvaatiast lahkudes nõuti taas teemaksu, seekord 26 euri.
                                                                       


Hüvasti Horvaatia, tere Slovakkia ja Ungari!

Videot sellest sõidust saab näha siin:


Slovakkiast sõitsime ainult läbi. 
Külastasime seal ühte toidupoodi: veinid ja õlu on imeodavad (originaal Budwaiser ainult 0,69 euri!) Ostsime koju viimiseks paar veini ja muidugi Budwaiserit ikka ka. Slovakkia suusakuurordid mägede (Tatrad) vahel olid vägevad.























Ungari piiril ei küsitud teemaksu, küll tuli ette näidata ID või passid ja osta vinjett. Vinjett maksis 10 euri. 
Nähes meie passe, küsis piirivalvur:" Eestist?" ning andis laialt naeratades ja sõbralikult viibates passid tagasi ja olimegi Ungaris. 

"Ungaris on väga äge", ütles Ain, kes ei tahtnud üldse Ungarisse minna.



"Meie tänava" otsas seisavad Ain, Eve ja Ivar.

Turg asus kohe meie tänava kõrval.
Käisime turul, aga forinte polnud ja nii ei ostnud me midagi.
Meie uus kodu asus linna südames (taas) Üllõi Ut-il nimeks Alektor Apartments ja peremeheks oli mõnus ungarlane. 
Väga külalislahke ja sõbralik ning kiitis Eestit. Ta arvas, et meil on kõik kindlasti parem????
Auto parkimiseks pakkus ta võimalust (ööpäev 8 euri) maja sisehoovis parkida. Jälle oli
meie neljarattaline turvalises kohas nagu kogu reisi ajal (v a Rijekas). Meie uues kodus olid imeliselt kõrgelt laed ja väga maitsekas sisustus. Kolmetoaline korter üheks ööks maksis neljale inimesele ainult 63 euri. 
Muuhulgas olid seal sees veel tasuta joogid(kohv,kakao,tee). Korteris oli kaks magamistuba, elutuba, köök, kaks  WC-d ja suur vannituba.
 Mõned fotod uuest kodust:



 Aini magamisstiili näidis blogi jaoks: pildid on tehtud hommikul ja õhtul 😊
Klaverist oli saanud riiul ja lauake. Meeldis ka voodi peatsis olev sume valgus. Tuba ise oli nagu aula (nii suur). Lisaks oli toa kõrval ka suur(tuba) garderoob.
Evel Ivaril nii luksuslik polnud (oli lihtsalt ilus tuba), aga see eest asus kohe vannitoa kõrval. Äge oli ka sisehoov, millest lisan siia väikese videoklipi (vaata reisikirja lõppu). Õhtul oli ikka sünge värk nagu džunglis..... Ainuke halb asi, et lifti polnud, aga korter oli kõrgel.
 Elutuba sisaldas suurt TV-d, millest leidsime ühe kohaliku muusika kanali. Üks ungarlane (laulja) oli väga kena, vähemalt minu arvates. Laulud olid enamasti sellised eurovisiooni laulud, mulle see stiil ei istu. Aga õhtuse kaardimängu juurde oli täiesti OK.

Järgmisel päeval magasime kaua ning seejärel suundusime linna avastama. Jälle lasime end sisse visata.. s o valisime bussifirmadest halvima( hop on hop off bussifirmasid on mitu), aga ega midagi. Pileti hinna sees (hind 22,50 euri) oli kogu päev tasuta nende firma bussiga sõitmine vaatamisväärsuste juurde ning laevareis. Paremal firmal kuulus hinna sisse ka tasuta toit ja jook, millest meie nüüd suu puhtaks pidime pühkima. 
Et me olime nii kaua maganud, siis jõudsimegi teha ainult laeva reisi, mis oli 1,5 h pikk. Bussid lõpetasid sõidu 18.30.Aga laevasõit  oli tunduvalt parem kui Viinis, sest Doonau oli lai võsastumata ja nii sai imetleda kõiki 10. silda üle Doonau.


Enamikku Buda ja Pesti vaatamisväärsusi sai näha otse laevalt. Toidukraam ja kõik teenused olid meie jaoks odavad, seega, kes otsib soodsaid reisisihte, siis julgen küll soovitada imelist Ungarit ja tema pealinna: odav ja ilus!

Lisan fotod laevatuurist.
Ungari parlamendihoone, mis on hiigelsuur ja mida ehitati kaua kaua.
 
Kuulsaim ja vanim juugendstiilis spa Ungaris on Gellert spaa. Ungari on spaade kuningriik, neid on siin palju(soojad termaalveed) ja igale maitsele.
Talvel peaks kindlasti tulema siia spaamõnusid nautima...........










Ja oligi aeg lahkuda. Järgmisel hommikul 07.07. 2017 asusime pikale koduteele. Äratus oli kell 6.00 ja ärasõit pidi olema kell 07.00.
Tähendusrikas, kas pole, 07.07.2017 kell 07.00.... ohhh nii palju seitsmeid.
Seega pidime kindlasti õnnelikult läbima need 1700 km, mis meid kodust lahutasid Sõidusultan Ain oli vana rahu ise ja enamiku 24 h oli ise roolis, ainult Leedus ja natuke ka Lätis sai Ivar sõita.
Lahkumine Ungarist on sellel videol ja ma olen siin natukene närvis, palun vabandust...., sest teadmata oli, kas lahke ungarlane sai ikka minu eelmisel õhtul saadetud sõnumi kätte või mitte. Muidugi ei saanud ja niisiis pidin ma talle uuesti helistama. Kõik lõppes õnnelikult.





Koju sõiduvideot saab näha siin:




  

Aini sõnul: oli nii äge ja ilus reis, et... kahju, kahju, et nii kiiresti lõppes. 
 Ja seda tema suust, kes algul, enne reisi, mu kallal võttis, et miks nii kaua kestab see reis..................



Kulud arvestatud  nelja peale:
Majutus: 991 euri
Kütus: 400 euri
Teemaksud:120 euri
Koopad 45 euri
Gondel  80 euri
Laevasõit Viinis 120
Laevasõit Budapestis 100
_______________________
Kokku:1856 euri / 4= 464 inimese kohta (12 päeva ja 9 riiki)

Pluss toit ja kuluraha, seda arvestas iga pere eraldi.

Järgmisel aastal aga on meil juba uued plaanid.